Maa-aasta

Kas maa-aasta on pikem kui linna-aasta?

Pikkus mõlemal 365 päeva, päevas mõlemal 24 tundi, aga ajakulg hoopis teine. Kui käisin tudengina linnast maal, tundus, et tempo on nii maas, et mida kõike jõudis ära teha ühe nädalavahetusega või veel iseseisva töö nädalaga. Nüüd aga tunnetan, et teha on palju rohkem, kui linna elurütmis. Ühest küljest on aeg justkui aeglasem, ei ole seda näilist tempot, mis linnas, kuid on oma tempo, mis allub vist mentaliteedile - Tasa sõuad, kaugele jõuad. Pöörast minutite-sekundite lugemist ei ole, kuid tähtajad saabuvad ja mööduvad samamoodi kui linnas elades. Aastaga ei suuda seda veel sõnastada.

Niisiis. Täitus meie aasta maal. Nagu korralikus tõsieluseriaalis, on toimunud palju ja elu on endiselt pidevas muutumises.

Maale kolimine iseenesest oli eelmise 365 päeva suurim muutus. Mina olin lapsehoolduspuhkusel ja seega vaba liikuma kuhupoole aga süda kutsus. Meid kutsus maale. Juured hakkasid kõnelema ja kõnetama. Ilma kampaaniata Maale elama! Mida iseenesest tervitan väga. Eriti, kui olen näinud nüüd koduvallas vanu talukohti saavat uusi omanikke ja eluvaimu sisse.

Pere töökorraldus muutus suve keskel, hakkasime ise oma aja peremeesteks ehk 8tunnisest tööpäevast 24/7 töötegijaiks. Nii nägid seda nii mõnedki inimesed, kes kuulsid meie plaanist. Miks peaks tahtma minna "kõigi mugavustega korterielust" künnivagude vahele rügama? Tabasime end ühel päeval mõttelt - talupoeg - mida see sõna tähendab, et mitte talu kui kodukoht, vaid talu kui käskiv vorm talumisest: "Talu poeg!" Talu seda karmi kogupäevast töörügamist, talu ebamugavust, talu ilmastikutingimusi, talu naabri viha, talu ebaõnne kauplemises jne, jne, jne ? Või on põllumees põline rikas, kui mitte mammona osas, siis hingerahu mõttes?

Mida oleme siis meie pidanud taluma? 

Esiteks talusime elukorraldust, kus elasime minu vanemate elutoas diivani taga madratsil. Aga see aeg ei ületanud veel taluvuspiire ja saime augustis juba oma pelgupaika - katusekorterisse.

Talusime ära talu üleandmise, meist said lambakasvatajad.

Talusime mõtet, et kõik eelnev õpitu on millekski kasulik, aga midagi oleks veel vaja ja astusime Olustvere Teenindus- ja Maamajanduskooli lambakasvatuse erialale. Talume seda taaka siiani, aga rõõmuga ja oleme saanud palju uusi tutvusi ja häid mõtteid, tõeterasid, mis meid ehk meie plaanides edasi aitavad.

Talusime tütre suurekskasvamise esimest etappi - lasteaeda minek - igapäevane lasteaeda transportimine. Ei saa jala viia, sest lasteaed asub tõmbekeskuses, mis asub 17km meie kodutarest. Aga õnneks mugandab seda talumist meie vanematega kahasse sünergiline elukorraldus. Mõne nädala tagant peame ikka veel taluma lasteaiast kaasatulevaid viiruseid. Kuid teiste kogemused kõnelevad, et aastaga saab sellega korda. Ootame siis veel natuke.

Talusin mõtet töötusest väga vähe aega ja asusin tööle lapsega samasse lasteaeda õpetajaks. Kuid seda aega ei jätkunud kauaks. Võtsin kaasa palju uusi kogemusi. Tean nüüd lasteaiaelu korraldusest. Mõistan, miks võib laps olla väsinud, kui on täispika päeva lasteaias ja miks oleks hea lapsele igal nädalal (võimalusel) puhkepäevi pakkuda. Lasteaed on lapse töö - oleme meie väsinud oma töönädalast, on nemadki väsinud omast, kuid nemad on alles nii väikesed ja kui töönädal on samuti 40tunnine, koormab see ka neid. Aga loomulikult on lastegagi sama, oleneb isiksuset ja kollektiivist ja inimsuhetest. Aga pani mind mõtlema.

Talusime ära mõtte uuest beebist ja talun seda koormat veel veidike aega, et siis taluda kõike sellega kaasnevat, kui peres on kaks last. Talutav, ma arvan, nauditav isegi, ma usun :P

Talusime esimese meie lammaste paljunemistsükli - Eesti Valgepealise jäära karja toomisest kuni veidi alla saja lambabeebi sünnini. Kõik sujus talutavalt, ilma suuremate äpardusteta. Saak oli talutav ja platvorm edasiseks talumisväärne.

Talume mõlemate vanematepaari lähedust. Igapäevane ja iganädalane kontakt vanematega on viinud selleni, et ühiselt on saanud paljud projektid talutavasse seisu viia, mis omalkäel kahekesi ootaks veel pikisilmi tegemist. Koos on kergem taluda!!!

Talutavaks on muutunud mõte - kõike ei pea ise omama, saab jagada, laenata. Talus on see võimalik, eriti kui elab ühisel territooriumil neli põlvkonda, kellel kõigil on omad asjad, mida jagada, laenata. Pluss talutavalt heasoovlikud naabrid.

Talun heal meelel mõtet, et olen saanud enda rahvatantsualaseid teadmisi veidikene edasi anda ja talutaval hulgal trenne läbi viia ja tantsegi õpetada. Tore talumine. Loodan, et uus suvejärgne tegevusaasta tuleb selles vallas veel talutavam.

Terve aasta otsa oleme juba talunud ühise eesmärgi ja ühiste unistuste täitumise nimel tegutsemist. Uskumatult palju taluvusjõudu annab koostegutsemine ja ühes suunas vaatamine!

Aga kui talupoeglik talumine selle eelneva teksti seest välja koukida, siis on olnud üks pööraselt mõnus aasta. Igav ei ole olnud päevakski. Kõike ei ole jõudnud teha ja kõike on jõudnud teha. Kestev protsess. Taluvuspiirist on väljunud küll minu esialgne haigestumine lasteaiapisikutesse ja mõningate linnasõprade väheldasem nägemine, kuid mõlemad teemad ei ole olnud ületamatud ja usun, et olukord mõlemas valdkonnas paraneb.

Tark ei torma!

Talume veel! 

;)

Read More