Eile tegin küll algust kalli kadunud vanaema kleidi ümbertegemisega ja viisin selle ka lõpule, kuid siinkohal oleks paslik näidata ära kotist üle jäänud riidest pluusi sünd.
Selle tegemisel aitas mind ema, kes omal ajal endale kõik riided ise õmbles. Eks ajad olid siis sellised, et poelettidel ei olnud sobilikke, meelepäraseid asju, pidi omad näpud tööle panema. Kudunud ja heegeldanud ta eriti ei ole (mulle meenub küll üks pruun kampsun kollase ääre ja läikivate nööpidega, mis nüüd manalateele läinud, vaid nööbid alles, kuid rohkem nagu mitte). Nüüd ta ongi hädas väikese õe abistamisega, kes kolmandas klassis juba heegeldab salle ja mütse ja mida kõike veel. Astub käsitöö-vallas mulle varsti kandadele.
Ühesõnaga ajasin ema näpunäidetel ja valvsa pilgu all Burdast sobiva lõike välja ja kandsin kardinale, sõna otseses mõttes :D Õmblemise lõpetades lisasin veel paelad varrukatele ja lindi ümber piha ning valmis ta oligi. On väga hästi mind teeninud ja vastu pidanud. Kõige raskem oli varrukale kummi külge ajada, et ilus krookeline äär jääks, aga mul oli kogenud õpetaja ;). Tüütuks osutus trukkide ette ajamine, need ju nii pisikesed ja pidin tihedalt panema, et kena välja paistaks, aga sain hakkama. Pluusiga käin siiani pidulikel puhkudel. Eile, kui vanaema kleidi ümber tegin avastasin, et selle peale sobib mu pitspluus veel ime-ideaalselt.
Siit loo moraal, ka kardinaid ei tohi uisa-päisa ära visata!
