Viimane minu tutvusringkonna 2013 beebi sündis augustis ja talle suutsin ma juba ise kaardi meisterdada. Eelmiste ees vabandan end ehk välja, et poekaarte jagasin, sest käed-jalad olid tööd ja tegemist täis ;) Pildil olev kaart leidis tee UKsse. Kasutasin erinevaid värvilisi pabereid ja käsitööroosi. Käru rattad liiguvad, sest on tehtud nööpidest, millele on kodarad peale joonistatud ning kaardi külge õmmeldud, mitte liimitud. Idee on näpatud internetist :)
2013 on olnud lasterohke. Kas ka üleüldiselt, eks seda kuule 2014 aasta alguses, kuid minu sõprade-tuttavate seas igatahes. Millest see tulnud on? Kas peamiselt sellest, et meie vanus on jõudnud mingis mõttes murdepunkti? Või on mõned muud tegurid? Kas me oleme jõudnud end piisavalt majanduslikult kindlustada? On meil piisav turvatunne? Oleme me oma elukaaslaste/abikaasadega piisavalt koos olnud? Tahame muutust oma ellu? Soovime kellegi nõrgema eest hoolitseda? Loodame endast jälje jätta? Tahame tööelust puhkust? Eks ühest vastust sellele küsimusele ilmselt ei ole. On palju tegureid, mis lapsesaamise otsust või selle edasilükkamist mõjutavad. (Olin suvelsel pealt kolmekümneste karjääriinimeste seltskonnas, kus kõlas lause, "Jääge jah Eestisse ja saategi endale väikese vääniku!" Niisiis, kaasmaalased, vahel pole otsuse jaoks muud vajagi, kui kodumaale jääda :) Mõeldes aga oma vanemate põlvkonnale, siis oleme me sootuks hiljaks jäänud kõigega... Lapsed sündisid neil juba ülikooli lõpus (kahekümnendate alguses). Töö saadi suunamise teel ülikooli lõpetades. Elukoht töökoha kaudu. See oli nii normaalne. Kõik oli korraga olemas - hakka ainult elama. Aga kas peremudel oli see parim elama hakkamise algus? Või jäi neil kahekesi koos elamise aega vajaka? Samas, kui nemad ei töötanud kooli ajal, vaid elasid ja said hakkama stipendiumiga, siis meil oli vaja juba kooli ajal töötada, et ära elada ning elu (loe: nautimist) sai alustada siis, kui kool läbi, kui kõik hakkas mingitesse raamidesse loksuma ja saabus mõningane stabiilsus. Või kuidas kellelgi.... Lastele hakatakse mõtlema alles siis, kui on leitud ja saadud sobiv töökoht. Soetatud või üüritud sobiv eluase. Leitud see Mr/Mrs Õige. Siit ka ajanihe. Meil on osaliselt lastud elada justkui pikemas lapsepõlves, lükates täiskasvanuks saamist edasi, võis siis ka mitte - eks kuidas kellelgi tundub. Aga mis tähtsust sel on, kuidas saabub otsus, peaasi, et lapsi ikka sünnib. Ning veelgi meeldivam on tõdeda, et neid on minu tutvusringkonda üksjagu juurde tulnud. Hea, et kõik ei muretse globaalse ülerahvastatuse pärast :D
Teine huvitav lugu on laste nimedega. Kuidas me saame endale nime? Minu nimi on väidetavalt isa kunagise pruudi nimi (ema andmetel, isa vaikib). Minu õe nime otsustas isa registreerimisel (siis sai veel üks vanem üksi, ilma volituseta, nime panna), kuigi perekonsiilium oli eelnevalt erinevaid muid nimesid pakkunud. Osad kutsuvad veel kõhus olevat beebit juba tema tulevase nimega ning sündides saabki beebi selle nime kandjaks. Mõned vanemad näevad kurja vaeva ja murravad pead veel pärast lapse sündigi, et mis võsukese nimeks võiks saada. Eelnevalt väljavalitu ei pruugi uuele inimesele otsa vaadates just see õige olla. Kuu aega võib tunduda pika ajana olla "nimetu", kuid miks mitte kutsuda oma last lihtsalt beebiks/lapsukeseks/vms kuni oled näinud tema iseloomu ja saad nime sellega kooskõlastada (nt 5aastaseks saades või hiljemgi)? Võib ju juhtuda, et vanemate pandud nimi ei sobi lapse iseloomuga või on vanemad nii suurt vaeva näinud, et leidnud imetabaselt keerulise ja omast arust isikupärase nime ning laps, saades täisealiseks, otsustab uue, isikule paremini vastava nime kasuks. Ilmselt on kõik näited esindatud. Ja nimelugusid on oi-oi kui palju ja võib olla just need lood teevadki meie nime isikupäraseks ;)
Igal juhul kõigile praegustele ja tulevastele lapsevanematele jõudu!
Read More
