Päkapikud piiluvad

Kaunist advendiaega kõigile. Häid kingiideid ja palju pakkimislusti. Olge viksid ja viisakad, sest päkapikud piiluvad juba pikemat aega. Selle tõestuseks järgnev.... Väikesed olevused aknalaual ;)

Nukust endast... Kingitus pisikesele preilile. Nii väikesele, et otsustasin kõik eriti tugevalt kinni õmmelda. Juuksed tegin ka riidest õmmeldes, et lõngast pikad patsid näppude ja käekeste vahelt suhu ei satuks. Nägu on peale tikitud, et lahtisi detaile ei oleks. Ka pael kaela ümber ning kleit on pupele selga kinnitatud. Saapad/põlvikud samuti kohe jala küljes. Sikutasin kõiki osi ja pidasin meeles abikaasa ütlust: "Tee nii nagu teeks enda lapsele!".

Mulle väga meeldis seda nukku teha! Kaltsunukud on toredad. Eriti tore on püüda välja mõelda, millised võiks olla tema riided, milline on tonaalsus jne. Tahan veel nukke meisterdada. Esimine nukuke "L" ootab endale õdesid-vendi.

Read More

Lapiseelik

Juba septembri keskpaigas valminud seelik sai alles novembris pildile ja detsembris blogisse, sest kiirustamisel on omad tagajärjed ning nii ei jõudnud ma seelikut ise päris õigeks ajaks valmis. Kuigi ma soovisin teha üllatust :( Kuid see-eest sai omanik paanide järjestuse ise valida. Nimelt juhtus see, et üks paan tuli ära pesta, mis tähendas, et pesta tuli kõik, et kokkutõmbumisviga vältida. Aga ema abiga sai seelik ikkagi sünnipäevanädalal valmis.

Siilud on juba tuttavatest varudest ning selle seeliku puhul tegin ma oma esimese lõike Eveli Kauri "Käsitööpäeviku" järgi. Täitsa toimiv lõige ka siis, kui mõõdud saad telefoni teel ja last ennast näed alles siis, kui siilud juba kokkuõmmeldud. Muster siis selliselt, et igal paanil on 6 siilu. 5 ühesugust ja üks erinev. Igal paanil on siilud ühe võrra nihkes. Seelik PIDI tulema sinine, sest see on piiga lemmikvärv (uskumatu, et selles osas oleme sarnased, ka minul oli sinisehullus, kuid põhikooli lõpus, mitte alguses - ikkagi õed :).

Emale jäi luku kinniõmblemine ja kantimine. Tegelikkuses oli lõikele mõeldud ka taskud ning ma isegi tegin need, kuid selgus, et paraku sellele kirjule seelikule need ei sobi ning jäid seekord kasutamata.

Palju õnne väike õde!

Read More

Isadepäev

Eelmise pühapäeva meenutus. Pidagem siis oma isasid ja vanaisasid meeles terve aasta jooksul. Eriline tähelepanu ja õnnesoovid kõigile värsketele isadele, kel sel aastal elu esimene isadepäev oli. Mõelgem neile ikka midagi toredat välja - nad väärivad seda!

Minu isa sai oma lastelt kingiks särgi, kus on tema 28aastase ja 11aastase tütre käejäljed ning 6kuuse lapselapse käpajäljed samuti. 

Minu abikaasa sai särgi meie pisitütre jala- ja käejälgedega. Üksi ei oleks ma seda projekti läbiviia saanud, abilisteks olid ema ja õde. Sest pisike on piisavalt suur, et värvised käed-jalad kohe suhu või mujale ebasobivasse kohta asetada. Käe jäljendeid võttes juhtus niigi äpardus, sest ma ei osanud ette näha, et pisike käsi kohe särgist kinni haarab ja selle oma pihku kortsutab, kuid eks ta sai aru, et teha tuleb puhast kunsti ;) Seega oli meie pere naistel üks tore päev, kui muuhulgas said värvitud ka särgid.

Värvisin tekstiilivärviga, mida saab riidele kinnitada triikraua abil. Nüüdseks tean juba, et esimese pesuga kulus pilt pisut heledamaks, aga on täiesti olemas. Kuna ma enne ei ole seda värvi kasutanud, siis ma ei tea, kas järgmises pesus veel midagi maha kulub või kui oleksin paksema värvikihi peale kandnud, kas siis oleks vähem, või hoopis rohkem kulunud (sest mulle tundus, et kulusid need kohad, kus oli paksem värvikiht). Eks aeg näitab. Lisaks kasutasin ma odava rõivafirma T-särki, kuid oleksin võinud sellesse rohkem investeerida, sest emotsionaalse trükiga särke hakkavad mehed kindlasti kandma ning kahjuks juba esimese pesuga hakkas särgi krae lokkima, mis edasi saab, eks me näe. Tuleb jõuluks kordustrükk teha :D Värvi jagub - ühest pisikesest potsikust saab ikka palju-palju särke jm valmistada.

Oleksin tahtnud ka oma vanaisale sarnase särgi maalida, kuid siis ka oma ema käejälgede lisamisega, aga arupidamise järel selgus, et vanahärra ei ole oma 83aasta jooksul T-särke kandnud ja vaevalt, et hakkabki. Talle kinkisid lapsed traditsiooniliselt kohvi kõrvale konjakit.

Aga mõlemad nooremad papsid võtsid uhkuse ja siira rõõmuga oma särgid vastu. Minu isa ainus mure oli, et aastaarvu ei saanud peale joonistada. Minu lohutus oli talle, et pisipiiga käejäljed ei ole enam kunagi nii väikesed kui praegu, ei usu, et selle särgi saamisaasta meelest läheb ;)

Read More

Nimeline mänguasi

Pilt räägib sel korral rohkem kui tuhat sõna!

Jätkates eelmises postituses nähtut, siis meisterdasin kangajääkidest ka pisipreili nime. On ju välismaal (!) väga populaarne lastetuba dekoreerides sellel lisada ka lapse nimi - küll on see seinale maalitud, küll puidust klotsidest, küll raamitud värvilisest plastist ja millest kõigest veel. See siis on minu versioon - õmmeldud. Esialgu keerles peas palju erinevaid mõtteid, kuhu need riputada, kleepida, liimida. Ükski ei saanud teoks, sest hetkel on lapsel kõige enam rõõmu nende tagaajamisest ja närimisest. Hiljem saame nendega nime õppida ja kui siis neist veel midagi järgi on, siis ehk leiavad nad endale koha kuskil kindlamal alusel, et tulevikus nostalgitseda. Kõikide tähtede mõlemad küljed on erinevad. Püüdsin leida vahvate mustrite ja värvidega kangaid, et oleks rohkem rõõmu. Lihtne viis oma last rõõmustada ;)

Read More

Karussell

Elu nagu karussellil - värviline, tiirlev, üles-alla kõikuv, lõbusa muusika saatel aina ühes suunas edasi liikuv, katkematu. :)

Juba ammu sai võrevoodi peatsisse põrandalambi külge kinnitatud riisipulkadest risti külge riputatud geomeetrilised kujundid. Kondimootoril töötav unekarussell. Toimib ;)

Värvilisest kangast õmmeldud ja kaltsu/mahulisega täidetud kolmnurk, romb, süda ja ring on meie preilit rõõmustanud juba mitmeid kuid. Varsti-varsti saab need paelaotsast ära võtta ja niisama mängimiseks kätte anda - jälle huvitav ;) Multifunktsionaalsus!

Read More

Tatipüüdjad

Midagi praktilist taas.

Juba mõnda aega tagasi alustasin nende väikeste vidinate komplekteerimist ja õmblemist - 2 on veel väljalõigatuna järjekorda ootamas, aga põhimõte on neil sama. Kahekordne riie veel pooleks murtud, et rohkem tatti saaks enne pluusikraed kinni püütud. Kolmnurkade äärtest "piilub" sisemine riie. Põhimõtteliselt kantavad mõlemat pidi. Esialgu olid need suhteliselt suured, aga tegin kohe varuga, et saaks pikemalt kanda. Olen neid pannud kaela ka salli asemel ja pudipõlle eest - just nii nagu vaja. Mõnel on takjakinnis, mõnel trukid. Idee sain sellest blogist SIIT 

 Peale fantaasia on vaid veidike viitsimist vaja.

 Mida värvilisemaid riideid kasutada, seda lõbusamad põll-rätid saab! Ja neid on väga lõbus erinevate riidekomplektidega sobitada.

Laps näeb välja nagu pisike kauboi, aga saab ühe bodyga terve päeva hakkama ;)  Ajaga on paranenud aplikatsioonide lisamise oskus - nüüd naudin nende lisamist!

Read More

Triibuline pluus

Juba mõnda aega tagasi sai valmis puht praktilisest vajadusest lähtuvalt tehtud pluus. Juba aastaid kapis ja vahelduva eduga kasutuses olnud trikotaažpluus sai uue kuue. Hetkel on lihtsalt eest lahti käivate riiete kandmise aeg ja kui neid enne mu kapis figureeris vaid mõni üksik, siis nüüd on nende hulk tublisti kasvanud.

Värv on mõnusalt sügisesse sobiv ning triibud ei lähe kunagi moest. Samuti sain ma ära kasutada oma pitsiarmastust. Pits on kõige tavalisem kardin teise ringi poest. Ostetud põhjusel, et üks mööbliese sai endale samuti uue kuue ning selle juurde oli vaja pitsi aga ääretükid jäid kõik alles (ehk tulevad kunagi ka riiuli pildid avalikustamisele).

Rinnaesisel siis sisselõige ja kahel pool lookleva äärega pits (kasutasin ära kardina lainelist alläärt). Kinnisteks haagid. Käiste otstel samuti laineline pitsäär ning vasakul küljelaplikeerituna pitsiõie fragment.

Read More

Pisilastest

Viimane minu tutvusringkonna 2013 beebi sündis augustis ja talle suutsin ma juba ise kaardi meisterdada. Eelmiste ees vabandan end ehk välja, et poekaarte jagasin, sest käed-jalad olid tööd ja tegemist täis ;) Pildil olev kaart leidis tee UKsse. Kasutasin erinevaid värvilisi pabereid ja käsitööroosi. Käru rattad liiguvad, sest on tehtud nööpidest, millele on kodarad peale joonistatud ning kaardi külge õmmeldud, mitte liimitud. Idee on näpatud internetist :)

2013 on olnud lasterohke. Kas ka üleüldiselt, eks seda kuule 2014 aasta alguses, kuid minu sõprade-tuttavate seas igatahes. Millest see tulnud on? Kas peamiselt sellest, et meie vanus on jõudnud mingis mõttes murdepunkti? Või on mõned muud tegurid? Kas me oleme jõudnud end piisavalt majanduslikult kindlustada? On meil piisav turvatunne? Oleme me oma elukaaslaste/abikaasadega piisavalt koos olnud? Tahame muutust oma ellu? Soovime kellegi nõrgema eest hoolitseda? Loodame endast jälje jätta? Tahame tööelust puhkust? Eks ühest vastust sellele küsimusele ilmselt ei ole. On palju tegureid, mis lapsesaamise otsust või selle edasilükkamist mõjutavad. (Olin suvelsel pealt kolmekümneste karjääriinimeste seltskonnas, kus kõlas lause, "Jääge jah Eestisse ja saategi endale väikese vääniku!" Niisiis, kaasmaalased, vahel pole otsuse jaoks muud vajagi, kui kodumaale jääda :) Mõeldes aga oma vanemate põlvkonnale, siis oleme me sootuks hiljaks jäänud kõigega... Lapsed sündisid neil juba ülikooli lõpus (kahekümnendate alguses). Töö saadi suunamise teel ülikooli lõpetades. Elukoht töökoha kaudu. See oli nii normaalne. Kõik oli korraga olemas - hakka ainult elama. Aga kas peremudel oli see parim elama hakkamise algus? Või jäi neil kahekesi koos elamise aega vajaka? Samas, kui nemad ei töötanud kooli ajal, vaid elasid ja said hakkama stipendiumiga, siis meil oli vaja juba kooli ajal töötada, et ära elada ning elu (loe: nautimist) sai alustada siis, kui kool läbi, kui kõik hakkas mingitesse raamidesse loksuma ja saabus mõningane stabiilsus. Või kuidas kellelgi.... Lastele hakatakse mõtlema alles siis, kui on leitud ja saadud sobiv töökoht. Soetatud või üüritud sobiv eluase. Leitud see Mr/Mrs Õige. Siit ka ajanihe. Meil on osaliselt lastud elada justkui pikemas lapsepõlves, lükates täiskasvanuks saamist edasi, võis siis ka mitte - eks kuidas kellelgi tundub. Aga mis tähtsust sel on, kuidas saabub otsus, peaasi, et lapsi ikka sünnib. Ning veelgi meeldivam on tõdeda, et neid on minu tutvusringkonda üksjagu juurde tulnud. Hea, et kõik ei muretse globaalse ülerahvastatuse pärast :D

Teine huvitav lugu on laste nimedega. Kuidas me saame endale nime? Minu nimi on väidetavalt isa kunagise pruudi nimi (ema andmetel, isa vaikib). Minu õe nime otsustas isa registreerimisel (siis sai veel üks vanem üksi, ilma volituseta, nime panna), kuigi perekonsiilium oli eelnevalt erinevaid muid nimesid pakkunud. Osad kutsuvad veel kõhus olevat beebit juba tema tulevase nimega ning sündides saabki beebi selle nime kandjaks. Mõned vanemad näevad kurja vaeva ja murravad pead veel pärast lapse sündigi, et mis võsukese nimeks võiks saada. Eelnevalt väljavalitu ei pruugi uuele inimesele otsa vaadates just see õige olla. Kuu aega võib tunduda pika ajana olla "nimetu", kuid miks mitte kutsuda oma last lihtsalt beebiks/lapsukeseks/vms kuni oled näinud tema iseloomu ja saad nime sellega kooskõlastada (nt 5aastaseks saades või hiljemgi)? Võib ju juhtuda, et vanemate pandud nimi ei sobi lapse iseloomuga või on vanemad nii suurt vaeva näinud, et leidnud imetabaselt keerulise ja omast arust isikupärase nime ning laps, saades täisealiseks, otsustab uue, isikule paremini vastava nime kasuks. Ilmselt on kõik näited esindatud. Ja nimelugusid on oi-oi kui palju ja võib olla just need lood teevadki meie nime isikupäraseks ;)

Igal juhul kõigile praegustele ja tulevastele lapsevanematele jõudu!

Read More

Nõelapadi vol 5

On käes nõelapatjade meisterdamise pisike esimene juubel ;)
Tehtud on saanud Maasikas, Rukkilill, Sinilill, Kullerkupp ja nüüd järgmisele kallile sõbrannale Moon.

Järjest enam nauditavaks muutuvad parimate sõpradega koosveedetud hetked. Kas see tuleb sellest, et neid on järjest vähem või sellest, et need muutuvad järjest kavlitiivsemaks? Igatahes lapsi oli sel korral kõige rohkem ;) Seltsis segasem ja rõõmsam. Lisak saab jälgida väikeste arengut, kui koos on 3, 1 ja 0,3 aastased lapsed. Järjepidevus!

Read More

Postkast

Vanematekodu uus postkast sai uue kuue osalt tänu ajakirja Maakodu ja poe Vunder Skizze üleskutsele.

Konkurssi saab jälgida ja publiku lemmiku valida septembri keskpaigani SIIT

 Postkast (Akrüülvärvidega värvitud ja lakitud)

Kastivalvur

Konkursile saadetud tekst:

„Lugesin bussis maakodu poole veeredes ajakirja, kus leidsin nupukese üleskutsega kaunistada oma kodu postkaste. Mõnel muul ajal seda lehekülge lugedes oleks ma konkurssi mitte märganud, kuid just sel hetkel oli mul palju aega ja ma süvenesin ahnelt kogu pakutud teksti. Mõte tundus huvitav - puudu oli vaid oma kodu ja sinna juurde kuuluv postkast. Maale jõudes leidsin aga oma suureks üllatuseks eest uhiuue isa tehtud puidust postkasti, millel ei olnud veel täppigi värvi peal. Avaldasin oma saladuse võistlusest ja sain lahkelt loa dekoreerima asuda. Nüüd tuli leida sobilik kaunistusviis ja motiiv. Kuna vanematekodu asub metsade keskel, siis pidi ka kaunistus sinna sobima. Mõtteid aga keerles peas mitmeid - traditsiooniline maavillane käsitöömuster, lilled, kaunis looduslik roherähn, kes on sage külaline talumaadel või midagi hoopis muud... Isa sooviks sai, et postkastile kirjutataks talu nimi, sest kodukrundil elab koos mitu peret, kes kasutavad sama kirjakasti ja väikeses kohas ei ole perenimi tähis - postiljon tunneb oma inimesi. Nii sain inspiratsiooni kavandilehel i-dele täppe maalides. Mõeldud, tehtud! Iga pereliige sai oma täpikeste värve soovida ja ühel juulikuu pärastlõunal sai kast endale uue täpilise kuue.“

Read More

Nõelapadi vol 4

Neljapäeva õhtul sai üle kuuajalise viibimisega õnnitletud üht neiude kohvikukülastusele parasjagu hilinenud maailmarändurist sõbranjet kodumaise päikesekarva kullerkupuga kaunistatud nõelapadjaga. 

Ja et mitte enam hilineda, siis tema tütrekesele homse kolmanda eluaasta täitumise puhul juba ette suured õnnesoovid!

Read More

Praktilised kotid

Siis, kui mu käed veel vabad olid, sai õmblusmasinal valmis veel kaks praktilist projekti. Kott vankrile ja kast-kott minu riidevarudele.

Vankri külge käiva koti asemel pidi sellest tulema beebitarvetele mõeldud märss. Kogusin internetist mõtteid ja valisin ka enda arvates mõningase abiga tehtava õpetuse välja. Saatsin selle emale ülevaatamiseks, et ehk saab ta oma nõu ja jõuga abiks olla, et teeme koos valmis. Poest sain vankrile sarnase värviga vihmakindlat riiet ning rõõmsalt koju marssides sain emalt telefonikõne, kus ta teatas, et nemad kingivad mulle "õige" beebitarvetekoti katsikuteks, valigu ma vaid välja. Niisiis, kuna mul oli juba ammu välja valitud, millist kotti ma tahaks, kui ma selle ostaks, siis ei tekkinud probleemi muus osas, kui pidin välja mõtlema, mida teha hangitud riidega.

Selle koti vankri juurde tegin küll kahedeistkümnendal tunnil, aga valmis ta sai ja on praktiliselt ka kasutuses olnud. Seda eriti seetõttu, et meie vankril ei ole võrku rataste vahel, millele oma ostukott vms toetada. Sõbrannalt sain küll vihje, et seda saab ise pesunööripaelast punuda, aga selleni ei ole ma veel jõudnud (ju ei ole praktiline vajadus veel kannale astunud).

Kotti saab kanda ka ise üle õla või risti üle rinna - mahutab suure ostukorvi ja kannab ka ära :)

Teine projekt oli mõeldud riideribade, pitsi jms õmbluseks mõeldu mahutamiseks. Pealis samadest juppidest, mis ka sisuks said, sisemine külg mahulisest vatiinist, et oleks toekam ja seisaks püsti. Ei midagi keerulist, kuid mõnusalt praktiline.

Asukohaks sai planeeritud riiul, sellest tulenevalt ka mõõdud valitud.

 Siin ta nüüd seisab ja ootab oma aega....

Read More

Seebialus

Midagi kiiret ja lihtsat taaskasutusteemadel.

Vahepeal kasutasime aastaid vedelseepi ja pumbaga pudelit. Sellel ajal on aga kapinurka kogunenud nii mõnigi tükiseep. Mulle endale isiklikult meeldivad väga seebitükikesed, eriti kui nad on mingil moel kvaliteetsed ja parimal juhul valminud käsitööna ning looduslikest toorainetest. Olen neid ostnud ise, kinkinud ja saanud kingituseks.

Niisiis, tuli idee, et kui dosaator taaskord tühjaks saab, on temal aeg pensionile minna ja vanninurgale tuleb midagi välja mõelda, mille sees saaks seepi hoida. Maamajas on meil kaunis portselanist alus (seegi ei ole spetsiaalne seebialus, vaid mõeldud ilmselt mingi roa serveerimiseks, kuid mina armusin temasse esimesel silmapilgul kui glamuursesse seebialusesse ning nii ta oma koha sealses vannitoas sisse võttis). Kuna aga linnas on ka vaja seepi kuskil hoida, aga vannitoa palju tihedama kasutamise tõttu ei raatsinud ma purunemisohtu kartes portselani sinna kaasa tassida, vaatasin maakodus terase pilguga ringi. Otsisin midagi purunematut, mis võiks korduvalt vanni või selle ette põrandaplaatidele ohutult maanduda. Leidsin vanaema sahtlist ilmselt omal ajal mingit sorti sitruseliste riivi - keskel nupukesed, mille vastu hõõruda ja ääres vedeliku kogumise vagu. Sobis! Sai juba ka nädalakese praktiliselt kasutatud, kui mulle tundus, et see on lihtsalt niisama natuke plass ning eile võtsin kätte pintsli ja värvid ja tulemus on nüüd teie ees :)

 Kui kellelgi on õigemat informatsiooni minu oletuse osas, mis on pildil, siis postitage see!

 Mis sobiks vannituppa paremini kui mereteema ja sini-valged toonid...

Nupukesed hoiavad seebi hästi paigal ning üleliigne vesi valgub nende vahelt kanalisse - ideaalne!

Natukene fantaasiat ja probleemi asemel lahenduse nägemist ning vanadest (tänases ajas kasututest) asjadest saavad uued praktilised vidinad ;)

Read More

Aprillimeenutused

Vahepeal on olnud nii palju soojust. Soojust südames ja paljudes teisteski südametes. Ilm on olnud soe. Õhk  on olnud õnnest ja emotsioonidest ning kevade kiirest saabumisrõõmust paks.

Meenutagem siiski aprilli. Aasta 2013 aprill oli külmem kui tavaliselt harjunud oleme ja kevad ei tahtnud kuidagi end ilmutada. Poole kuu peal ei olnud veel rohi roheline ega puud lehtes. Niisiis, tegin endale ajaviiteks aprillijalutuskäikudeks punase bareti ja salli. Sall ei olnud esialgu plaanis, aga kuna mul ei olnud õrna aimugi, kui palju kulub lõnga bareti heegeldamiseks, siis ostsin rohkem ning sain ka salli. Oma rumalusel vahel ka kasud sees ;)

Barett on lihtne ringheegeldus sissepoole keeratud servaga. Salli kudusin õhulise mustriga ja ühele küljele proovisin pusida kevadele sobiliku tulbiõie. Ääred on heegeldatud pitsiliseks. Kuna sall ei saanud väga pikk leiutasin sellele ka sobiliku kinnise, et saab vastavalt vajadusele kaela või õlgadele sättida ning kinnitada. Kinnis on suurest ilu-haaknõelast ja pärlitest.

Kuna aga kevad jäi lühikeseks ja kuum suvi tuli kiirelt, siis kanda jõudsin komplekti vaid paaril korral. Eks jääb sügist ootama. Suvel ei ole nii kui nii aega käsitööga suurel määral tegeleda. (Ja pean tunnistama, et olen hetkel sattunud rohkem lugemishimu küüsi ning kõik vabad hetked olen nina raamatus!)

Read More

Läbi raskuste tähtede poole

Praktiline või mitte, aga ühe päeva tuju ajendil tegin võrevoodile taskud. Lihtsalt, et oleks lõbusam. Esialgu oli mõttes kaks suurt taskut, kus leiavad koha mänguasjad, mis hetkel ei ole veel päevakorral. Ja kui on juba kaks taskut, siis võiks ju mõne veel teha. Nii sai ühele taskule õmmeldud Karu ja Kuu pilt, mille sisse õmblesin salatasku, mida on näha vasakul ülal oleval pildil (tähelepanelik vaatleja leiab mu 10aastase õe heegeldatud jänese alt pisikese kreemituubi, mis on otsapidi salataskusse pistetud). Mitte nii salajane tasku on teise suure tasku ees. Ja, et ilma asjadeta seisev taskute komplekt voodil rippudes oleks veidi lõbusam, sai paremale ülaserva aplikeeritud täheke, mille poole Kuul kõndiv Karu justkui püüdleb ("Läbi raskuste tähtede poole" nagu elus ikka). Selle õmblustöö juures tegin ma esimest korda elus õmblusmasinaga nööpauku ja aplikeerisin. Hetkel on heegeldatud jänes leidnud koha voodi sisemuses ning taskus on tema koha hõivanud kaltsu-karu.

Praktiline või mitte... vahest ei olegi sellel tähtsust, peaasi, et on huvitav, et on loov ja et millestki sünnib midagi käegakatsutavat. Nii tihti leiavad inimesed minu ümber end mõttelt, et tahaks midagi ära teha, tahaks näha oma töö/teo reaalset, käegakatsutavat tulemust. Kõneldes eile oma emaga, kes rõõmsal häälel seletas kui ilus on ilm ja kuidas nad aias toimetasid - ootan samuti maale minekut, et saaks töökindad kätte ja reha pihku, et juba paaritunnise tegutsemise tulemusel saaks ümbrus pisut kaunimaks ja mis peamine, tulemus oleks koheselt nähtav. Kuigi tean, et töö maal ei lõpe eal. Ühest aianurgast alustad ja kui teisele poole jõuad, pead otsast algama. Aga siit kaugelt vaadates tundub see imeline - linnainimese unistus - saaks näpud mulda.

Read More

Tibude lugemise aeg

Ootuse aeg on möödas. Sel kevadel on aeg hakata tibusid (loe: lambaid) lugema. Kui oli veel ootamise aeg, siis sai palju internetis kolatud ja inspiratsiooni kogutud, et mida kõike on poodides saada, mida kõike on inimesed dekoreerimiseks kasutanud, mida praktilist on emad oma lastele meisterdanud. Ja seda materjali ja fantaasiat on lõputult - printsessidest allveelaevakaptenite häärberiteni välja. Toad nagu lossid. Minu maitse on palju tagasihoidlikum ja piirdub ruumist lähtuvalt pisikese pesa kaunistamisega.

Üks silma jäänud ese oli võrevoodi ääre pehmendus, mis on praktiline ka päikesevalguse varjutamisel. Leidsin enda meelest ka ideaalse riideriba - mida veel paremat tahta, kui magama minnes lambaid lugeda. Ja kui villapallid ära tüütavad, siis teisil pool on Muumid - vaheldust peab olema!

Read More

Ootus

Paar postitust tagasi seikles tekstikangelane Katsejänes oma uues kodukandis ja otsis lapsi, kellega mängida. Ta ei teadnud siis veel, et tema uues kodus ootab teda Imeloom. Üksi on igav. Kuigi tegelikult väidetakse, et just üksi tulevad paremad ja loovamad mõtted. Kuid kui mõttetihe on ühe kaltsulooma elu? Tema seiklused ja mängud on täiskasvanute silmis laste teha - üksi nad ei tegutse.!? Seetõttu valmis küllaltki kiirelt talle sõber. Sõbra liik ja tõug on teadmata, meenutab ta siis kellele karu, kellele hiirt või kedagi kolmandat, kuid olemuselt on ta vallatu ja tingimata hea mängukaaslane. Nagu piltidelt näha, oli temalgi üksi igav. Pikutas voodil ja lebas korvis, kuid lõpuks jõudsi nina vastu klaasi aknalauale, sest sõber seikles õues. Viimased nädalad on nad aga lahutamatud ja ootavad oma sekka uusi mängukaaslasi ;)

Ootuse aeg

Read More

Süda ei luba midagi ära visata

Ajaviiteks õmblesin kokku eelmistest projektidest (mille pildid tulevad ka varsti-varsti) järelejäänud riideribad. Moodustasin neist padjapüüri raami ja sisuks valisin oma põhjatust tagavarast, millest pool on minuga linna kaasa rännanud, kaks pildikest, mida olin siiani hoidnud õigeks hetkeks. Padi siis ühest küljest südamlik, teisest küljest roosiline. Padjapüüre ei ole ju kunagi liiga palju ;) Ning mulle ei meeldi, kui midagi peab ära viskama. Alati saab veel midagi välja mõelda.

Read More

Munadepühad ja Sünnipäev

Kevadpühad olid sel korral linnakesksed. Vaiksed ja rahulikud. Ka munade värvimise asemel jalutasime Nõmme turul ning ostsime kõike muud head-paremat kokku ja saabusime tagasi ilma munadeta :D Traditsioonidest hoidsin sel aastal kinni tehes pashat. Olen üritanud igal aastal erinevat retsepti katsetada ja sel aastal kasutasin järgmist versiooni.

Puuviljadega lihavõttepasha

100g võid

1dl suhkrut

2dl vahukoort

500g kohupiima

2 munakollast

50g purustatud mandleid

100g rosinaid

1 sidruni riivitud koor ja mahl

1 suur õun

3tl suhkrut

1tl vaniljesuhkrut

100g kuivatatud ananassi-papaiasegu

Vahusta ühes kausis toasoe või suhkruga ja teises kausis vahukoor. Kolmandas suures kausis sega kohupiim ja munakollased (mina julgesin toore munaga retsepti võtta, kuna kasutan koduseid mune), lisa või ja suhkru segu, vahukoor, mandlitükid, kuivatatud viljad, rosinad (mina kasutasin rosinatega kohupiima) ja riivitud sidrunikoor. Koori ja puhasta õun, lõika väikesteks tükkideks, piserda üle sidrunimahlaga, lisa 3tl suhkrut ja vaniljesuhkur ning lase maitsestuda ca 10 min (mina alustasin retsepti sellest tegevusest). Nõruta õunatükid ning lisa taignale ning sega korralikult läbi. Vooderda sõel külma vette kastetud marliga ja tõsta pasha selle sisse. Keera kangatükid peale ja aseta taldrik vajutuseks kõige otsa. Pane koos sõelaga kaussi ja jäta külmkappi järgmise päevani nõrguma. Enne serveerimist kummuta pasha taldrikule. Kaunista soovi korral kuivatatud puuviljade või mandlitega.

Pilti võib näha kokaraamatu "100 magustoitu" leheküljel 76. Maitses suurepäraselt!

Lisaks kaunile ja magusale munadepühahommikule oli ka pärastlõuna meeleolukas, magus ja kaunis. Hea sõbranna saab homsel naljapäeval taas aasta jagu õnnelikumaks ning kutsus meid kõiki seda tähistama. Selleks puhuks sai mõeldes temale valmis munadepüha ümaratest vormidest ja sel aastal hiljaks jäänud kevadistest sinililledest inspireeritud nõelapadi. Et tuua kevad 2013 veidike lähemale.

Nõelapadi vol 3

Kaunist pühade nädalavahetuse viimast õhtut ja ärge unustage, et eile öösel keerati kella ;)

(Esimesel pildil olev keskmine vaas on vana suure keermeosaga kastmepudel, millele maalisin akrüülvärvidega kevadest inspireeritud kirsipuu õitega kaetud oksad.)

Read More

Katsejänese seiklused

Ühel imekaunil märtsikuu päeval valminud Katsejänes otsustas minna ringkäigule, et oma uue kodu ümbrust uurida. Teekonda alustas ta mõtiskleva puhkusega kohvri najal, et mõtteid koguda. Elu esimene rännak viis teda aga randa, kust kostis laste kevadpäikese poolt välja meelitatud kilkeid ja naeru. Oli temagi mängujanuline ning varsti võiski jänest näha allameetristega võidu mänguplatse vallutamas.

Rahutu hing nagu ta oli, kiikus jänku tormilise hooga kettkiigel, tõmbas hinge pargipingil ning jätkas siis turnimisega pajuvõsas. Kõike seda jõudis Katsejänes oma sündimise päeval. 

Vahel on tore oma jalutuskäike eesmärgistada, eriti, kui kaaslaseks on vallatud kevadjänesed ;)

Read More

Kevad 2013

Selle aasta kevad algas juba 6 päeva tagasi, kuigi südames oli ta juba ammu.

Selle aasta kevad algas sõbranna juures, kellega jagame samu rõõme saabuvast kevadest.

Selle aasta kevad algas päikesepaistelisel päeval, kuigi ilm oli tavatult külm ja tuuline.

Selle aasta kevad algas lumevaibaga maas, kuid ega päike luba tal kauaks enam jääda.

Selle aasta kevad algas suure ootusärevusega, mis aina kasvab ja süveneb.

Selle aasta kevad algas tegusalt, kuid tundidest ja päevadest näikse ikka puudu tulevat.

Selle aasta kevad algas kevadvärvides, kui valmis beebipehme triibutekk.

Lõnga (70% Meriino 30% Akrüül, et oleks masinpestav, 50g) kulus 10 tokki. 

Teki osa on koontud pärlkoes. Ülaservas südamemuster. Ääristatud heegelpitsiga. 

Päikesest tahaks veel kõneleda. Päike on teinud meeled rõõmsaks, toonud inimesed tänavatele jalutama, viinud muremõtted kaugele ja tuletanud kõigile meelde, et suvi ei ole enam kaugel. Päike on hakanud dekoreerima meie kodusid. Ka kõige hallimad nurgad löövad särama. Lilled aknalaudadel on ärganud uuele elule. Linnud akende taga tegelevad peale toidu ka teineteise otsimisega. Loodus on valmis tärkama kohe, kui päike saab lumevallidest jagu.  Päike on võimas energiaallikas. Ma ei tea, kas ma olen igal kevadel seda samaväärselt märganud, kuid sel korral naudin seda kõike südamest. Mõnus on keskpäevase päikese käes akna all nurru lüüa ja head raamatut lugeda või leida end jalutades silmi kissitamas või jälgida linnatänavail vulavat lumevett lootuses, et mööduv teeaugust mööda põiklev auto sind ei pritsiks või ... 

Soovin, et meil kõigil oleks aega kevadpäikest nautida ja sellest uut hingamist ammutada - üks talv on taas seljatatud!

Read More

Tegelustekk

Juba mitu nädalat piilub päike hommikuti ärgates aknast sisse. Keskpäevaks kuldab toa üle, kuid kui külmakraade vaadata, siis on kevad veel kaugel. Kuigi minule on ta tänu päikselistele päevadele ja paljudele toredatele sündmustele ja tegemistele juba sügavale põue pugenud.

Ka tegutsemislusti on palju rohkem. Aknale on idanema pandud tilli, peterselli, mündi ja cayenne pipra seemned. Viimane on kõige tragim ning kaks taimekest on juba kahte lehekest näitamas. Aga eks kuna nad välismaised külalised, hellitasin neid ja paigutasin kõige päikselisemale aknalauale ka. Tubadeski on saanud juba kevadkoristust teha - eile oli see päev, kus said üle vaadataud kõik need kastid, mis augustikuus kiirel kolimisajal pakitud sai ning mida ei olnud senini vaja olnud avada - mis omakorda näitab, kui palju on inimesel ebaolulist tavaari ilma milleta me saame kenasti hakkama. Nüüd sai küll mitmeid asju ära visata, aga ikka tekkis kast "unustuste hõlma vajunud asjad", mida võib kunagi ehk äkki kuskil vaja minna ning mis sai kapi otsa kõige tagumisse nurka surutud.

Aga samas on saanud palju uusi asju juurde :) Ja meile kõigile ju meeldivad uued asjad!

Valmis uhiuus tegelus- ehk mängutekk. Viimati Sandri sünni puhul tehtud tekist peale on mulle triibud hingelähedased. Ka nüüd on pikad ribad mängus. Sel korral ühendavad neid diagonaali keskpunktis karukesed. Seetõttu nimetagem seda Mängukaru Mängutekiks. 

Read More

Sünnipäev

Nõelapadi vol. 2 

Palju õnne Eesti Vabariik 95!

Palju õnne kõik sõbrad-tuttavad, kelle hällipäevaks oli 24. veebruar!

Kingitus sõbrannale sai inspiratsiooni tema sünnikuupäevast. 

Oma perega sai sel aastal riigi sünnipäeva peetud kaootiliselt - ajakirja "Kodukiri" veebruarikuu numbri rahvuslikust magustoidust inspireeritud - pokaalimaiuse kamakreemi ja mustikatarretisega - tegime õega valmis ning sõime laupäeval Eesti laulu vaadates (vanematele ja vanaisale sai need külmikusse õigeks päevaks valmis pandud). Pidupäeva hommikul, olles kolmekesi kodutalu valves, tegin kallile ja õeraasule pannkooke metsmaasika toormoosi ja kondentspiimaga. Mina korraldasin köögis, nemad sahmerdasid lammastega laudas - pidupäeva puhul said loomadki musta leivaga maiustada. Keskpäeval saabusid vanemad koju ja pakkusid poest kaasa toodud Hispaania maasikaid - suuri, imeilusaid, punaseid ja hästilõhnavaid, aga hapusid (kuid siiski maitsega!) marju. Lõunalauda oodati meid juba teiste vanemate juurde. Seal ootas korralik seapraad ja ahjukartulid muu kõrvalisega ning sünnipäevale kohane küpsisetort. Õhtu veetsin sõbranna sünnipäeval, kus sai naiste seltskonnas rahulikult Presidendi vastuvõttu vaadatud. Päeva lõpetas juba kodudiivanil lesides kauaoodatud Tuulepealse maa 13. osa. Igati sünnipäevane päev!

Read More

T-särgi uus elu vol 2

Oma blogis olen ennegi andnud vanale T-särgile uue elu - susside näol. Nüüd leidsin veel ühe kiire ja lihtsa lahenduse. Praktilisuse aspekti saab veidi hiljem järgi proovida. Sel korral sai vana, juba kulunud käiste ja kraega meeste T-särgist neli kahekordse riidega beebi süljevoolu pühkimiseks mõeldud lapikest. Kahekordselt panin riide seetõttu, et antud taaskasutusmaterjal oli õhuke. Kuna tegemist on praktiliste esemetega, mille puhul tuleb arvestada väga tihedat pesemist, siis kasutasin topeltõmblusi ja kaunistamisega väga palju vaeva ei näinud. Ühele sai prooviks teisest vanast T-särgi käisest (mis oli sussi tegemisest üle jäänud) süda peale õmmeldud, ülejäänud said lihtsalt õmmeldud südame motiivi.

Viimase paari nädala jooksul olengi olnud suures osas praktiliste tegude soonel - õe mängutekk sai uue vatiinist sisu ja taguse ning nii mõnigi õmblusest lahti olnud riideese lõpuks parandatud. Tegevust jätkub pikkadeks päevadeks. Pooleli on 3 suuremat projekti ning mõttes mõlgub neid veel palju, palju.

Read More

Sõpradele!

Usun, et sõbrad on kui tasased inglid,

kes tõstavad meid jalgadele siis,

kui meie tiivad unustavad, kuidas lennata!

Read More

Säilituspurgid

Ma ei ole jaanuaris päris käed rüpes istunud. Kuigi tööl oli meeletu kiirus ning koju jõudes olin rampväsinud, siis natukene nokitsesin ikkagi.

Jaanuaris katsin kogutud kuumade jookide pulbri, kommide ja kartulikrõpsude purgid piduliku uue rüüga. Veebruari alguses hankisin tahvlivärvi ja kriiti ning meisterdasin eelnevalt tuunitud purkidele sildid. Ühe kriidi saamise jaoks pidin küll terve karbi omandama :) Nüüd saan elu lõpuni purkide sisu vahetada või mõne suurema pinna tahvlivärviga üle võõbata ja kritseldama asuda. 

Katmiseks kasutasin õhukest mustripaberit ja PVA liimi ning kamaluga kannatust, et paber ilusti ümber purgi keerduks. Äärtesse lisasin pitsi samuti liimiga. Tahvel-silt esiküljel on igati praktiline, sest siis saab sisu omal valikul igal ajal vahetada.

Samas tehnikas said sildid ka mõned juba kasutuses olnud klaaspurgid. Klaasile jäi värv kordades halvemini kui paberkattega anumatele, kuid kannatlikkus ja korduv katmine andsid lõpuks ilusa tulemuse.

Lisaks ei saa ma teiega jätta jagamata oma sünnipäevakingiks saadud käsitöölisi kinke - 

Väike asi võib tuua palju rõõmu. Selle lausega iseloomustan puidust lõkse, millel on imearmsad tekstid. Kuigi kinkija ei teadnud, et kasutan lõkse aktiivselt erinevate pakkide (jahud, suhkrud jms) kinnitamiseks, siis talle teadmiseks, et juba samal õhtul vahetusid kirjadeta lõksud sõnumitoojatega ning nüüd on nii tore sahtlist midagi haarates lugeda häid soove või mõtteteri. Justkui avaks õnneküpsise iga kord, kui vaja jahu kasutada!

Ise tehtud ehtekarp oli suurepärane üllatus ja on näha, et hing ja süda on sinna sisse pandud. Ka see kink leidis samal õhtul oma koha kapil, et uhkustada karbiga ning et oleks praktiline aastatega kogunenud kaelakeesid kätte saada (olidki teised kolimise käigus silma alt ära pandud, sest ei olnud head kohta, kus hoida). Nüüd saab taas aktiivselt kasutama hakata.

KUID kõige kõigema üllatuse tegi mulle abikaasa õde, kes minu teada on kudumismaailmas minuga sarnasel tasemel, kuid nüüd seljatas mu hoobilt, sest KUDUS MULLE haapsalu salli. Fantastiline kink!!! Praktiline ka, sest on soe ja õhuke, mahtudes minu uue mantli kaeluse sisse suurepäraselt. 

Aitäh kõigile!

Read More

Scarfomaania 2012

Eelmise aasta teises pooles tabas mind sallide tegemise pisik.
Inspiratsiooniks ikka seesama kaunis elustiili-käsitöö-raamat, mis ennegi on mind tegutsema ajendanud.

Postitamine aga venis ja venis. Esimese salli tegin emale sünnipäevaks juba novembri alguses. Nimelt on ta elu aeg olnud kõrgete kraede kandja ja salle sellega edukalt vältida suutnud. Kuid nüüd kui ta endale uue mantli ostis, tekkis vajadus väikese kaeluse järele, mis mantli alla mahuks ja ei oleks "pussakas". Nii saigi poest minu arvates kõige enam "ema toonides" lõng valitud ja tema rõivastumise tagasihoidlikkust arvesse võttes ühevärviline sall heegeldatud.

Teise kaeluse tegin sõbrannale sünnipäevaks detsembri keskpaigaks. Tema puhul julgesin juba ära kasutada värvilisemat lahendust. Sisu on pruun, ääred ja pits vallatult oranžid. Kuna mind enam kingiavamise ajal peol ei olnud ja juhendit ma pakki kaasa ei pannud, tekkisid sõbrataril täiesti arusaadavad küsimused, mis andsid sallile veel ühe kasutamise võimaluse - vööna. Miks mitte! Selle salli puhul katsetasin ka nõela ümber keritud lõngast roosi tegemist. Roosikesed pärlist südamega kaunistavad siis kahe viimase salli nööride otsi.

Kolmas näputöö on mulle endale lõngakorvi jääkidest. Valge on kunagisest kraest ja punane ema heegelduse ülejääk. Kõik leiab kasutust. Ja kuna minulgi tuli endale uus mantel soetada, siis püstkrae alla on selline krae ideaalne!

Read More

2012->2013

Head uut aastat!

Kaks pikemat puhkeaega pühade ajal sai veedetud sel aastal vaikselt, rahulikult ja perekeskselt.

Jõuluõhtul täname juba palju aastaid, et meie vanemad teineteisele nii lähedal elavad - saab mõlemat pere sama õhtu jooksul rõõmustada. Ainus kes/mis ei rõõmusta on meie kõhud, mis peavad sama õhtu jooksul kaks jõululauda vastu pidama :)

Pikema peatuse vanaema palkmajas tegime aastavahetuse eel ja järel. Kütsime maja soojaks ja nautisime kaminatuld ning sel suvel isa ja kallima osavate käte abil valminud laudpõranda soojust ja kaunidust. Olime peidus kõigi ja kõige eest - isegi internet küündis meieni valikuliselt. Raamatud said loetud, aastat kokku võtvad raadiosaated kuulatud ja sokidki kootud ning mis peamine - välja magatud - täiuslik puhkus. Küünla- ja kaminatuli, lambanahad kolde ees, kuum glögikruus peos ja ETV naerutaja taustaks... just nii lähenes aasta 2013. Esimene ja viimane omataoline aastavahetus ;)

Maja sai võõrustamise eest jõulukingiks uue köögikardina. Õeraas küll arvas, et tuli pisut liiga lühike, ei varjavat midagi ära - pidin talle selgitama, et köögiaknast paistev metsariba varjab niigi vaate ja päikese, kardina eesmärk on siinkohal just võimalikult palju valgust tuppa lasta :) Riie oli ammu oodanud head ideed, kus rakenduda, pitsi leidsin ema varudest ning valmis see oligi.

Hea, kui on koht, kuhu peitu pugeda, kus aeg seisab ning mõtted saavad vabalt lennata!!! 

Read More