Esimene lumi sulab alati.... Täna võib seda juba hõisata, sest maa on valdavalt must ja räästad sulavad nagu märtsis ning seda kõike isegi ilma päikseta. On tuuline aeg, on tormide aeg on hingede aeg. Tuppa toob helgust ja valgust soe küünlaleek. Vanarahva järgi ei tohi sel päeval villa ja lõngaga seotud töid teha. Seetõttu ongi postitus teemal, mis valminud juba kuid tagasi, ent omanikule kätte anti alles eelmisel nädalavahetusel ja seetõttu siiani vaka all olnud.
Nimelt olin ma andnud endale lubaduse, et meie pulmariiete õmbleja ja tikkija saavad endale mälestuseks pildikollaaži. Idee tuligi tikkijalt, kes on aastaid kogunud oma tehtud töödest pilte. Õmbleja seevastu ei ole siiani endale seda traditsiooni loonud - viisime talle seemne. Ja kuna õmblejanna on mulle väga armas inimene, siis tahtsin kuidagi veel teda tänada ja mõttesähvatus tekkis ühes kleidiproovis, kus ta hoidis nööpnõelu suus hammaste vahel ja samal ajal rääkis ning sättis. Paljud peavad seda tegevust vägagi ohtlikuks. Seetõttu meisterdasin talle kummipaelaga randmele kinnitatava nõelapadja. Ja kuna kleidi teema oli rahvuslik, tegin ka nõelapadjale tikandi (olid ju kleidilgi maasikmarjad teiste seas).
