Sinna juurde kuulub kõiksuguste aiasaaduste maast üles noppimine. Osa nendest vajab lisasorteerimist, mis keldrisse, mis lammastele (kartul, porgand, kaalikas, peet). Osad vajavad kuivatamist päikese käes ja siis lisakuivatust võrkudes soojemas kohas. Vanaisa hirm, et meie savine maa ei kasvata sibulat ei vastanud tõele, või oli sibulale ideaalne aasta. Igatahes panime seda hirmuga rohkem maha kui eales varem ja võtsime üles suuremad ja kaunimad kui eales varem ;). Olen nüüd otsinud erinevaid retsepte sibulast. Viimase aja hitt on sibularõngad. Kuigi retsepti juurde kuulunud tekst - söövad ka lapsed - meie peres ei toiminud, mõlemad alaealised taganesid kui vampiirid küüslaugust. Aga vat seda viimast vilja me ei ole süstemaatiliselt kasvatanud. Isal on olnud oma põllujupike, kus suviküüslauk ise külvab ja siis saab suvel sealt varast küüslauku näpata. Sel aastal ma katkestasin selle ahela, sest lugesin tarkadest raaamatutest, et kui õienupud ära lõigata saab paremad küüned, heh, aga järgmisel aastal, mis siis saab :D? Õnneks kasvatab ülenaaber küüslauke ka müügiks ja hätta ei jää.
Kasvuhoonesaadused tuleb aga purki panna, sest need ju pikalt ei säili. Tomatiisu on ammu rahuldatud selleks ajaks, kui tegelik tomatisaak saabub. Sel aastal olime Türi Lillelaadalt petta saanud, suurte lihatomatite asemel saime kobartomatid. Mina kasvatasin veel linnakorteri aknal ette kirsstomateid ja ühel laadapäeval ostsin ühe lõvisüdame. Peale viimase olid siis kõik tomatid tüütult pisikesed. Aga purki läksid kõik. Isa tegi oma spetsiaalset tomati-paprika-sibula hoidist ja viimastest tegin mina vana hoidiseraamatu järgi ketšupit, mis sai üllatavalt meeldiv. Suurepärane pitsapõhjale lisada. Kummaline on aga see, et paar nädalat pärast seda, kui viimane tomat oma kasvuhoonest on purki pistetud, saabub hetk, kui tuleb tohutu tomatiisu ja hakkad aga jälle poest poolmaitsetuid isendeid koju tarima. (Muide, oma ämma eeskujul tükeldasin osad tomatid ka sügavkülma, et talvel suppidele lisada).
Kõrvitsasaak läks mul sel aastal nihu. Esimesed taimed võttis külm ära ja uus seemnest pandud sügisene kõrvits küll kasvas ilusti, aga saagini ei jõudnud. Küll aga saime rohkem kui küll kahte erinevat suvikõrvitsat. Nüüd ootab üks kingiks saadud kõrvits jõuluks purki minemist.
Natuke sai tehtud avamaakurkidest kurgisalatit ja mõned purgid hapukurki.
Lisaks erinevad moosid. Ploomidest. Õuntest. Pirnidest. Pohladest. Ja marjad muidugi jäässe ka. Ja õunad mahlaks ja marjad mahlaks.
Nii palju ma ei ole veel kunagi korilusega tegelenud. Lisaks ei ole ma kunagi enne mõelnud, kui palju tööd see endas kätkeb. Kõik see 11 aastat Tallinnas elades sain igal korral, kui kodus käisin purgi ühte või teist ja kotikese muudki kaasa, kuid see töö selle taga jäi kaasa pakkimata. Tänulikkus vanemate vastu kasvas hoobilt. Õnneks olen seda tüüpi, et mulle meeldib see korjamine ja toimetamine ja katsetamine - sooviksin veel rohkemgi teha, aga paraku jäi ka sel suvel aega napiks paljude projektide elluviimiseks. Olen saanud maalelamise poolaastaga selgeks mantra, et rahu, ainult rahu, kõike ei pea jõudma ühekorraga tehtud - ei tohi lasta peale süümekaid, et siit või sealt on ikka midagi ebapiisavalt valmis ja kuidagi ei jõua. Nii ongi, maal ajab lihtsalt üks töö teist taga. See inimene, kes ütles mulle, kui kuulis meie plaani maale elama minna, et rumalad, vahetate oma 8tunnise tööpäeva 24tunnise vastu, teadis ilmselgelt midagi maaelust :D AGA teadsime ka meie, olles 19 aastat oma lapsepõlvest maal elanud. Loomulikult ei rakendatud koolikohustusega noorukit täisealisevääriliselt talutööde rakkesse, meil ei olnud sellise suunitlusega töötalu, kuid kõigis võimalikus sai käed külge löödud. Nüüd aga on endal see ind nii suur kõike ära teha ja siis näed, et käed jäävad lühikeseks, päevad jäävad lühikeseks ja tunnid mööduvad liialt kiiresti. Kuid me oleme siin olnud vaid pool aastat ja palju tegusat aega on veel ees ;).
Kui aed sai korda, hakkas peale sügis. Õhtud muutusid pimedamaks, vihma hakkas sadama ja kõik muutus halliks. Kord ütles kaasa mulle, et vaatame sügiskaamosega, kas põgeneme linna tagasi. Ei põgene, hoopis kamina panime tuppa. Nüüd saab läbi klaasi kaunist lõket imetleda, lisaks panna küünlaid ja ei ole nii pime midagi. Hoopis õdus on. Ootan veel, et varsti saaks ka oma pliidi ja jõuluks vb ka ahju, siis tuleb veel rohkem õdusust ja mõnusust juurde. Siis saab hakata ka vaaritama ja õhtusööke korraldama. Ma olen vahepeal mitu raamatut läbi lugenud Prantsusmaa kommetest ja inimestest ja aina enam meeldib mulle nende komme õhtustada suure laua taga heade sõpradega. Mul on nüüd suurem laud, kui kunagi varem, saaks sellele veel omas köögis tehtud praed ka lisada, ja inimesed, oleks vinge küll.
Kaamose vastu on sel aastal aidanud ka tööleminek, olen ju selle pimedaima aja lasteaias veetnud. Nüüd juba kuu aega. Olen elus :D. Esimesed kolm nädalat möödusid küll meeldiva kiirusega ja sujuva sisseelamisega. Viimane nädal oli veidi raskem, kuid seda mõjutab ka mu enda tervise kadumine - pisikud said mu ikkagi kätte. Ennustati mulle ju, et lasteaeda töötama minnes ei pääse keegi. Liisu ka sama nädala minuga solidaarselt haige olnud. Tema õnn on olnud isaga kodusveedetud aega, mina olin ikka vapralt oma rühma seltsis. Lasteaed on loovuse kants, igasuguseid asju on lubatud välja mõelda ja katsetada, proovida ja õnnestuda. Reedel viimane projekt, mis jäi pooleli, on pappkastidest loss jõulunäidendi dekoratsiooni proov. Anna lapsele kast ja ta on juba õnnelik, sellest ei peakski midagi ehitma, lase neil endil fantaseerida :)
Põnevust eraellu lisavad veel lambadki. Pärast suurt sõnnikuvedu on alanud uute ruumide projekteerimine. Talveks jääb ju meile nüüd rohkem lambaid kui iial varem. Uus jäär sai karja toodud ja hoiame talle pöialt, et märts-aprill oleks võimalikult palju terveid ja tugevaid tallesid. Ja siis veel kool, kus lambatarkust pähe tuupida. Teine sessioon oli juba mõnusalt närvekõditav. Saime näha, kuidas lammast lammastetaevasse saadetakse, õppisime siseorganeid ja väliseid parameetreid, naha soolamist ja käisime Jõgeval vaatamas naha parkimise tööstust. Vaatlesime, kuidas rümpa tükeldatakse ja panime nii mõnegi kuldaväärt õpetussõna kõrvataha. Saaks vaid katsetada. Ja lubati, et järgmine sessioon on juba praktiline.
Sügise kurvema poole peletamiseks on meil majas nüüd uus kutsikas. Lastel on rõõmu ja pisaraid kui palju. Loomalaps on ideaalselt armas, kuid ettearvamatult teravate hammastega, mis just neid pisemaid käsi ja jalgu naksata tahavad. Eks omasuurusega ikka meeldivam mürada. Kuts on hundikoeraverd. Pärit Kuusalust ja sai ülepeakaela headelt inimestelt ühe öö pimeduse hakul toodud. Nüüd elab juba oma garaažikorteris vana koera asemel ja õpib territooriumi tundma, koos nende asukatega - kassidega läbisaamist veel ei ole, lambad tunduvad huvitavad, aga jube suured, kanu vist ei ole veel kohanud. Sisseelamist meie juures siis alates 4ndast novembrist. Sünnikuupäevaks 15.09.2015.
Muki-Ponna
