Jaanid 2015

Lubadus iseendale - blogida iga nädal, sai siinkohal õnnetu lõpu. Viimasest postitusest on möödas kaks nädalat. On olnud tegus aeg. Pühade aeg. Pidude aeg.

Üks vihmane jalutuskäik

15.06 käisime Tallinnas pisikese piiga 7aastasel sõbrannal (!) sünnipäeval. Tegelikult on õigeks sõbrannaks sünnipäevalapse pisike õde ja eks emad isad ka omavahel :P Aga oli tore õhtupoolik. Isegi minu väike õde, kes on 12, oli rahul - uus koht, palju vidinaid ja pudinaid. Kingituseks tegin suuremale õele koti. Ise olen ikka veel etnolainel, kuid hakkasin korraks kahtlema, kui etnokas see piiga on. Siis tulin geniaalsele ideele teha kahtpidi kantav kott. Ja siin ta nüüd on. 

Lilleline pool on vett hülgavast materjalist

Pisike öökulli nööp

Pael on väikese õe näputöö

Etno (Jüri punane)

Ka nooremal õel oli lähiajal sünnipäev. Temale ma sel korral midagi ei meisterdanud, vaid andsime juba linnas kätte pisikese preili köögividinad ja teeserviisi.

18.06 Käisime tütre ja õega uut ilmakodanikku tervitamas. Tema vennale teiseks eluaastaks õnne soovimas ja nende ema sünnipäeva puhul kallistamas. Kõik ühe hoobiga.

Nupsukas

Väike neiu sai endale lillelise riputatava futujänese

Lilleline lill ja pitsiline äär - pitsi kohe pidin lisama ;)

Tubli emme on õmbleja, ent eelmisel aastal, kui ma kõigile teistele sõbrannadele poekotti kinkisin, jäi tema ilma. Ma ei tulnud selle peale, et nõelasepale midagi õmmelda. Kuidagi piinlik oli, et äkki ei ole õmblused sirged ja tehnikad õiged :D Kuid siis selgus, et ta nii nii tahaks ka endale midagi sellist. Nüüd sai täiesti isikupärase koti ja minu arust täpselt tema nägu :P

Tagaküljel vallatu taskuke

Tasku trukiga kinnitatav

Sees ka vooder (õmblejannale ju tehtud, pidin pingutama :D )

Meie ühevanused võsud mänguhoos. Mängumaja 30+ aastatagusest ajast

20-21.06 oli sünnipäev heal sõbral. Teemaks oli Oktooberfest. Sai trilli ja tralli ja vorstigrilli ja muidugi õlut.

Paralleelselt kõik vabad hetked ise ja meie pered ehitusel (20nda hommik, 21se päev, 22, 23nda päev) Põrand on all. Seinte soojustuse lõpp paistab. Aknad on ees.

22.06 õhtul käisime segasummasuvila naistega kohalikul jaanikul. Pisikesel preilil möödus see nii ;)

23.06 tulid õhtul sõbrad külla. Tegime grilli ja jõime veini. Sõime kolme maitsvat küpsetist. Minu uus lemmik on kolmekihiline soolane-magus pähkline-iiriseline-šokolaadine-soolane kook. Retsept jäi näppu ühest vanast Kodu ja aiast. Sirvin neid hetkel ehituslikul ja sisekujunduslikul eesmärgil. Õhtu edenedes ja vihmasaju suurenedes siirdusime Vändrasse jaanikule - suure lõkketule äärde sooja, kus head sõbrad juba ees ootasid. Vaatasime kohaliku kiikingu meistri väljaselgitamist ja rattarummu tõstemeistri heitlust. Kuid taevas hakkas aina rohkem nutma ning naasesime pesapaika ja avasime väga hea Uus-Meremaa veini. Sildi kleepisin ühte roosade kaantega märkmikku, näis, kas sinna saab neid ühel päeval veel :) Veinimaailm on muutunud minugi jaoks huvipakkuvaks. (soovitan lugeda M. Guiliano "Prantslannade neli aastaaega" - mind inspireeris paljuski)

Liisu sai imelise kingituse, mis sobib tema kööki kui rusikas silmaauku - roosa koogialus pisikeste tassikookide ja kihiliste kookidega - söö või ära. Täislemmik!

24.06 käisime kallima vanavanemate juures Peipsi ääres. Järv oli omal kohal. Metsad ja maad ka. Tõdesime, et kui elumajast saab suvemaja, siis loodus võtab päris kiiresti väga lopsaka kuju. Tagasiteel sai teeäärest osta värsket kurki ja soolakurki ja imemaitsvaid tomateid ja värsket kartulit ja loomulikult suitsulatikat ja -rääbist. Ja oh seda piknikku pärast koju jõudes. Mmmm....

25.06 käisid segasummasuvila naised koos Pärnus shoppamas :P 

26.06 käis pisipiigal päälinnast parim sõbranna külas. Tõesti vahva, et nad leidsid tee põliste metsade ja laante vahele. Tüdrukud toimetasid mitu tundi mõnuga. Vaatasid kõiki loomi ja putukaid ja kahepaikseid. Mängisid veemänge ja kaisuloomamänge ja liivakastimänge ja enne lahkumist ka köögimänge. Minu õel on sõbranna, kellega ta kohtus päris pisikesest peale. Neid on alati lahutanud vähemalt paarsada kilomeetrit, ent side on nii tugev, et vähesed kohtumiskorrad on imelised ja tundeküllased - nad lihtsalt sobivad nii hästi. Kas sama võib juhtuda meie piigadega? 

 L ja L

 Rõdu sai valmis! Nii alumine terrass kui ülemine välituba-rõdu.

Ülemine kolmnurk veel värvida ja alumisest terrassist on saanud ehitusjääkide ladu

27 ja 28 olid päevad täis saepurulõhna ja magusat tegemislusti.

Täna hommikul sain vabalt seda postitust ettevalmistada - mees oli tööle saadetud kella 8ks ja lapseke magas elus kõige pikema hommikuune 9.30ni. Ja õues paistab päike!

Read More

Jõulusoov

Kas pole õige aeg jaanipäeva eel rääkida jõulusoovidest. Just 2014 jõuludel soovisime jõuluks koju, oma koju. Ja nüüd näen igapäevaselt oma soovi täitumist. See on nii hea tunne. Päev haaval, tund haaval, samm haaval - mutter mutri või õigemini kruvi kruvi järel lisab ilmet. Eile sai juba värvid ära osta, nii, et siseviimistlus on juba käeulatuses. Ja seda kõike ise tehes... selles on ka mingi maagiline võlu, kui isad ja pojad ja emad ja tütred, kõik on ühise eesmägi nimel väljas. Eelmisel nädalal olime ise ka usinad ja saime õhtutigi veel midagi tehtud - päevad nüüd ju pikad-pikad.Ühel õhtul sai rõdu just pimeduse hakul ja just nii, endale läbikumava katuse. Nüüd on seal nii mõnus, mõnus, mõnus. Varjab piisavalt päikest ja pakub pelgupaika tuulte ja vihmade eest.

Aga eile õhtu oli vaikne. Vihmane ja väsinud õhtu. Istusin üle pika aja teadlikult teleka ees ja vaatasin esmalt tõelist pisarakiskujat "Risttuules" ja kui olin vaevalt sellest toibunud, nina nuusanud, pisarad pühkinud ja teed keetnud, vahetasin kanalit ja algas "Puhastus"... emotsionaalne kuristikuäärel kõndimine jätkus. See film küll selliselt naha alla ei pugenud, eks oma osa oli reklaamidel, mida tõesti näidatakse tihedalt ja mille ajal jõuab nii mõndagi muud ära teha. Aga hea film oli seegi, mulle meeldis. Pinge oli piisav, et kandis reklaamipausid ära. Mina olen muidu teadatuntud esimese reklaami ajal magamajääja, et siis lõppsõnaks silmad avada ja filmi mitte näha. Nii, et peale ehituspoodide väisamise, saab eilset õhtut pidada filmiõhtuks. Ühe mänguasja õmblesin ka selle sekka, aga enne üleandmist ei saa näidata ;)

Laupäeval oli vahva sünnipäevapidu minu vanatädil Sindis jõe ääres peo- ja toidutares Helmond. Hea oli näha vanu ja noori ja suisa uusi sugulasi. Tore on tõdeda, et minuvanused on ka hakanud sellistel koosviibimistel käima - mida see meile räägib - vanus hakkab sinnamaani jõudma, et vanemate sugulaste koosviibimistel ei ole me enam lastena kaasas, vaid ametlikult kutsutud, ehk "juba selles eas" :D Aga mõnus oli, sai hästi süüa ja mõnusalt juttu puhuda. Oma õeraasule tegin sel korral sellise soengu:

Kui käisin gümnaasiumis, oli mul sõbranna (on siiani sõbranna, aga enam mitte nii kättesaadav), kelle pikkadesse juustesse ma soenguid voolisin. Endale tegin ka igapäevaselt klambrisoenguid. Kuid nüüd on mul juba kaks kuud uus ohver - õeraas, kelle pikad ja siidiselt siledad juuksed lausa kutsuvad soenguid tegema. Muidugi see siidisus võrdub jonnaka libedusega, aga seda saab pidusoengute puhul erinevate vahenditega allutada. 

Õuetegemistest siis selline meenutus. Laupäeval sai juba küll kõik riidedki seljast ja D-vitamiinivanni võetud, aga siin veel nädala esimesest poolest vee ja liivaseguga mängimise pilt.

Read More

Esmaspäev

Taas on esmaspäev. Nädal möödas. Tundub, et on olnud vähe vihmaseid ilmi. Tegelikult ei olnud neid üldse. Täna tuli väike sahmakas äikesevihma. Ajas lapse üles ja ehmatas teda - esimene äike jällekord, sest ega ta eelmist aastat mäleta ja võib olla on sama teema ka aasta pärast (?). Eelmisel nädalal oli kaks nii tuulist päeva, et rõdu ehituses arenguid pole. See eest on majal kaks uut akent ees ja ukse koht sisse lõigatud. Saab trepist üles alla patseerida ja ukseaugust sisse piiluda :)

Vahepeal on minu väikesel õel kooliaasta läbi saanud - puruviieline muidugi. Selline üllatus-küpsisetort ootas teda eelmisel kolmapäeval. Avastasin muusikakooli lõpetamiseks torti tehes, kui mõnus on katsetada martsipanimassiga. Siis klasuurisin terve tordi ja tegin viiulivõtme peale, aga unustasin pilti teha. Ma alles harjun selle blogimise viisiga, et isiklikum või nii (ikka tahan seostada kirjatükki vaid mõne näputööga, aga siis peaksin rohimise ja muruniitmise ka sinna hulka arvama ja kardan, et need pildid saaksid ajapikku igavaiks). Niisiis, martsipan on mu uus lemmik!

Tahtsin veel pajatada, kui vaimustatud olen ma õues pesu kuivatamisest.

1. kui kiiresti pesu tuule käes kuivab... imeline

2. milline "tuulelõhnaline" pesu on õues kuivatades... fantastiline

3. pesupulbri puru ei jää põrandale ja niiskus ei jää tuppa nelja seina vahele... uskumatu

Üks tõeline avastus. Kuna hetkel käib intensiivne potitreening, siis pükse kulub paarikaupa ja pesu saab pesta iga päev.

Ja muidugi need esimesed valmivad aiasaadused. Tõelise väega salat rohelisest sibulast ja redisest hapukoore ja väikese soolaga on hetkel mu vaieldamatu lemmik. Muidugi piparmündi ja melissi tee otse aiast... Juba sai köharohuks korjatud kuusevõrsed ja suhkru alla pandud, et tõbi ei saaks talvel kiusama tulla.

Rattaga on saanud läheduses ringi vurada ja vanu mängumaid taasavastatud. Hetkel on veel täielik vasikavaimustus peal. Pluss ülinummi avastus, et hommikuti on meil  aias jänesepoeg - veel ei ole ta pahandusi tegema hakanud, oleme saanud tema julget olekut ja imearmast olemust nautida. Aga kurjad keeled räägivad, et ühel hetkel hakkab ikka ka pahandust tegema. Laupäeval käisid sugulased külas ja tõid meile terve trobikonna taimi, sh kapsataimi, eks haavikuemandale need kindlasti meeldi.

Salapärane pakk UKst jõudis täna pärale. Liisule sünnipäevakingiks komplekt voolimismassi, vormide ja selle juurde kuuluva atribuutikaga - väga põnev. Rõõm oli kahekordne, kui vaatasin, kuidas mu tütar ja õde meisterdasid.

Read More

"Sarikapidu"

Täna käisid ehitusmehed - rõdu sarikad on püsti!!! Väline visuaaliprogress. Nüüd sai redeliga üles ukerdades juba aru, kuhu maani saab rõdul püsti kõndida ja kus peab küürutama hakkama. Ehitus tugev ja kapitaalne. Juba tahan meie välituba sisustama hakata. Nädalavahetusega said veel mõned põrandalauad paika ja vahesein on püsti.

Õueski sai rassitud. Rõdu alla tekib terrass. Selle alus sai mullast vabaks ja liiva täis. Tänu sellele kadusid territooriumilt kaks aastaid seal seisnud liivahunnikut. Saab jälle uut muru kasvama panna. Niidetav ala muudkui laieneb. Juba mõlgub mõttes murutraktor, kui ei suuda lammastele täppissöömist ära õpetada. Et puude ümbrused, tiigi kallas ja maja äär oleksid puhtad ent lillepeenrad ja puude noored võrsed alles :P Elame, näeme.

Projekt - "järgmisel aastal maasikad moosiks" edeneb pisitasa. Eelmisel sügisel meie maja taha rajatud kiletatud peenar elutseb ja ilutseb kenasti, taimed elasid talve üle ja õitsevad, saab suu magusaks, Suure maja kõrval puhastasin kaks vana peenart (tinglik väljend selle ebamäärase maasikaid ise täis kasvanud ala kohta) - jätsin iga taime vahele just niipalju ruumi, et saaks kõblata. Eemaldasin noored taimed, lõin uue kiletatud peenra ja jagasin ülejäänud taimed laiali. Eelmise nädalaga kaevasin juurde veel ühe peenra, mis võiks ideaalis homme geokangaga kaetud saada ja maasikataimi täis :) Et järgmisel aastal oleks, millest moosi vaaritada. Geokangas on ka katsetus. Pidavat vihmavett läbi laskma, seetõttu kilest parem. Eks paistab. Peenra enda rajasin murukamarale. Panin pappkasti papi mulla alla, et katsetada, kas siis ei saa meie peenarde suurim vaenlane, vesirott, taimejuurtele ligi. Ootame ja vaatame.

Lammastega kõik hästi - peaaegu kõik on loovutanud oma talvekasuka ja varsti-varsti algab suurprojekt - villad pessu. Siis kindlasti juba lähemalt minu seiklustest villa, tiigivee, survepesuri ja muuga. Kõlab paljutõotav. Youtube aitab oskusi omandada ja praktikajuhendajaks pean endale ise olema :D Tuleks vaid suvisemaid ilmi ja päikselisi tuuletud päevi. Ootan tuult... ei käi villakuivataja kohta.

Kolmapäeval käisin esimesel lasteaia koosolekul. Liisuka esimene lasteaiapäev on 24. august. Kui rääkisin talle lasteaiast, oli ta valmis kohe sammud sinna seadma - elasime linnas ju lasteaia aia taga ja vaatasime igapäevaselt igatsevalt aeda sisse, mängivaid lapsi. Põnev, põnev. Meie võsu saab Tibude rühma liikmeks. Kasvatajad tädi Loore ja Maire. Nii põnev. Kuna minu enda lasteaiakarjäär piirdus mõne nädalaga. Jäin kohe haigeks, kui aeda viidi ja kuna vanaisa jäi koduseks, hakkas tema mind kasvatama (hoidma ka, aga peamiselt ikka õpetama ja kasvatama). Mõtisklesime eile, et minu vanaisa oli siis sama vana, kui nüüd minu isa, aga meie traageldajaga ma küll ei suuda ette kujutada oma isa teda igapäevaselt tunde ja tunde hoidmas. Kummaline oli seda pilti ette manada. Respekt vanaisa suhtes suurenes kordades. Aga jutu järgi olevat mina palju rahulikum olnud. Liisu on väike kraade, otsi kohta, kus sa saad ja tee üks pahandus ära, on tema hetke moto. Muudkui kiusaks kasse ja koera ja surgiks ja sukerdaks seal, kus vaja ei ole. Paigal püsida ei taha sekunditki. 

Seiklustest seoses kolimisega. Reedel oli õeraasul muusikakooli esimese astme lõpuaktus. 10min enne selle algust astusime uksest sisse. Kuna meil samad õpetajad, siis tahtsid paljud rääkida ja kallistada, aga minul oli salapärane telefonikõne. Eemaldusin seltskonnast. Naishääl teatab, et ta on 15min pärast minu juures, kas ma olen kodus - mulle on Inglismaalt pakk. Välkmõte - mingit pakki ma ei oota - aga vanaisa on ju ülehoovi palkmajas olemas, Annan info edasi - mind ei ole, aga vanaisa on. Vastus: kas ta avab ukse, kui annan kella. Mina: ei, kella ei ole, peate koputama ja kõvasti, sest vanaisa ei kuule hästi...oot, oot, kus te olete? Pärnumaal? Vastus: olen kohe Sõle tänaval. Mina: Hm, ma ei ela enam seal... (selgitan olukorda) Hakkan siis sõbrannasid läbi helistama, kes seal läheduses, et ehk keegi kodus. Aga reede õhtu, kell on 17... kes siis ikka kodus vedeleb :P Palju sahmimist ja aadresside edasi tagasi veeretamist. Lõpuks helistab kuller ja teatab, et kuna pakk on väike, siis paneb ta selle õhtul Tartust (?) mulle posti. Ma ei ole veel seda kätte saanud, aga juba tean, kes saatis :) sest ta küsis, kas olen kätte saanud. Põnev. Ja kogu see trall mahtus 10min sisse. Aktus algas... ja kestis ja kestis ja kestis. Muusikat oli vähem, kui ma lootsin ja juttu muusikakooli jaosk liiga palju. Liis suutis kuulata (sest vaadata ei olnud suurt midagi) 1h ja 15min, ülejäänud 45min jalutasime fuajees, sest tahtsin ju õeraasule lillekimbu üle anda. Õnneks ei olnud meie pisilane ainus ja väikestel oli ilmselgelt põnev aktus/jooksumaraton/tutvumisõhtu.

Õmblusmasina leidsin ka kolakastide seast üles ja esimesed pisted on nüüd ka maal tehtud. See kott sai küll veel linnas valmis ja enne äratulekut kingiks viidud, kuid juba on valmis järgmine ja pooleli ülejärgmine ;)

 Cross-body vol 4

 Reigi triibuga kassiga kotike

Sisukski kassiga riie, kinniseks trukk ja paelaks näpunöör

Kott sai kingituseks pisipreili sõbrannale. Vahetult enne kolimise päeva. Muigama ajav situatsioon. Lapsed on ühevanused ja naudime nendega õuealal koos susserdamist. Meie, st, emad ja lapsed. Isad ei olnud veel näinud neid koos tegutsemas. Või on õigem öelda - paralleelselt tegutsemas, samas ruumis, samas ajas, aga kohati justkui teineteisest sõltumatult, ent siiski koos. Aga sellised on kaheaastased, kui nad kokku juhtuvad. Niisiis, kaheteistkümnendal tunnil said pered kokku ja nautisime üht õhtut heas söögi ja laste kilgete saatel. Kaunis meenutus :)

Read More