KuuMar

Lendav vaip

2012-01-24T11:08:00.001+02:00

Lipp lipile toetumas, lapp lapi kõrval ja palju-palju nõelapisteid - nii sünnibki üks korralik lapitekk.

Eelmise teema lõpetuseks minu tegelikult esimene lapitöö.

Päevateki vajadus tuli koos sellega, kui kolisime esimest korda täitsa kahekesi üürikorterisse elama ning kellegi teise toa täis mööblit tuli kuidagi enda omaks muuta. (Mälusoppide vahel sorades oli see ca 6 aastat tagasi!) Sobivat meeleolu aitas luua toa üldruumist umbes viiendikku katnud madrats, mis sai endale pildil oleva katte. Sinna juurde käisid ka kolm tumesinise püüriga ilupatja ja üks helesinine padjatoru, et lõbusam oleks. Nüüd e(i)lutseb lapitekk kadunud vanaema palkmajas, kuhu ta sobib veelgi paremini, kui kivilinna paneelkorterisse.

Selline on minu suhe lapitekkidega.

Lapi-tuba

2012-01-16T11:00:00.000+02:00

Ja nüüd sellest toast, mis eelmise pildi taustal paistab.

Minu elukaasa ema on olnud suure osa oma elust käsitööhuviline (sh õmbleja). Nende kodus on palju värvilisi voodikatteid, diivanikatteid, padjakatteid jms. Keskkond oli inspireeriv ning kui ühel päeval kingiti mulle aja jooksul kokku kogutud kangajääkide kogum (paar kolm-neli kilekotitäit), olin sõna otseses mõttes üliõnnelik. (Nüüd olen mõtteid teistest imelistest blogidest ammutanud ja järgmine samm oleks jääkidest rõivaesemete meisterdamine.)

Inspiratsiooni jätkus ja kulus aega, et sorteerida kõik värvid ja mustrid ning kombineerida neist esmalt mõned padjapüürid väiksele õele ja vanematekoju ning siis juba lapitekk, kardinad ning uus riie tugitoolile. Mäletan, kuidas istusin elutoa põrandal riidekuhilad ümber ja nautisin erinevaid värve, mustreid ja pilte. Unistasin, mida ühest või teisest võiks tulevikus meisterdada. (Hea, et on olemas rehetoa suurune elutuba - luksus, mida mul linnakorteris ei ole.)

Kui voodikate sai tehtud vanematele mingiks tähtpäevaks, siis pärast magamistoa remonti, kui seinad said puidust katte, tundus nii sobilik sinna ka samas stiilis kardinad teha. Praegu mõtlen sellele ajale tagasi ja vangutan imestusest pead, kust ma võtsin selle energia ja AJA??? Selle voodikatte puhul kasutasin suurt ruutu, mille ümber paigutasin väiksemas mõõdus ruute. Suuremad ruudud olid kangajäägikotis juba olemas Miskipärast olid ühes suuruses ruudud millestki alles jäänud (?) ja sain neid mugavalt oma töös rakendada. Väikesed lõikasin šablooniga.

Uuenduseks toa sisustuses sai tugitool, mille eelmiseks asukohaks oli olnud minu tuba, kuid selle oli okupeerinud nüüd väike õde. Seetõttu sobis tool hoopis uue toa sisustusega, ning seal oli olemas ka sobiv koht. Tool oli väljanägemiselt vana ja väsinud. Midagi tuli ette võtta. Mis välja tuli, seda on näha pildilt. Tugitool on lahtikäiv, mistõttu sain kasutada erinevaid värvigammasid ja lasta fantaasial lennata. Neljas külg, seljatoe tagus ei paista pildilt, kuid on samas tehnikas ja mustriga (rohekas-kollastes toonides). Isa aitas riide toolile sikutada ja mööblinaeltega kinni lüüa. Olin tulemusega väga rahul. Eriti nüüd, kui leidsin kuulsa disainiajakirja veebiväljaandest artikli koos selle PILDIGA! :D Tuli tuttav ette ja inspireeris maal käies vanemate magamistoas fotohuvilist elukaasat suunama - pildista seda ja seda ja seda nii, et ka see jääks peale, et saaksin oma kätetööd teiega jagada.

Selles toas ootab samalaadset lapi-katet veel tumba. Lisasin selle just enda plaanides "Tuleviku õmblustööd" rubriiki! Värvilised kangajäägud on lihtsalt nii tegutsema-tõmbavad. Ostisn paar nädalat tagasi kangapoest kaalukangast kirju sitsi - vanemad küll naersid, et kodukitli riie (vanasti kandis iga endast lugupidav koduperenaine sitsist kittelkleiti), kuid see paraja suurusega tükk tundus korvis lihtsalt kisavat - "Tee minust kleit!" - kohe kui õige lõige pihku satub, teengi.

Ema kleit

2012-01-11T15:44:00.001+02:00

Emal tuli ühel päeval (umbes pool aastat tagasi) soov ja tahtmine saada kleidile tikandit. Saatis minuga esimesel võimalusel ka kleidi kaasa, kuid kui ma seda aastaid ja olukordi näinud kleiti silmasin, siis minu entusiasm kahanes ümber kaeluse ja alt ääre tikandi tegemisest pildil nähtuva rinna-tikandini. (Ja olgem ausad esialgse projekti oleks ma ilmselt ema järgmise aasta sünnipäevaks valmis saanud.)

Tahtsin kindlasti Muhu mustrit kasutada. See on aga algajale väga peen ja aeganõudev töö. Ja eks ma veidi kartsin ka esimest tööd kohe rõivaesemel proovida. Õnneks just peale minu ja ema mõtete koosfunktsioneerimist ilmus raamatupoodide lettidele Muhu tikandid ristpistes. Mõeldud tehtud.

Aga ma ei osanud arvatagi, et tikkimine mikropistetega võtab nii palju aega... Tahtsin kindlasti ema sünnipäevaks (novembri alguses) valmis saada. Töötasin selle kallal tunde. Kuna olen alles algaja, siis ostsin endale selleks tööks ka aukudega alusriide, sest riide enda kiud tundus mitte toetavat ristpiste tegemist ning ma lootsin, et kui tikandi teisel moel aplikeerin, siis jääb pärast kleidi eluiga ehk tikand veel alles ja leiab uue pesitsemispaiga. Kleidi külge sai ehe kinnitatud vaid paar tundi enne omanikule tagastamist - autoski veel maale sõites lasin sõrmedel tööd teha.

Aga kleidikandja südamesoov oli ikkagi suur tikand, mistõttu on ta nüüd seadnud endale uue kleidi soetamise eesmärgi, sest ma keeldusin 20aastasele kleidile rohkemat ilu lisamast. Seega uued väljakutsed on tulemas! (Loodan väga, et parema olemasoluta leiab ka vana ja hästi sisse kantud ese kasutamist - palju soojust ja valusaid sõrmi on selles töös). Uue kleidi korral proovin küll juba otse kangale tikkida, jääb parem mulje ja ehtsam väljanägemine.

Uue kleidini!

Head uut aastat!

2012-01-01T09:05:00.000+02:00

Jälle on saanud üks aastaring täis, jälle käisid päkapikud, minul sel aastal õe poolt heegeldatud pisikese sussi sees, kodutalus käis ka jõuluvana, kes end küll ei näidanud, kuid kelle kingid olid ometi kuuse all reas ning 31.12.2011 kallite sõprade keskel olles tuli ka aasta uus. Oli ilus, küll lumeta jõulud aga lumised näärid, parimate inimeste keskel viibitud aeg.

Sellel aastal sain kingipakist just need asjad, mida mul oli vaja ja muidugi hulganisti komme! Pakis oli päkapikkude kaudu teele läinud raamatu salasoov (Pildil käpikute all) ning eelmiste aastatega juba kuluma kippuvate kinnaste asemele minu teise poole ema kootud uhiuued soojad käpikud. Kuna kindad saime elukaasa õega ühesugused, lubati oma fantaasia tööle panna, et neid personaalsemaks muuta. Mina ei lasknud ideel end kaua oodata ja juba järgmisel päeval sai Pärnu Kaubamajakast pärlipoest kotike koju tassitud ja õhtul igasse pärlit ootavasse koeauku killuke klaasi ka õmmeldud. (Pildil vasakul veel ilma pärliteta, paremal pärlitega kaetud labakinnas)

Lisaks kõigele muule toredale sai sel aastal mõnusalt mõõdukalt süüa parimaid vanemate tehtud roogi. Omalt poolt panime kingikottigi küpsiseid ja mandariinikompotte, et mitte liigselt mittevajaminevaid vidinaid juurde produtseerida. Minu vanemad said traditsiooniliselt pildi oma magamistoa seinale (Sel korral suurendatult oma pulmapildi, eelnevatel jõuludel pildi minu väikesest õest, pildi meie perest koos, pildi minust ja pildi minust ning õest koos - varsti hakkavad pildiideed otsa lõppemaga, aga ka vastav ruum seinal on enam-vähem kaetud ;), peab midagi uut välja mõtlema!)

Lisaks südamlikule jõuluajale on uue aasta eel sobilik mõelda möödunud aastale ning anda lubadusi uueks.

Möödunud aasta oli, nagu kõik aastad, sündmusterohke nii heas kui halvas mõttes - elus on kõik tasakaalus - ka aastalõikes toimunu oli balansis. Positiivset esile tuues, sel aastal vahetasin töökohta ning hakkasin innukalt tegelema käsitööga. Sündis käesolev blogi selle hetkel nähtavas vormis. Minu mõttemaailm muutus ja seoses sellega usun, et muutub ka maailm - nagu MTV kunagine reklaamgi ütles - alusta iseendast, et muuta maailma paremaks! Siinkohal olekski sobilik kirja panna aastaks 2012 paar lubadust, et need ei ununeks: 1. teen kõik selleks, et olla tervem ja tugevam ning et seda oleks ka minu lähedased (pean jagu saama ka aastavahetuse eel kimbutamist alustanud tõvest, et lubadust täita); 2. õpin sel aastal midagi uut juurde - koolis käimisest on möödas aasta, selle aastaga õppisin iseseisvalt käsitöömaailmas palju juurde, nüüd võiks vaadata ka muudes suundades enesetäiendamiste poole; 3. püüan vältida aasta jooksul rõivapoest ülehinnatud riiete ostmist - rohkem taaskasutust ja praktilist mõtlemist!

Selliste sõnade ja meeleoludega tahangi alustada käesolevat aastat ning soovida kõigile lugejatele positiivset meelt ja palju häid sõpru, kellega seda jagada! Et aasta 2012 tuleks parem, ilusam ja teguderohkem!

Kolmnurksall

2011-12-22T14:25:00.000+02:00

Rääkides sellest, et mul peab olema eesmärk, miks ma midagi loon. Siis juuresoleval pildil on näha kolmnurkne sall, mille kudumistahe tekkis mul vaadates vanaema Valve poolt kootud salli, mida külmadel talveõhtutel ikka ja ikka kannan.

Eelmisel aastal lasin endale sünnipäevaks koekirjade raamatu kinkida ja salli kudumise ajal ostsin ka kudumise trikke ja nippe õpetava raamatu ning leidsin ka ohvri - sõbranna, kellel oli sallisoov.

Tal oli ka kindla värvi soov :P Täpselt mütsiga ühte karva. See ei olegi nii lihtne. Pildistasin siis telefoniga tema peakatet ja käisin fotoga lõngu võrdlemas. Pisuke erinevus jäi, aga suhteliselt sarnase tooni suutsin leida Ülemiste keskuses asuvast toredast lõngapoest.

Kudumine mulle meeldib, kui muster saab selgeks, saab samal ajal midagi muud teha - TV vaadata, raadiot või audio-raamatut kuulata. Mõnus. Praegugi on üks asi käsil, kuid selle muster on 8-realine ja aeg-ajalt peab ikka paberile kiikama.

Selge on see, et ma koon veel. Teada fakt on ka see, et antud sall on minu elu kõige suurem kootud ese siiani!!!

Loodan, et kandjal on soe!

Kudumisteni!

Õe sokid

2011-12-20T12:12:00.000+02:00

Nädalad jooksevad liiva. Jõuluaeg läheneb tormilise kiirusega. Jõuluvana kingikotti vupsavate rõõmutoojate nimekiri koos ja tegevusplaan valmis.

Töö on toonud kaasa meeleoluka nädala - palju laulu ja muusikat. Käisin kolmel kontserteksamil ja kahel kontserdil. Ning seegi nädal toob kamaluga lisa.

Seetõttu ei ole saanud aega käsitööga tegeleda ning hakkama tuleb saada eelnevalt tehtuga. Likvideerin võla. Käisin maal ja fikseerisin tõsiasja, et minu tehtud sokid ON kasutusel, sest olid just sel päeval piigal jalas (Y)!

Just seda näha on rõõm ja innustus uuteks tegudeks ;)

Neljas advent

2011-12-18T11:32:00.000+02:00

Nädala pärast on jõulud!

Seega kaunist neljandat pühapäeva enne perekeskseid pühi! Poed on saginat täis ja inimesed tormlevad ühest kauplusest teise, et täita kõigi kallite soovid ning enamgi veel.

Enne kõike muud olete te kõik kindlasti kärsitusest sinised, sest eelmine postitus lubas sellel udu-hägusel pildil olnud kingituse sisu avaldada. Asjaosalised on oma kingid juba kätte saanud, seega võin saladusloori kergitada minu eelmise nädala käelistelt tegemistelt.

Kõik algas nii: Jätkus nii:

Ühesõnaga, kuhjasin kapist välja oma käsitöökarbi, milles leidus igasugu nasvärki ja panin pea tööle. Idee pärines raamatupoes lehitsetud raamatust JÕULUD või JÕULUD KODUS (mõlemas oli palju häid mõttedi, täpselt ei mäleta, kummas kajastus just see). Kusjuures sel õhtul visati mind esimest korda poest heas mõttes välja. "Vabandage, me oleme suletud!" :D Lahkusin kiirelt midagi ostmata, kuid pea pungil ideid.

Välja kukkus ja KM plikadele jõulukingiks läksid need:

Valmistasin viis jõulutähte. Kasutasin selleks Tiimaris müügil olevat A4 viltpaberit (riiet... ma ei tea, mis selle materjali täpne nimetus on), paela, niiti, nõela, kääre ja pärleid. Iga neiu meie sõpruskonnast sai omale pimesi valida erineva ehte. Kasutamiseks siis kas kuusel, küünlajala ümber, kapinupul või kasvõi pluusinööbi küljes nagu nägin sel õhtu, kui kingid kätte jagasin, selle uut omanikku tegemas ;) !

Ma usun kingituse väesse. Iga isetehtud asi annab sellesse pandud energia, mõtted ja tudned edasi selle uuele omanikule. Seetõttu loodan, et killuke minu jõulurõõmust on nüüd mööda Tallinnat laiali puistatud. Minule jäi nende tegemisest uus kogemus ja juuresolevad kaunid pildid, mis sel korral on ilma kõrvalise abita valminud!

Soovin teilegi lennukaid kingiideid!

Kolmas advent

2011-12-11T16:50:00.001+02:00

Nädalavahetus möödus taas meisterdamise tähe all. Mis seal pakis peidus on, näete juba nädala edenedes! Seniks aga kauni pühade-eelse õhtu jätku!

Praktilised pajalapid

2011-12-10T00:15:00.000+02:00

Pajalapid on vististi need praktilised vidinad, mida on oma elu jooksul saanud kõige enam õmmelda. Küll on endal praktiline vajadus (pildil paremal) või vanematel ripuvad jälle kapi küljes konksu otsas sada korda pestud ja endiselt plekilised kindad või siis ka kingituseks (pildil vasakul). Nende puhul on siiani kõige tähtsam olnud kanga muster, sest minu fantaasia (loe: viitsimine) ei ole küündinud veel selleni, et kombineerida pajakinda mustrit sarnaselt lapitekitehnikale, mis ometi on mulle südamelähedane. Tähtsuselt teisel kohal on sisuks pandav materjal. Vanasti kasutasin mitmekordset vatiini, nüüd olen vahele paigutanud villa-vatti, mida ema lambavillast teha laseb ja millest ta ise tekke ja patju meisterdab (ühe teki tegemisel olen talle otsast lõpuni abiks olnud, koduste tavakasutajate vahenditega tehes on päris palju tegu, et 240x240 cm tekk valmiks, aga tulemus on seda väärt - pehme, kerge ja "hingav". Mmmmmm....../Zzzzzzzz............). Kolmandal kohal on praktilisus - ma ei oska asja teha lihtsalt niisama, ka nii praktilist eset nagu pajalapp, ma ikka ja ikka teen käsitööd siis, kui mul on selleks väljund, eesmärk, keegi kellele midagi teha. Aga hetkel mõtteid ja vajadusi ning projekte jätkub rohkem, kui teha suudan!

Lukuroosidega kott

2011-12-07T12:23:00.000+02:00

See on minu lähiaja viimane kotiprojekt. Suvel vanaema maja koristades leidsin palju rõivaid ja kotte ja nõusid ja muud põnevat, mis ei rännanud prügikasti ega annetamiseks vaid jäid taaskasutuse ideed ja sobivat hetke ootama.

Üks nendest esemetest oli vanaema pruun õlakott.

Esmapilgul tavaline kunstnahkne kotike. Rihm ehk veidi liiga kulunud, kuid leidsin tallegi uue elu võimaluse. Idee lukurooside tegemiseks sain Rogosi mõisast Läti piiri äärest, kus suvel pulmapeol käisin ja kus hommikul mõisakohvikus söögipoolist pakuti. Seal oli väljas ka kohalike käsitööhuviliste müük-näitus. Sealt sai endale soetada lukuroosi prosse. Idee oli nii põnev, et jätsin meelde ja ootasin kohta, kus seda rakendada.

Ideele sobiv kavand välja mõeldud ja ema õmblustarvikute kotis sobratud, leidsin pildil olevates värvides vanu veneaegseid lukke, mille karedus ja välimus ei kutsu neid enam ilmaski pluusi vms ette ajama. Emalgi oli hea meel, et need vanad asjad äraviskamiseta kasutust leidsid.

Ja tulemus on näha juuresolevalt pildilt.

Esimesed kuu aega sain vist originaalrihmaga käia. Siis ütles see üle, nagu olin arvanud. Kus aga häda kõige suurem, seal abi kõige lähem - kapis on mul aastaid tagasi ostetud punane Jotuni firma kott, millel rihm vedeles niisama, võtsin selle kasutusele. On teine küll punast värvi, aga minu arust lisab just särtsu ja unikaalsust.

Lihtsates asjades peitub võlu!

II advent

2011-12-04T21:15:00.001+02:00

Kaunist teist adventi kõigile!

Jõulukaart 2010

2011-12-02T10:06:00.000+02:00

Detsembrit on ilmselt kaunis alustada kaartide ja muu kauni meisterdamisega, mida saab kallitele inimestele kingiks kaasa viia või jõuluvana abil kohale saata. Eelmisel hooajal olid mul siis sellised kaardid, saatsin neid ka postiga kõikjale kaugematele sõpradelegi. Oli tore Postikana mängida, usun, et rõõm oli suur, kui postkasti potsatas reaalne kaart. Kui palju me saame päris kaarte, parimal juhul saadetakse e-kaart või lastakse tervitustekst FB kaudu kõigile sõpradele korraga lendu. Mina püüan ka sel aastal millegi uue ja huvitavaga lagedale tulla. Hooli sinagi oma lähedastest ja üllata neid jõuluajal millegi lihtsa kuid südantsoojendavaga!

NB! Minu detsembrikuu alustamise küpise-retsept on väljas KM Toiduklubi blogis ;)

Minu esimesed sokid

2011-12-01T09:08:00.000+02:00

Oma esimesed sokid tegin väidetavalt põhikoolis, kuid tegelikkus nägi ikkagi nii välja nagu anekdoodis. Mina kudusin palju ma kudusin ja vanaema kudus kas uuesti või edasi - enamasti ikka uuesti, sest kudusin nii kõvasti, et sokipaari võis kenasti nurka seisma panna.

Uuesti võtsin vardad kätte, kui vanaema oli juba päris haige. Tundsin kohe sisemist vajadust kuduma hakata ja mul on hea meel, et vanaema nägi ära, et minus on kudumispisik tärganud.

Nii-siis, eelmisteks jõuludeks valmisid minu esimesed sokid Maalehe lisa Targu Talita näpunäidetel (TT sain muideks oma vanaisa käest, kes neid juba aastaid kogub - nüüd on tema kogust üks number puudu, säilitan seda enesele reliikviana). Seal oli kirjas õpetus 6aastase soki tegemiseks. Mina haarasin lõnga ja vardad - mõõtsin soki pikkuse välja (enda jala järgi, kuigi sokid läksid emale jõulukingiks) ja hakkasin klõbistama. Kõik muu oli hästi, ma ainult ei osanud arvestada, et enne kanna tegemist peaks täiskasvanu sokkidel olema pikem soonikuvaba pind kui lapse omadel :) Aga õnneks on emal jalanumbriks 35, seega pea-aegu. Igatahes tulemusega olin visuaalselt väga rahul, heegeldasin veel harva pitsi ülaserva ja ajasin pruuni siidpaela läbi, et saaks lipsud külgedele sõlmida ning saatsin Jõuluvanale, et too need 24.12.2010ks Sohlu kuuse alla paigutaks. Tundus, et sokid meeldisid kingisaajale ning hiljem nägin neid ka käigus.

Pildile sattusid aga minu teised sokid - samuti emale - kordustrükk juba õigemas mõõdus ja heegeldatud lillekesega, mille südameks pärl. Pärlike on kusjuures nii kvaliteetne, et pidanud siiani kõik pesumasinas pesemised vastu. (Pildil olev sokipaar on juba korduvalt pestud) Pärlid ostetud Pärlipesast Kentmanni 19.

Peale proovisokipaari ja kordustrükki kudusin kaks paari isale ja ühe õeraasule. Õde sai vahvad hallid roosa-sinise triibulised sokid, millele proovisin kududa delfiini pilti peale. Õde on delfiini-hull. Joonistasin kujutise ruudulisele paberile ja lugesin tarmukalt silmi. Kuid see ei õnnestunud hästi. Teisel sokil lõin juba käega ja otsustasin pärast kala peale tikkida, nii oli parem. Kuna ma ei ole maale koju ammu sattunud, siis ei tea, kas kudumid on juba käiku ka läinud - sel nädalavahetusel uurin välja!

Sellised suhted on mul siis sokkidega.

Pitspluus

2011-11-30T12:00:00.000+02:00

Eile tegin küll algust kalli kadunud vanaema kleidi ümbertegemisega ja viisin selle ka lõpule, kuid siinkohal oleks paslik näidata ära kotist üle jäänud riidest pluusi sünd.

Selle tegemisel aitas mind ema, kes omal ajal endale kõik riided ise õmbles. Eks ajad olid siis sellised, et poelettidel ei olnud sobilikke, meelepäraseid asju, pidi omad näpud tööle panema. Kudunud ja heegeldanud ta eriti ei ole (mulle meenub küll üks pruun kampsun kollase ääre ja läikivate nööpidega, mis nüüd manalateele läinud, vaid nööbid alles, kuid rohkem nagu mitte). Nüüd ta ongi hädas väikese õe abistamisega, kes kolmandas klassis juba heegeldab salle ja mütse ja mida kõike veel. Astub käsitöö-vallas mulle varsti kandadele.

Ühesõnaga ajasin ema näpunäidetel ja valvsa pilgu all Burdast sobiva lõike välja ja kandsin kardinale, sõna otseses mõttes :D Õmblemise lõpetades lisasin veel paelad varrukatele ja lindi ümber piha ning valmis ta oligi. On väga hästi mind teeninud ja vastu pidanud. Kõige raskem oli varrukale kummi külge ajada, et ilus krookeline äär jääks, aga mul oli kogenud õpetaja ;). Tüütuks osutus trukkide ette ajamine, need ju nii pisikesed ja pidin tihedalt panema, et kena välja paistaks, aga sain hakkama. Pluusiga käin siiani pidulikel puhkudel. Eile, kui vanaema kleidi ümber tegin avastasin, et selle peale sobib mu pitspluus veel ime-ideaalselt.

Siit loo moraal, ka kardinaid ei tohi uisa-päisa ära visata!

Koti uus elu

2011-11-29T19:11:00.000+02:00

See on valdkond, mis mind köidab...

Kuidas anda vanale ja väsinud esemele uus ja särav elu. Mõte sai alguse just sellest samast kotist. Mu suur lemmik, valge kunstnahkne kott oli juba pealt praguline, kuid ma ei raatsinud temast loobuda, sest tema kuju ja suurus olid mulle täpselt parajad. Kas te olete tähele pannud, et endale ideaalset kotti on väga raske leida? Aga mina olin leidnud ja nüüd pidi midagi ette võtma, kui tahta sellega veel inimeste sekka minna. Ma tean et kardinariide ostsin ma kaltsukast, kuid kas juba kindla eesmärgiga sellega kotti katta - ei mäleta. Mäletan aga seda, kuidas õhinaga Sohlu suure toa põrandal seda kõike kokku sobitasin. Õnneks oli kunstnahk piisavalt pehme, et sellest oli nõela lihtne läbi suruda, hiljem olen palju sõrmenahka kulutanud kotinaha läbistamiseks. Igatahes kaetud ma sain ja veidi jäi pitsi ülegi, sellest moodustasin lillekese paremale alla äärde ja kaunistused mõlemale küljele. Kaunistuste sisse õmblesin pärlid. Olin tulemusega väga rahul ja kott teenis mind 24/7 veel mitu aastat. Nüüd on ta suvekotiks jäänud ja ootab valgemat aega, et taas käevangu sattuda. (Roosa pross on heegeldatud lillega, siidpaelast ümbrisega ja pärlitest sisuga - võimalik haaknõelaga kuhuiganes kinnitada!)

Järgmine sinine kotike tuli kohe kiiresti eelkäijale järgi. Sattusin lihtsalt nii suurde vaimustusse. Pitskardin taas teise ringi kangas, kuid seda sai nii palju, et kotist üle jäänud kangast sain endale ka pitspluusi (ühes tulevases postituses näeb ka seda).

Kott on sel korral ema teatrikott. Väike, valgest nahast, pika rihmaga. Isa aitas rihma sobivasse pikkusesse ning muud ei olnudki vaja. Kasutasin ära pitsi sakilised ääred, mis katavad kotisuud. Kaunistuseks õmblesin pitsile hajuti sobivaid helesiniseid litreid, samad litrid ääristavad ka ülemist äärt. Sedakorda kinnitatud liimiga. See on imearmas printsessi-kott, mida olen mõnel üksikul korral, kuid suure uhkusega kandnud. (Lilleke pildil ei ole ise tehtud, kuid ostetud pluusi ja kotikesega koos käimiseks)

Pikema pausi järel jäi kord Humanas näppu valge nahast kott. (Kas ei tundu kummaline, et kõik mu pitsiga kaetud kotid on algselt olnud valged :) Olin just moe-lehekülgedelt lugenud, et ümbrikkotid on moes ja saanud teada, et vanaemal olnud kott, millele lootsin oma sõrmed taha saada, on sattunud teiste sugulaste valdusesse ning mul ei olegi vajalikku aksessuaari. Kotihull nagu ma olen. Niisiis valdas poes mind kohe inspiratsioonihoog - kott oli väljast kulunud, kuid tehtud Soome firma poolt (nime ei suutnud tuvastada aga asjatundja võib näha paremas all nurgas ümarat kuldset firmalogo), seest seemisnahkne ja väga puhta ning korraliku sisuga. Hinnaks 5 krooni. :D Minu nägu säras - müüja nägu väljendas aga arusaamatust, et mida ma sellise koleda kotiga teen. Aga tema ülesanne ei ole küsida, vaid müüa - kui ta vaid teaks, mida saab pitsi ja niidi-nõelaga teha. Haarasin kangariiulilt veel valge roosidega pitsi ning leti juurest klaasi alt liblikaga kaunistuse (5+5 krooni) ja sammusin rõõmsalt kodu poole. Veidi nuputamist ja näputööd ning "uus" kott oligi valmis, omahinnaga 15 krooni. Lisaks pildil nähtavale on kotil ka äravõetav pikk pitsiga kaetud sang (sang oli äravõetav juba algselt). Kott valmis ja riiulisse paigutatud, tuli välja, et hoolimata moes-olemisest ei ole ma temaga palju käinud. Ootab veel oma aega.

Siit ka üleskutse lugejatele kui kellelgi on põduraid kotte, mille välimus ei ole enam esteetiline, kuid mille sisu ja/või sangad ja teised koti jaoks tähtsad elemendid on veel töökorras, kutsun teid üles neid mitte prügikasti viskama, vaid mõtte lendu laskma ja märsile uue elu andma, või võite alati neid ka mulle pakkuda :P

Kaunist advendiaega

2011-11-28T10:21:00.001+02:00

On paslik soovida kõigile kaunist pühade-eelset aega! Loodame, et jõulud on rahulikum aeg ja jõuab rohkem hobidega tegeleda ;)

Mis oleks parem, kui advendiaega alustada küünlavalgel suure tassi tee ja kausitäie õlle-kaneeli-küpsistega.
(retsept on leitav Pereköögi kokaraamatust) Just nii toimisin mina eile õhtul.

Mälestusi tulvil kotid

2011-11-23T13:35:00.001+02:00

Teiseks katsetuseks oli vallatuma kujuga, ümar hall kotike. Inspiratsiooni sain tubakakotist, kuid välja tuli isemoodi. Pean kindlasti lisama, et nii esimesel liblikatega kotil, kui teisel, roosidega kotil, on sees ka vooder. (Minu puhul oli see siis suur saavutus) Kasutasin ära ema kangajääkide kotist leitud siidi-riiet ja Pärnus Kungla kaubamajas tühjendusmüüki teinud kangapoest imeodavalt saadud lillekesi.

Koti-ideid sain ka vanaema kapist - vanaaegse poekoti pealt, mille järgi siis endale rohelise koti meisterdasin. Poekotiks see hästi ei kõlba, kui, siis väikese ostu jaoks, kuid muidu lõbus ja vallatu. Selle puhul sai kasutatud veidi tugevamat puuvillariiet ja ümmargusi plastikrõngaid, mille ühest kangapoest kunagi ammu-ammu leidsin. Pildilt küll seda näha ei ole, et ristkülikukujuline põhi end hästi vormis hoiab, selle saladus on isa tehtud vineerist sobiva suurusega liist, mille miinuseks on märsile raskuse lisamine.Kott on mind teeninud mitu head suve rannapaunana.

Esimesel Tallinna-suvel töötasin kuu aega Pelgurannas kangapoes Kajaka turu kõrval. Täna ei oleks ma nii kindel, et julgeksin selles suure maja alla asuvas nurgataguse ostukohakeses igapäevaselt viibida - nooruse uljus ja teene tuttava-tuttavale sai aga tehtud. Vastutasuks sain taskuraha, esimesed töökogemused, venekeelsed algteadmised õmblustarvikutest (tänaseks olen need loomulikult unustanud) ja piisavalt üksi viibimise hetki, et lugeda läbi oma senini üks lemmikraamat Mario Puzo "Ristiisa" ning heegeldada pildil olev kotike, millele ma ei ole siiani rakendust leidnud. See tähistabki seda suve minu kapinurgas. Huvitav on oma kotte taas tuulutada, tundub, et neil kõigil on OMA lugu.

Lisaks ise tehtud kottidele on mule veel palju kaltsukast või vanadus-surmast päästetud kotte, poest ostetud ja kuskilt kelleltki saadud kotte - olen paras kotikoguja - igapäevaselt käin aga peamiselt ühe ja kahjuks teps mitte ise tehtud kotiga, vaid mõnusalt suure sahtliterohke ma-saan-kõik-oma-vajalikud-asjad-kogu-aeg-kaasas-tassida kotiga. :)

Kõige algus ehk minu lugu

2011-11-22T10:03:00.001+02:00

Ja et sõnad ei jääks pelgalt sõnadeks...

Põhikooli ajal oli käsitöö tund tunniks, kus sai 2x45 minutit mõnusalt ära olla. Vestelda ja lõugu laksutada. Samal ajal pidid küll ka käed käima, kuid see ei olnud teps mitte primaarne. Mäletan, et kindapaar sai kahe tunni jooksul vaid mõne rea kasvada ja sedagi nii kohmakalt, et vanaema-süda ei lasknud sellist tööd läbi ja arutas mu vaevaga loodud silmad üles ning kudus omakäeliselt kaunid labakud valmis. Ja mina lõikasin vilju, sain vanaemale teenitud 5 koju viia :P Õmblustöödes oli jälle ema kibe käsi ja nii ma end mugavalt läbi põhikooli käsitöötundide surusingi.

Gümnaasiumis tänasin õnne, et enam käsitööga tegelema ei pea.

Ja siis ühtäkki tuli tahtmine ja soov oma näpukestega midagi valmis teha. Esimeseks iseseisvaks tööks sai just see liblikatega käekott. Sisemine sund oli loomulikult ajendatud ka praktilisest vajadusest, sest pidulikku kotti oli vaja, kuid raha väga kulutada ei soovinud. Nõnda algas minu armastus kottide vastu, mis kestab tänapäevani. Nüüd on lihtsalt teised suunad vahele tulnud, et elu mitmekesisem oleks :)

Täpselt nii see kõik algaski, kui mu mälu mind ei peta...

Inspiratsioon...

2011-11-21T17:17:00.001+02:00

Kui vähe on vahel õnnetundeks vaja.
Vaid seda, et keegi tuletaks sulle keset igapäevast tööpäeva meelde, et maailmas on nii palju ilusat!

Üllas mõte ühes sammusin ideid täis peaga koju, tegin peatuse raamatupoes ja olin veelgi õnnelikum kui enne. Ei, ma ei ostnud uut raamatut, aga ammutasin juba süttinud inspiratsioonijoovastuses veelgi rohkem ideid ja mõtteid.

Kui nüüd saladuseloori veidi kergitada, siis Kadri tutvustas mulle üht oma lemmik käsitöölast, kelle raamatut ma sirvimas käisn ja kelle asjalik ilu suunas mindgi oma blogimaailmaga tegelema hakata.

Olen ammu mõelnud kuskile üles panna enda tehtud asju.... puhas laiskus on olnud see, et neid juba kuskil näha ei ole. Ma ei mõtlegi, et nendega uhkustada, sest maailmas on niipalju kauneid asju mida inimeste käed teevad ja pead välja mõtlevad ja mina olen alles sipupükstes antvärk van, kuid lisaks neid pilte ühte kohta lihtsalt selleks, et mõne aja pärast ise vaadata, mida olen juba loonud. Kahjuks on paljud pildid tegemata jäänud ja asjad juba kandmises, kuid tänu tänasele inspiratsioonipuhangule luban endale ja teile, et lisan oma tegemisi jälle virtuaal-sahtlisse!

Aitäh inspireerivatele inimestele!