Sõbrad inspireerivad. Kui keegi oma reisikirjeid taas avalikustab, tuleb endalegi meelde, et peaks sama tegema, kasvõi selleks, et tagasi vaadata ja meenutada. Siinkohal annan oma panuse.
Parim pala augustist 2015 oli 31.07 - 3.08 kestnud UK reis. Hea, kui on sõpru üle piiri ja nad peavad ka pulmi, et siis väisata välisriiki ja tutvuda ka uute kommete-tavadega.
Parim pala augustist 2015 oli 31.07 - 3.08 kestnud UK reis. Hea, kui on sõpru üle piiri ja nad peavad ka pulmi, et siis väisata välisriiki ja tutvuda ka uute kommete-tavadega.
31.07 startis lennuk 6.00. Gatwickis maandusime nende ajas 9 paiku hommikul. Näljastena haarasime M&S toidupoest võileivad ja juua ning rongiga Londoni poole teele. Minu võiku ei olnud maailma parim valik (pealtnäha tip-top), seega saime esimese tunni Victoria jaamas WC sabas peenraha muudkui automaati toppides veeta... milline paljutõotav reisi algus. Aga edasi juba lõbusamalt. Kolasime päeva linnas. Kuna peamised väärtused olid juba aastaid tagasi nähtud, siis jalutasime põiktänavatel ja ka turisti mugavustsoonist välja, et näha, mis umbes poole tunni tee kaugusel keskusest paistab. Oluliselt vaiksem, trööstitum, räpasem ja kirjum. Puhkepausiks pikutasime St.Thomase haigla ees murul - tõeliselt palav päev oli. Põrkasime ka pop-up toidutänavaga kokku. Vahva mõte - lõunapausi ajaks sätivad toitlustajad oma telgid kontorilähedastele tänavatele pika reana. Tänav täitub pikkade ja tihedate sabadega ning tunnike hiljem pakitakse juba asju ning sama jant kordub järgmise lõunapausi eel. Why not?
Päeva saaga nr 2. Jalutamise ja grandioosse Food Marketi külastamise ja õllepausi tegemise järel arvestasime aega pisut valesti. Pidime Waterloo peatuses olema nii, et 18.00 rongile jõuda. Jõudsime küll 15min varem, kuid selgus, et piletisaba on küll pikem, kui meie ajavaru ja kuna teadsime peatust, kus maha peame minema, ent ei teadnud lõpp-peatust, siis olime jännis. Helistasime oma peremajutuse perenaisele. Ta ei tahtnud alul mu kaasa jutust aru saada ja mul tekkis juba hirm, et midagi on viltu (hiljem selgus, et ta oli pulmade tõttu helistanud paljudesse taksofirmadesse ja ootas neilt tagasikõnet, kui meie oma lõpp-peatuse päringuga vahele kõllasime :). Saime siis endale õnneliku info, et ka tema abikaasa valis pool tundi hilisema rongi ja hoopis teise peatusesse kuna rongiliikluses mõningased probleemid. Ok! Saime meiegi õigele rongile. Sõit kestis kauem, kui ettenähtud oli - ikka see kala selles liikluses. Sõidu ajal sain perenaiselt Ellylt SMSi, oma mehe kirjeldusega - punane spordisärk, spordipüksid, oranž kott ja näeb välja nagu tõeline roomlane (?). Ajaviiteks läksin otsima. Olime rongi keskel aga rahvast oli nii palju, et sain umbes 7 vagunit edasi ja samapalju tagasi käia, nendes ma kirjeldusele vastavat meest ei näinud. Küll silmasin teda kohe Lissi peatuses. Selgus ka, et meie kodumajutus on lotovõit - tõeliselt kihvtid inimesed, milline elurõõm ja tahe külalistega tegeleda. Saime väga mõnusa vastuvõtu ja kohese kaasahaaratuse igasse nende tegevusse. Lisaks oli mõnus külaliste tiib täiesti meie päralt. Voodi küll abikaasale pisut lühike, aga eks ennegi ole inimesed diagonaalis maganud ja tala keset meie tuba oli samuti "jookse otsa tala" :D. Pärast veini, ginni ja ahjupraega kostitamist lobisesime nagu vanad sõbrad kella 2ni öösel. (Võõrustajate keskmiseks vanuseks pakun 40+). Ja muuhulgas kõige hilisemad jutud ikka poliitikast.
1.08 Hommikul saime mõnuga magada. Siis jäeti meid hommikusööki tegema - röstsai erinevate katetega ja helbed kas skimmed või semi skimmed piimaga (ühe rasvaprotsent jäi alla ühe, teisel napilt üle ühe). Keha kinnitatud, siirdusime kohalikule jalutuskäigule. Vaatlesime tüüpilise briti külakese maju, teid ja tänavaid, aedu ja parke. Silm puhkas. Nagu filmis. Palju piinlikult pügatud hekke ja killustikust sillutis hoovis. Minimaalselt hoolt, ent välimus korrektne. Inimesed naeratasid ja teretasid, eks ilmselt teati, et paar eestlasi on hulkumas, väike koht ju :P
Lõunasöök oli nende jaoks tüüpiline - pagarist ostetud külmutatud saiad küpsetati ahjus valmis ja sinki-juustu-kala pakuti vahelepanekuks. Huvitavad lihatäidisega koogikesed olid samuti laual. (vanasti saatsid naised oma mehi põllule sai ja lisandid kaasa pakitud, võileib tehti valmis hetk enne söömist). Samal ajal saime uut infot meie poole teel olnud teisest eestlaste paarist, kes oleks pidanud juba hommikul meiega liituma. Nüüdseks oli kell 13. Laulatus algas kell 15.30. Selgus, et probleemid raudteega jätkusid. Lisaks olid nad alustanud hommikut juba seiklusega. Ööbides Londoni keskusest kaugel, pidid nad sõitma metrooga, kuid nende lähim jaam oli igakuise hooldutöö tõttu suletud. Esimene takistus. Õnneks alustasid nad oma teed väga vara, sest töökate eestlastena läks uni juba 7st ära. Seega olid nad õigeks ajaks Waterloos. Ja said ka õigele rongile. Ent see rong läks teist teed pidi. Ringiga teiselepoole meie peopaika. Sealt paluti neil bussiga edasi sõita, et siis uus rong võtta, mis neid meieni juhataks. Õnneks oli tegu paariga, kes on enne pereloomist teinud maailmale koos tiiru peale - nemad ei heitunud. Ja pool tundi enne laulatust olid nad kohal.
Minu närvid olid selleks ajaks juba krussis - pabistaja nagu ma olen - aga mitte tolle teise paari pärast, vaid seetõttu, et omasin pruudi soovil meeldivat kohustust lugeda kabelis eestikeelset luuletust. Kabel oli kena ja kõik külalised samuti. Paljud neist britilikult kaetud peadega ja sinistes kostüümides. Kui tseremoonia algas värises mu süda sees. Mees, kes enne mind kõnelemas käis oli juba kõnepuldis. Järgmine olin mina... Ja kui ma siis sinna puldi taha seisatasin ja oma teksti sinna sättisin vaatasin saali... ja ei näinud puldi tagant välja :D Kabelit läbis õrn naerupahvak - jäämurdja - astusin puldi tagant välja, võtsin oma paberi kätte ja lugesin tõelise mõnuga oma emotsionaalsel moel Liis Lassi "Kodu" ette. Pruudi silma tõin pisara ja paljud külalised soovisid peoõhtu jooksul luuletuse lühitõlget.
Tseremoonia järel kiirustasime külalistest ette, sest teine eesti paar oli palutud pulmaväravaid tegema. Sellega sai omajagu nalja, sest me ei teadnud, milline on õige auto. Kaunistatud autosid oli rohkem ja lisaks puudub traditsioon sõita pulmarongis. Autosid hakkas tilkuma, meie neid vahelduva eduga püüdma, kuniks saabus see õige. Eesti naine ja britist mees pidid koos saama üle sellistest katsumustest nagu mustanahalise beebi mähkmevahetus ja riietamine (kusjuures ähkmes oli nutellat ja sinepit), puupaku lõhkumine ja kruvidega kaunistatud kartuli koos koorimine. Nalja pakkus see vaatajatele tohutult - soovitati neid kombeid eksportima hakata!
Peopaik oli suures farmis. Vastuvõtt šampuse ja suupistetega suures aias. Pildistamised. Uhkes küünis oli buffee ja hiljem tants. Kahel küljel avatud katusealustes ümarlauad. Toit oli külmlaua valik, meile omast praadi ei olnud. Kõik oli kaunis ja ülima lihtsusega väljapeetud. Olemine oli mõnus ja pidu kestis südaööni. Tort oli martsipani ja suhkru topeltglasuuriga osalt kohev biskviit, osalt traditsiooniline puuviljakook. Mmmm... Õhtu saabudes tehti hoonete keskele kruusaplatsile lõke, mille ümber külalised said tantsust puhata ja põhupakkidel istudes juttu vesta. Mainimata jäi, et pruudi soovil olime stiliseeritud eesti rahvarõiva mustritega riietes - tähelepanu ja jutustamist saime aastaks ajaks ette. Ja britid jätsid meile väga hea mulje!
2.08 Hommikul tõustes oli teine paar juba varavalges lahkunud ja Elly ning Tim meid köögis hommikutervitusega ootamas. Tänasime veel neid südamest. Sõime eesti kommi, näitasime google mapsist oma kodutalu asukohta ja kuulasime peremehe päevaplaani oma sünnipäevakingi - mesilastaru - esimest meevõtuplaani. Saime juhised matkaks lähiümbruses kuni rongipeatuseni, et siis Londonisse tagasi sõita. Selgus, et neil on detailsed jalutamise kaardid. Kuna sõiduteed on kitsad ja neid ääristavad tihedad hekid ehk jalakäia sinna ei mahugi, siis võib jala konnata tähistatud eramaadel. Karjamaadel, heinamaadel, metsades ja aiatagustes. Tee on kaardil tähistatud, looduses ei pruugi seal rada olla näha, vaid pead orienteeruma ühe aia ületuskohast teiseni. Oma teel kohtasime lehmakarja - tee läks täpselt nendest läbi - meie aga mitte. Nägime mäe otsas metsa sees lossi nagu filmides - aga olime teelt eksinud - õnnelik juhus. Jõudsime meie esimeseks sihiks olnud pubi juurde vaevata. Einestasime pühapäevasel pere ja koertelõuna tiptunnil. Ja ikka edasi.
Lõpuks läbi lambakarja ja külavaheteede, mida ääristasid majad nagu filmides - millal jälle satub sinna, kus on lihtsalt külaelu nagu Midsomeris :D (mõrvu ehk vähem) Rongipeatuses istuma jäädes andsid jalad küll tunda, aga süda oli rahul. Kogesime Inglismaast seda osa, mida Londonis käies kunagi tundma ei saa. Pluss inimeste lahkus ja mõnus suhtlus. Õhtuks jõudsime Londonisse. Thamesi ääres oli mõnus päikeseloojang ja meeletu melu. Jalutasime ja vaatasime, mida kõike need ühest mitme mehe-naise kooslusega tänavakunstnikud välja mõelnud on, et publikut meelitada oma rahakotilõugu laksutama. Jalutasime jõeäärest põhjakaldale. Trafalgaril oli liiklusummik. Piccadillyl meeletu melu. Hyde park on ikka metsikult suur. Eelmisel korral nuusutasime vaid ühte nurka. Nüüd kappasime risti läbi. Sellel rohealal oli nii ilusa õhtu puhul näha tohutu hulk rahvast ja igast rahvusest esindajaid. Jalutasime oma viimase minuti broneeringu hosteli poole piki mõnusat kauba ja toidutänavat. Viisime asjad tuppa. Tegime kerge kaasaostetud kehakinnituse ja läksime ümbrust uurima. Mõnus õhtune jalutuskäin ja päevane kõnnimaraton tõid hea une.
3.08 Magsime pikemalt, kui esialgu plaanitud oli. Käisime oma röstsaia ja lahja apelsinimahla hommikusöögil ning pakkisime seljakotid, et matkata hiinalinna poole. Sõime seal kaasavõetavat toitu tänavamelu nautides. Käisime mõnes vinüülipoes ja jalutasime niisama risti ja põiki Londonit. Jõudsime jalgu puhkama kuninganna lossi ette. Istusime pargiäärsel müüril. Jõime vett ja muljetasime nähtust. Vaatlesime inimgruppe, keda lossi eest läbi veeti ja mõistatasime, kust nad tulnud on. Ja milline võiks olla tegeliku kohaliku kuvand. Kuniks oli aeg rongile hüpata. No selle sõidu eest osatakse raha küsid, 20 naela nägu, üks ots, iga kord. Teel jaama leidsime veel imearmsa teepoe, loomulikult turistikas, kuid ostsin ikka väikesed nunnud teepurgid imelise musta teega koju kaasa. Lennujaamas sai tunnike veel oodata. Sõime burgerit ja piimaga teed. Klienditeenindaja oli slaavlane ja Kuuno mõned sõnad vene keeles avaldasid lisa friikartulikausikese vääriliselt muljet ;). "Õpi keeled, kanna kübarad!" (J. Viiding). Enne lennukisse pääsemist sai ka kott puistatud - šampoon oli vales pudelis ja kahtlane. Jäin ilma :) ei olnud suurt kahju. Lend hilines ja seega oli Riia-Tallinn kesköisele lennule jõudmine nibin-nabin. 15min enne väljalendu saime lennukist välja. Jooksime oma lennuki meeskonna järel jaamahoonesse ja nende sabas trügisime ka passikontrolli... minu jaoks hämming ja uus kogemus. Ja siis jooksuga jooksuga ühest otsast teise ja JÕUDSIME!
Tallinnas ajasime sõbranna üles, kelle aias meie auto oli. Värav pidi seest poolt automaatselt avanema. Üks naine suitsetas maja nurgal ja vaatles meie nõutust, kui süsteem ei toiminud. Sõbranna püüdis telefonitsi avada. Ei õnnestunud ja tuli ka õue. Tal ei olnud endal väravapulti ja kell oli öö. See suitsetaja oli aga sama maja inimene, kellel oli väravapult taskus. Daaaa.... meil ei olnud ju plaanis aeda sisse murda, me püüdsime aiast välja saada.... eestlasel ei ole seda abisoont ikka üldse.
Toidupeatus Statoilis ja KOJU! Pikk õhtu, aga hommik tütrekese seltsis oli seda pingutust väärt. Ja muljed olid vägevad. Kel võimalus, minge Londonist kaugemale ja kel võimalik, käige ikka välismaal pulmades :P
3.08 Magsime pikemalt, kui esialgu plaanitud oli. Käisime oma röstsaia ja lahja apelsinimahla hommikusöögil ning pakkisime seljakotid, et matkata hiinalinna poole. Sõime seal kaasavõetavat toitu tänavamelu nautides. Käisime mõnes vinüülipoes ja jalutasime niisama risti ja põiki Londonit. Jõudsime jalgu puhkama kuninganna lossi ette. Istusime pargiäärsel müüril. Jõime vett ja muljetasime nähtust. Vaatlesime inimgruppe, keda lossi eest läbi veeti ja mõistatasime, kust nad tulnud on. Ja milline võiks olla tegeliku kohaliku kuvand. Kuniks oli aeg rongile hüpata. No selle sõidu eest osatakse raha küsid, 20 naela nägu, üks ots, iga kord. Teel jaama leidsime veel imearmsa teepoe, loomulikult turistikas, kuid ostsin ikka väikesed nunnud teepurgid imelise musta teega koju kaasa. Lennujaamas sai tunnike veel oodata. Sõime burgerit ja piimaga teed. Klienditeenindaja oli slaavlane ja Kuuno mõned sõnad vene keeles avaldasid lisa friikartulikausikese vääriliselt muljet ;). "Õpi keeled, kanna kübarad!" (J. Viiding). Enne lennukisse pääsemist sai ka kott puistatud - šampoon oli vales pudelis ja kahtlane. Jäin ilma :) ei olnud suurt kahju. Lend hilines ja seega oli Riia-Tallinn kesköisele lennule jõudmine nibin-nabin. 15min enne väljalendu saime lennukist välja. Jooksime oma lennuki meeskonna järel jaamahoonesse ja nende sabas trügisime ka passikontrolli... minu jaoks hämming ja uus kogemus. Ja siis jooksuga jooksuga ühest otsast teise ja JÕUDSIME!
Tallinnas ajasime sõbranna üles, kelle aias meie auto oli. Värav pidi seest poolt automaatselt avanema. Üks naine suitsetas maja nurgal ja vaatles meie nõutust, kui süsteem ei toiminud. Sõbranna püüdis telefonitsi avada. Ei õnnestunud ja tuli ka õue. Tal ei olnud endal väravapulti ja kell oli öö. See suitsetaja oli aga sama maja inimene, kellel oli väravapult taskus. Daaaa.... meil ei olnud ju plaanis aeda sisse murda, me püüdsime aiast välja saada.... eestlasel ei ole seda abisoont ikka üldse.
Toidupeatus Statoilis ja KOJU! Pikk õhtu, aga hommik tütrekese seltsis oli seda pingutust väärt. Ja muljed olid vägevad. Kel võimalus, minge Londonist kaugemale ja kel võimalik, käige ikka välismaal pulmades :P
