Jõululõputervitus

Jõulueelne aeg on olnud igaaastaselt tihe ja tegevusi täis. Vuravad õmblusmasinad, kõlksuvad nööpnõelad, huugab praeahi, üürgab jõulumuusika, jõulusalmid kinnistuvad ja silmad vilavad, sest särts on sees ja tegevuslusti palju. Pisilane ka juba nii suur, et saab aru, et midagi on tulemas, saabumas, toimumas. Hea oli kaunistada kodu, sest iga päev tundis keegi sellest nii suurt rõõmu. Eks see aeg aastast ole kõige enam andmise aeg. Nii said ka minul valmis kingitused headele sõpradele. Palju sai tehtud piparkooke ja parimate plikade koosviibimisel kingitusi vahetades said minu inimesed endale pähklit kallistava orava kujulisi piparkooke (kuigi pidid saama karukesed, aga minu karuvorm osutus liiga suureks) ja kaardi ning pildi mõnest meeleolukast hetkest käimasoleval aastal. Iseendalegi lasin aasta lõpus pilte paberkandjale - ikka nii hea tunne on neid sirvida ja meenutada. Slaidiesitlus arvutis on ka tore, aga pilt albumis kuidagi südantsoojendavam. Jah, olen jah, vanakooli inimene.

Jõuluehe Lumememm ühele pisikesele piigale, keda selle jõulu eel esmakordselt kohtasin. Tegelikult pidi tulema Piparkoogimees, aga pruuni riiet ei olnud rohkem, kui väike tükk Muumi piltidega. Ja kuna minu pisipiiga läks magama, siis ei saanud ma ka õmblusmasinaga vurada, vaid tegin terve ehte käsitsi, nagu vanaemade ajal... sellise vidina valmimine käsitööna võttis aega 2,5h :)

Padjapüürid naabritele... said jõulukingiks, kuigi olid valminud südasuvel sünnipäevakingiks ;) Vahel viskab saatus selliseid vimpkasid, et ei saa enne kokku. Lihtsalt, kui ma seda riiet poes nägin, olin müüdud... imearmas.

Ja selle aasta viimane kingitus - poekott vol 6. Sel korral inspireeritud jõulude lähedusest. 

Taaskasutus poest taastatud linik kui jõulutäht. Pestud, valgendatud, tärgeldatud, kotile õmmeldud.

Materjaliks punane purjeriie. Ma ei saa aru, kuidas mu ema põhjatus materjalikapis küll nii palju erinevaid asju on... leian ja imestan/imetlen.

Et kõik nii jõululik välja ei paistaks, siis sünnipäevale omane südamlik-lilleline nööp. Päritolu Kalju kiriku juures toimunud jõululaat. 

Südamlikku kolmandat jõulupüha, johannesepäeva, ning tujuküllast aastavahetust! Mingeid suuri lubadusi uueks aastaks ei anna. Pisitasa ikka edasi ja eks siis uued jõulud näita, mis aasta 2015 tõi ;)

Read More

Heegeldatud korv

Mänguasjakorv

Ühel päeval oli vaja endale tõestada, kas ma oskan korvi heegeldada. Tean, et seda tehakse jämedast lõngast, aga kui tuhin on niii niii suur ja kodus ei ole jämedat lõnga, siis on kodus terve hunnik ammu kokku kogutud T-särke, mida õhtul peale lapse magamapanekut ribadeks lõigata ja kerasse kerida. Sõber youtube aitab õpetustega nagu naksti ja paari tunnise ettevalmistuse järel võis tegutsemine alata. Aga... kuhugi olid kadunud suured heegelnõelad. Kuna juba ammu aega tagasi oli tahe teha heegeldatud vaipa, sai nõelad ostetud, kuid kuhu pistetud? No igal juhul selles toas, kus preili õndsat und magas... Mis siis ikka, ega rumala tahte vastu ei saa, võtsin oma väikese heegelnõela ja toore jõu appi ning pool korvist valmis sedasi. Terve öö tegin alateadlikku detektiivitööd ja hommikul leidsin voodi alt kastist, unustuste hõlmast, ka õige suurusega heegelnõela üles. Teine pool korvist valmis juba ludinal - käis töö ja vile koos :D Nüüd on jälle üks koht, kuhu asju panna.

Read More

Koerakampsun

Minu viimaste kuude uus ja huvitav hobi on kududa ja õmmelda kampsuneid ja mantlikesi koertele. Sellistele pisikestele armsatele neljajalgsetele sõpradele. Vahva on mõelda välja mustreid, neid kombineerida, täiustada ja lihvida pärlikeste või paelakestega. Joped taskuga või helkurpaelaga on vettpidavast materjalist, et Taksid ja Tuksid ei saaks sügisilmas oma karva liialt märjaks. 

 Viimased tehtud tööd kõhud taeva poole

 Kolm õnnelikku sõbrakest

 Triibulise kaelel on Dubrovniku vanalinnast leitud sädelev ehe (pildil ei paista)

Kaunistus nööpide näol

 Mustri kombineerisin ise kui olin alumise oranži mustrilehe järgi valmistanud

 

Raamatu, mille abi kasutasin, kõige raskem muster

 

 Vahel teeb lõng poole tööst ise ära

 Lipsu abil saab kraed koomamale tõmmata

 Taksi kampsun palmikuga seljal (pildil kõht üles poole)

 

Halli lihtsat kudumit kaunistab pärlirida krael, seljaosal soenduseks villane sisu

 

Jope helkuriga. Lilla jopp sama lõikega, seljal tasku

 Seoses koeramaailmaga tutvumisega olen näinud kõige imetabasemaid rõivaesemeid - mõtle vaid millelegi ja see on tehtud ka koertele (jah, ka aluspesu on olemas ;) Fantaasiarikas maailm kombineerituna neljajalgsete pisiksuse ja inimmõtete suurusega. Only sky is the limit!

Read More

Romantika

Suveromanss...

Siis kui saab söödud 10 puuda soola, siis saab kulutatud ka esimene voodipesukomplekt. Ehk kümne aastaga sai meie armas sinisetriibuline pesu auguliseks magatud. Mäletan, et minu ema ostis selle meile pimedate poolt pakutava kauba laadalt. Hästi teeninud kaup!

Nüüd sai see aga vahetatud roosamanna vastu. No tuli kohe selline romantiline tunne, kui ma kaalukangast sellise roosilise riide leidsin, et sellest teen meile uued padjapüürid. Järele jäi täpselt tekikoti keskel olev tükk, mis kohe ise küsis endale äärde natuke teist riiet juurde, et patjadega kokku sobiks. Ja päevakese nokitsemise tagajärg ilutseb juba kuu aega meie magamistoas.

Tegelikult olin ammu tahtnud sellist voodipesu, mis ei nõua päevaks päevatekki. Esiteks ei ole ma endale nii suurt katet meisterdanud nagu meie voodi on ja teiseks on lihtsam visata tekk üle ja tuba tundubki kohe korras ;) (lihtlabane inimlik laiskus kõneles minus seda plaani pidades).

Kangapoes on mõnus tuualata. Samaväärselt nagu ma olen kirbuturgude fanaatik, meeldib mulle ka kaalukangas hullata. Aga täis hinnaga restidelt leidsin ma maagilisi mustreid! Ja kaks kena padjapüüri on veel tehtud ja ootavad demonstreerimist ühel teisel päeval.

Read More

Suvemeenutus

Ähmane suvemeenutus siis veel siia ülikaunisse hilissuve päeva.

Enne veel kui suvi algas, kuid päike lasi kõigil juba arvata, et ta ongi käes, oli meie perel au olla kahe armsa noore inimese abielusadamasse tüürimise tunnistajaiks. Kaunis tseremoonia tavatus kohas, Laitses ning pidu kadestamisväärselt kaunis kohas, Laitses. Pulmad las jääda osaliste endi avalikustada ja muljetada ning usun, et nad on seda juba jõudnud teha ka.

Minu kustumatu mälestus oli Laitse Graniitvillast. Tõeliselt kaunis, läbimõeldud ja aja ning ressursimahukas projekt. Super. Eriti meeldis mulle jahituba (seal toimus ka telesaate Laula mu laulu võtted). Toad olid huvitavad, läbi kahe korruse, kuna asjaolude sunnil oli meid ühes toas liiga palju, siis selle avatus võis kohati olla ka häiriv, aga see jäägu märkamatuks kogu krempli olemuse ees.  Tõeline kunstiline vaatamis-nautimis-väärsus. Mulle meeldis ja soovitan kõigil paika väisata.

Read More

Rahvuslik kott

Meenutades veel möödunud taasiseseisvumist tähistanud 20ndat augustikuu päeva ja rahvuslikku tunnet, mis mind laulu-tantsupeo meenutust ETVst vaadates tabas, sobib rahvuslik kotike postituseks suurepäraselt.

 Lisamärkusena on alanud hapukurgihooaeg ;) Maakodus sai juba äädika-mädarõika-mustsõstralehe hõngu sõõrmeisse tõmmata. Kõik annab märku, et sügis on tulemas ja talveks on vaja varuma hakata. Isegi ostsin turult kohalikke marju ja pistsin sügavkülma, et seda sooja suve pakaselistel päevadel nautida.

Kott sai kingiks kallile kursaõele, kelle elu on brittide juurde seilanud. Kokkusaades andsin talle killukese Eestit kotiga kaasa, et ikka ei unustaks, kust juured pärit on! Triibumuster Pärnu, kotisuu näpunööriga kinni-lahti sikutatav. Sellel kotile said ka kõrvad külge, et vajadusel üleõlapaelaga kanda. Pael pildil pärineb minu lapsepõlve kandiliselt (!) fotopildiga vihmavarjult, mida ennast juba aastat 20 ei ole olemas, kuid pael käis minuga seniajani kaasas ootamaks õiget hetke. Siit selge näide, et olen korilasetüüpi :P

Tegemistest veel niipalju, et eelmisel laupäeval käisin mina oma vanemate ja õega sugulase sünnipäeval, millelt ma lapsukese vanavanemate valvsa pilgu alla jättes, ise jalga lasin, et abikaasa kodust peale korjata ja Pärnusse Augustiunetusele põrutada. Tänan FBd, et selle festivali leidsime. Tõesti vinge. Pärnu kihas. Supeluse tänav oli nagu kuskil filmis - rahvast ja üritusi ja söögi-müügikohakesi täis. Eriti vinge pimeduses. Lisask muidugi Silver Sepa kontsert, mille järel ma ei suutnud enam plaadiostukiusatusele vastu panna ja loomulikult autogrammiga ;) Arvake kes kuulasid nina vastu lina... Jätkuvalt mu üks lemmikuid. Olen arvamusel, et tema muusikat ei saa purki panna, esinemised ju natuke happeninglikud, kuid olen nüüd nede päevadega kordi ja kordi seda plaati kuulanud! Ja muidugi Curly Strings!!! Selle suve kõigi lemmik. Endises kauniduses, veel paremas konditsioonis muusikalises mõttes (võrreldes plaadiesitluskontserdiga), enesekindlamad, ikka värsked ja säravad, ise oma muusikat nautivad(!) andekad noored. Vaatasin Arteris ilmunud artiklist nende sünniaegu ja tundsin end vanana.... kogu bänd on must noorem. Aga noored peavadki head uut muusikat tegema. Emotsioone jagub veel nädalapäevad hiljemgi. Aitäh!

Read More

Kohvidante

"Kohvidante"

Valminud on järjekorras neljas kott sõpruskond KM liikmele. (NB! KM sai 13.08 viieaastaseks!!!) Palju õnne sel korral nööpides. Abstraktne kujund võib samas tähendada kirju kohvitassi ja sellest väljavoolava kohvi asemel mõne tunnustatud brändi käekotti ja veel tuntuma kaubamärgi väikest musta kleiti sellest välja pudenemas ;) Kunst on vaataja silmades! Nööbid on mul meelel mõlkunud juba üle aasta. Kuna ma ei teadnud, kui kaua võtab nende ette ajamine, siis enne ei olnud söandanud, kui nüüd, kui mul oli võtta kalli õe näol lapsehoidja, et siis end asjasse jäägitult pühendada. Vahva kombineerimine oli.

Aga kui purjeriidest kott kõrvale heita ja tulla selle saanud päevakangelase juurde, siis on vaja pildi asemel tuhat sõna, et üldse midagi kirja saada. Temas on lihtsalt nii palju. Et anda aimu tema sõprusest: ühel päeval liigutas mind teadmine, et kui olime rutakalt oma pere telgi maale unustanud ja vajasime nädalavahetuseks peavarju, siis sõpruskonnast küsides reageeris tema kõige kiiremini (!) öeldes ise, et tal läks selle pärast nii palju aega vastamisega, et ta küsis oma sama nädalavahetuse seltskonna inimestelt, kas keegi võtaks tema oma telki, et ta isikliku telgi saaks meile välja laenutada!!!! Mul tuli liigutuspisar silma. Tõeline sõber, mis muud!

Sünnipäev Saaremaal oli väga mõnus. Ammu ei ole olnud stiilipidu ja superkangelased on piisavalt lai mõiste, et kogu kambas oli vaid üks kordus ja seegi õnneks vastassooline. Nädalavahetusest on meeles killud - ära usalda ühtegi arbuusi ja seemendaja Sass ja tühi nõmme liivatee tuletornini, milleni me kõik ei jõudnudki ja omaniku loal majja sisse murdmine ja lestade puhastamine ja kausisaun ja hea seltskond ja salajane hommikusöök Kuressaares. Täiuslik nädalavahetus!

Read More

Juuli

Õun õhetab 

ja kahkjaks tõmbub rukis.

Suur küpsemine kõigest üle käis.

Öö kõnnib juba pehmeis mustis sukis

ja pihlakad on äkki marju täis. /.../

Ellen Niit

Augustikuumus on käes! 2/3 suvest on möödas, kõige saagirikkam aeg veel ees. Suvitamine on sel aastal olnud töökas ja tegus, aktiivne pigem igapäevaste toimetuste, kui ihule ja hingele pakutava poolest. Nädalapäevad kaovad kiirelt ja täis planeeritud nädalavahetused veelgi tormilisemalt. 

Seniajani kõrghetk oli möödunud nädalavahetus, mis koondas ühte kolm perekonda, kes siis tiirutasid Lõuna-Eestis. Olen seal nii palju kordi käinud, kuid ALATI on midagi uut avastada - võrratu paik! Minu süda kuulub sel suvel kuplitevahelistele järvedele. Kuigi ma ei ole veelemb, siis Liivajärv Paganamaal oli selle suve KÕIGE parem leid. Ületasin ennast vees käimise kordade osas ja ka läbides kõik tavarajad Otepää Seikluspargis ning nautisin pikki laskumisi oru kohal. Annan au oma isale ja õele, kes minu silmis ületasid end mitmekordselt.

Nädalavahetus varem olime oma väikese perega Hiiumaal Hiiu Folgil. Müts maha selle ürituse ees - festival, kus alkoholi ei müüda eksisteerib :D ja toimib laias laastus. Eks kes tahtis kangemat keelekastet sai seda ise omal käel omas kohas ja ajal manustada, aga mitte keegi ei lällanud ja laaberdanud festivali alal. Mina ei teadnud, et tegu perepeoga ning seetõttu sain topelt toreda elamuse. Muusika oli folgile vastav ja mulle südamelähedane. Oleks ehk tahtnud rohkemat veel nautida ent piiga on siiski veel pisike. Aga tubli reisikaaslane. Magas oma esimese telgiöögi 00:00st 08.00ni. Ja rand Kassari kiigeplatsi lähedal oli ka tavatult mõnus - tuuletu, soe ja klaar. Vaid millimallikaid oli liiga palju, kuigi nendega esmakordselt kohtuda oli omamoodi põnev.

Nädalavahetus varem väisasime Peipsi äärt ning käisime nautimas Kauksi liivaranda. Suur suvine kuumus ei olnud sinna veel jõudnud ja mina peale varvaste midagi vette ei saanud, kuid ranna nautimine koos heade inimestega ei tähenda alati sulistamist. Kuid Peipsi äär tähendab alati head suitsukala!!!

Nädalavahetus varem nautisime oma pulma-aastapäeva perekondlikult rahvustundeliselt Tantsu- ja Laulupidu külastades. Reedel vaatasin tantsupidu telekas ja lahistasin oma nutud ära nutta, et siis vapralt laupäeval rongkäigus omadele karjuda kuni politseinik mul tagasi joone taha astuda palus ning pühapäeval hommikul kogu platsile Kalevis ihu ja hingega kaasa elada. Mul oli ka binokkel, et emotsioone tabada ;) Tänu eeltööle teadsin, kuhu suunas kiigata. Meie pere lipulaev - ema - oli kahjuks oma rühmaga täpselt teises nurgas, aga ta oli olemas! Sealt edasi juba kambaga laulupeole. Pisipiiga näitas taas oma seltskonna-lembust ja tegi kogu päeva meiega kenasti kaasa - öötundidel andis mõista, KUI emotsiooniderikas päev oli olnud - ma sain tast aru!

Tagasivaade: juuli oli SUVINE.

Nädalavahetuste vahel on saanud paljude sõpradega kokku saada ning mitmed laste sünnipäevad maha pidada. (Kõigile kahjuks ei jõudnudki). Väga nauditavaks osutus Noblesneri sadam restoran Noblega. Just enne Tallinna Merepäevi sai seal kahel järjestikusel õhtul piduehtes jahte ja päikeseloojangut nautimas käia. Naabritega (kes elavad küll paar maja edasi, aga tore on neid nii nimetada, siis on ka linnas sõbraõlatunne olemas) oleme lapsi koos saanud mängitada ja kohalikke mänguväljakuid testida. Oma õeraasu võõrustasin terve nädala, mil sai käia Oleviste tipus ja pikkadel jalutuskäikudel, mil sattusime ka Kullo keskuse mänguväljakule, mis on minu silmis hetke vahvaim koht väga erinevas vanuses tegelintskitele.

Kõik enam ei meenugi hoobilt, kuid emotsioonid on hinge kogutud, et nende pinnalt edasi tegutseda!

Käsitöö osas on puhkuste aeg :P Tehtud sai kingitused kahele toredale õele. Abikäe ja peolisana kaasatud minu õde. Toppimine ja osaline nägude modelleerimine tema teostus. 

 Roosi ja Libliina

Kaunistamisel lähtusime sellest, et vasakpoolne kaltsunukk läks kingiks üheaastasele, parempoolne kuuesele. Väga südantsoojendav oli just täna teada saada, et õekesed mängivad nendega ning pisemal on nuku lausa kaisukallimiseks voodis. Uskuge - neil on hing sees ;)

Teine sünnipäev oli mõni aeg hiljem Vändras. Nädalavahetuste tiheda graafiku tõttu saabusime kaheaastase poisi peole tavatult hilja ent saime osa mõnusast olemisest ning ka lapsed nautisid hiliseid tunde üksteise seltsis. Kahesele on juba raskem kinki välja mõelda. Lähtusin teadmisest, et sügisel ootab lasteaeda minek ning igal juba lasteaiaealisel korralikul noorel peab olema oma kott, millega minna, tulla ja olla ning mis oleks äratuntav. Välja kukkus selline.

Näpunööri autoriks väike õde. Tasku tunnustähega ja kinnitusteks helkurpael. Kuna ma ei ole viimast enne kasutanud, siis ma ei oska arvata, kui kulumiskindel ta on, kuid tundus sinna kohta ideaalselt sobivat. Poisi ema sõnul oli kotti juba hädasti vaja pisiautode punkist A punkti B toimetamiseks.

Kolmanda sünnipäeva kinki näeb siis, kui me lõpuks selle perega oma needuse lahti murrame ja suudame lapsed ja iseendeid ühel ajal ja ühes kohas koos eksisteerima panna :P

Seniks nautige SUVE!

Read More

Autopadi

Taaskord sai käidud ja ülevaadatud üks tita. Või no mis titt see kümnekuune enam ikka on, aga kuna tegu oli piiritaguse sõbrannaga, siis enne ei olnud võimalust pisiperet kaeda. Mida ühele vahvale suuresilmsele poisiklutile kinkida - aktiivse FB kasutajast ema postitustelt võis näha, et mänguasju on palju-palju ning see tegi ostlemise mõttele otsa peale. Mees ja autod kõlas kuidagi kokku ning valmis nimetähtede varjus üks (autopadi) Ränd Kruiser.

Vahepeal sai pikemalt maal olla. Ilm selleks suvitusperioodiks ilmselgelt just parim ei olnud. Oli päevi, mil laps ei saanudki õue, sest taevast muudkui kallas. Rääkimata jaanipäevast, mil sao hool ja hoobil oli vaevu pooltunnikest vahet ja hakkas jälle pihta. Aga ikkagi hoopis mõnusam on astuda uksest otse õue. Raputada rõivad pärast mängutuuri trepi ees liivakasti liivast puhtaks ja astuda taas tuppa. Lihtne! Ei mingit tseremooniat, ei mingit tirimist ja tassimist. Lihtsalt astu välja ja kui midagi jäi tuppa, astu tagasi. Pluss muru, millele lubad lapse käpuli roomama, mille pinnasesse võib augu kaevata ja mille kõrsi võib suhu pista, et saada teada, mis maitse sellel rohelisel värgendusel ikka on. Rääkimata loomadest ja lindudest... No ma vist ikka ei ole sügaval sisemas linnainimene.

Aga linnas on jällegi meri ja mänguväljakud. Sõbrannad ja nende samavanad lapsed. Kõik vajalikud asutused asjaajamiseks ja ajaasjatamiseks. Võimalus vähem planeerida ja rohkem spontaanseid otsuseid teha. Töö... No ma vist ikka ei saa ilma linnata ka.

Mõtlemisainest on.

Read More

Liblika-kott

Nädalavahetus oli sel korral muidu kodusele perele sündmusterohke ja mõnusat tegutsemist täis. Laupäeval püüdsime sombust päeva ignoreerida ja kõik omad nädal aega edasi lükatud tubased tegevused päikselise kergusega ära teha. Sest õhtul ootas sünnipäevale minek. Ja see oli tõesti mõnus, sest peopaika saabudes säras õhtupäike juba kõrgel taevas ja õu oli kaetud pingiridade, toidutelgi, jooksvate laste, nautlevate külaliste ja kahe toreda päevakangelasega. Mmmmmmõnus! Rahvast oli tõesti palju, aga seega oli ka melu palju. Oli palju juua ja süüa. Oli suurel hulgal armsaid ja toredaid inimesi, isegi ootamatuid kohtumisi vanade tuttavatega. Ka kõige pisemad pidasid hästi vastu ja kõik said päeva nautida. 

Kingiks sai sõbranna suvise rannakoti, et oma pere rätikuid-liivaämbreid-palle ranna ja kodu vahel kandes ühtlaselt hästi ära mahutada. Kuna tegu on pikkade inimestega oli mul tegu välja mõelda, kui pikk peaks üleõla sang olema :) Demo ei ole näinud, seega loodan parimat. Sel korral siis aplikeerisin liblika. Lihtne, kuid praktiline - rannaliiv ei jää detailide vahele kinni. Dekoreeriva detailina katsin sanga pitsiga, kus reas lilled, mille poole liblikas sümboolselt lendlemas ongi.

Suurim südamesoojendaja peol oli tõdemus, et eelmised kotid on asjaette läinud ja kandsid omanikele vajalikke asju uhkusega!

Pühapäev algas pisipreili soovil varemgi kui argipäeviti ning seetõttu olime juba 11.00 valmis minema seirama Energia Avastuskeskust. Mulle sellised "katseta ja katsu ise" kohad väga meeldivad ning seegi koht on selline väikeste inimestega koos avastamise paik, kus pea-kõik atraktsioonid näpitavad. Paar kolm tundi kaovad seal kui mutiauku. Selle jooksul saab näha tähistaevast planetaariumis - see programm, millega kosmost tutvustati tundus hiiglamapõnev, kuid eestkõneleja oli veel kohmetu ja eksis liiast. Aeg annab arutust! Valgusetendus demonstreeris välgu tekkimist ja oli nii vali, et katsin piiga kõrvad. Tema õnneks ei ehmunud ja plaksutas käsigi, kui show lõppes. Aga muidu soovitaksin sinna veidi vanemate lastega, kui üheaastane, minna ;) siis saab atraktsioone "täie raha eest" nautida! Muidugi ei keela keegi lapsemeelsust ja uudishimu ilma pisilasteta endast välja lasta ja energia saladusi avastada.

Veel praegugi eelneva lummuses, ootamas uut, veelgi planeerituma tegevuskavaga nädalavahetust ja puhkusenädalat. Loodan mõned projektidki selle ajaga teoks teha!

Read More

Praktiline käekott

Suve hakul käisin sugulasel külas, et veeta üks seltskondlik õhtu ja soetada tema näputöökollektsioonist üks mahukas hele suvekott. Loomulikult ei suutnud ma sealt vaid ühe kotiga koju tulla ja pisike punane kott sai samuti minu omaks. Meeleoluostu "viga" seisnes aga selles, et sinna mahuvad vaid rahakott, telefon ja võtmed. Minu viimase aja peamine reisikaaslane - raamat - sinna ei mahtunud. Seega lähenesin loovalt. Emalt ära aetud vanad teksad said materjaliks. Joonistasin keskmise raamatu (hetkel olen Minu sarja raamatute lainel ja üle 20 riigi juba läbi "reisitud") piirjooned riidele; lõikasin, õmblesin ja valmis ta oligi. Lihtsalt teksa aga oleks olnud kuidagi näotu. Seetõttu sai Telliskivi Loomelinnaku vanakraamipoest leitud pitslinik omale uue elu. Kott pidi valmima kiirelt, sest Tartusse Kuljuse kontserdile minnes ei olnud mul sinise kleidi juurde sobilikku ridiküli, seetõttu ei jõudnud ma lukku külge ajada. Nüüdseks olen juba aru saanud, et kinnitust ei saagi sellel kotil olema, sest titemammal on vaja tihti ühe käega midagi haarata ja kinnitus vaid segaks. Trikiks lisasin koti sisse ühe aasa võtmetele, et need kotipõhjas kaduma ei läheks ja oleks alati võtta kui välja või sisse vaja saada. Tänaseks on kott juba kuu aega mind 24/7 teeninud - juhtus ilmselt õige suurus olema ;)

Read More

Kaltsunukk

 NUKU HÄLLILAUL

“Uinu, mu kallis lapsuke, hällis,

uni on sulgend linnukse suu.

Väsind su väiksed jalad ja käeksed…”,

nii laulis mulle emake ju.

Laulan nüüd sulle ka:

uinu, hellake, sa!

Laulan kui ema ma,

une toon magusa!

“Uinu, mu kallis lapsuke, hällis,

tuul mängib kannelt kastanipuus.

Õrnalt sind hoian, hoolsalt sind valvan…”,

nii laulis mulle emake ju.

Kaunist lastekaitsepäeva!

Mis võiks veel pisikesele piigale naeratuse näole tuua, kui mitte emme enda tehtud nukk. Kaltsunukk sõna otseses mõttes, sest käiku läks siilukogu riidevalik ja sisuks said oma aja ära elanud pluusid. Uskuge, selle nuku jalgades, kätes, kehas ja peas on kolm naiste toppi (!). Nukk on toekas, aga kuna ta on väike, siis see oligi minu taotlus, et kui käes hoida, siis on ka tunda. Juustepiirile kinnitasin kummi, et vajadusel saaks pupet riputada, siis kõlguvad käed ja jalad vahvasti (nt autos või käru küljes). Samuti saab sinna siduda lehvi.  Tulevikus võib talle ka uusi kleite selga meisterdada. Inspiratsiooni ammutasin ikka internetist, peamiselt SIIT.

Kevad on mu endasse tõmmanud. Olen jõudnud muidki asju valmis, kuid arvuti taga ei malda enam olla - õue, õue, õue või rõdule ja näpud mulda on peamine. Kui istun, siis raamatuga või käsitööga ja nii jäi terve kuu postitusi vahele ent materjali on, võtan end vihmastel päevadel kokku ja demonstreerin teilegi.

Read More

Kotipood

Tähelepanelik lugeja on kindlasti silmanud selle-aastast tegelusmustrit. Kotid, kotid ja veelkord kotid. Minu koduse kirjutuslauapealne saab ööhakul kotivabrikuks. Pisikesed usinad näpud vuristavad ja ääristavad, palistavad ja aplikeerivad ning hallid ajurakud mõtlevad välja. Mulle meeldib eelkõige kavandada, sest siis ei ole fantaasial piire ja kõik on justkui võimalik. Ning siis saabub muinasjutumaale reaalsus. Kõike tuleb teostada olemasoleva tarkuse, oskuse, materjali ja ressursi najal. Õpin iga korraga. See mulle tegelikult kõige enam meeldibki - õppeprotsess. Muidu kodusel inimesel on pea pulki, pere menüüd ja igapäevatoimetusi täis, siis võimalus minna teise maailma annab nii palju juurde - olgu selleks paralleeluniversumiks siis sõpradega kohvikusse, raamatukaante vahele või õmbluslaua taha minek, rääkimata teatri või kontserdi väisamisest. Kordki saan väita, et teisitimõtlemine on suurepärane :) 

Sellele sõbrannale siis kevadest inspireeritud õitsev kott. Kuna valmimine jäi, nagu ikka, viimasele minutile, siis foto on sünnipäevalapse enda tehtud (suured tänud talletamise eest talle). Ise sain vaid telefoniga klõpsata ja see ei kõlvanud kuskile! Kasutasin vana head purjeriiet, ehk on tugev ning peab ilmastiku ja muudele vintsutustele vastu. Lilled siis kirjudest siiludest sobitatud. Südametes ka punane pärlike. Kõige keskel naiselikkuse lisamiseks roosiõis samuti pärlist südamega. Romantika lõi hinge ja südamesse ning sai väljenduse kotil ;)

Muus osas on terve hulk lasteriideid, mis vajavad väiksemaid või suuremaid parandusi ja ümbertegemisi, seega kuhi laual on juba üle nina ja tegevust jätkub. Kui saaks vaid kogu aeg fantaseerida - ah, oleks elu.....

Read More

Padjasõda

Kaunist kevadet kõigile. Ilmad kõiguvad mõnussoojast talvekülmani, nagu kevadel ikka - salakaval tuul ja meelitav päike. Esimese grilli saime oma perega eelmisel nädalavahetusel tehtud. Pisut küll piinlesime söömise hetkel ja tegime head nägu, et küll on tore õues olla ent just selleks hetkeks oli päike pugenud pilve taha ja tuul teritas oma hammast meie turjal. Võrreldes eelmise aastaga on aga ikka juba soe ja mõnus ;) Pisipiiga sai samuti esimesed sammud murul tehtud, veel küll abikätega, aga pea see aeg käes ei ole, kui enam abilisi vaja ei ole ning tuleb vaid järgijooksjaile jõudu soovida. Esimeste murulibledegagi sai sinasõprust sobitatud ning tundus, et tema oma seitsme vati sees küll tuulest ei hoolinud.

Kevadekuulutajaks sel aastal siis öökull Öku padi. Kasutatud taas siilukorvi varusid ning valmistatud õeraasu valitud värvikombinatsioonides. Linnuke leidis kodu 1aastase poisi juures.

Patjadega on sel aastal juba varemgi tegeletud ehk korraldasin meile mängunurga. Just MEILE, et lapsevanemad saaksid selg vastu sooja radiaatorit ja tagumik pehmele padjale toetudes raamatut lugeda ning pisilane seal läheduses leludega askeldada. Kes tunneb, see tunneb taaskasutusmaterjalist ära oma endise voodipesu, mis sai endale uue hingamise ja eluvaimu. Nagu reedel imeodavaid kangajääke laopoest ostes ütles soomlasest müüja meile - ärge muretsege, augu kõrvalt on terve ;) Plekikäärid avitavad ja miski ei lähe raisku. 

Padjad selle punase katt all on aga pärit kodukandist. Naljakas lugu. Otsisin netist kõige odavamaid sisupatju ning veebipood, mille artikliks need olid osutus asuma kodualevis, kuigi kontakti alt lootsin leida Tallinnas asuvat aadressi, et saaks ise järgi minna. Keegi kodustest ei olnud sellest poest justkui enne kuulnudki, kuid ometi oli selle kauplus-ladu reaalselt olemas ja vanemate abiga sai padjad kohe ka kätte. Nüüd saame padjasõda pidada!

Read More

Poekott

Eelmine nädal oli täis sündmusi. Sünnipäevi sai korrutada kahega ja jagada ühe soolaleivaga. Sel korral piilusin tavatult poelettidele ja valisin osad kingitused sealt. Avastasin enda jaoks kaks uut poodi: BonAppetit ja Muster. Nende sisusse võib end unustada, kui ei ole kaasas tegelast, kes tuletab meelde, et poes on lärmakas, palav, kitsas ja mõne aja möödudes igav ;) Millest mina aru ei saanud, sest seal oli ju nii palju kirevaid asju, mida vaadata, uurida - tõeline emmede mängumaa.

Kolmas sündmus sai siiski nobedate näppude voorust osa. Tulemuseks rahvatantsulise neiu olemusest inspiratsiooni ammutanud poekott. Märsi õmblesin maal vanematekodus olles ning avastasin, et ka tänapäevastel elektrilistel õmblusmasinatel on elu sees ja iseloom olemas. Meil on nimelt emaga täpselt samad lihtsad Singeri masinad, kuid tema oma ei tahtnud minu käe all õmmelda - oh, kus oli pusimist ja harutamist enne, kui lõpptulemuseni jõudsin. Vandusin alla ja peale, kuid uskuge või ei ent ema käe all õmbles masin kui miška (!?).

Kuigi mul olid kaasas kaunistamiseks hoopis teised vahendid, sai taskuid välja lõigates selgeks, et kasutan koti ilmestamiseks just neid ja ei midagi muud. Lihtsuses peitub võlu - eks! Kaks vallatut taskut servapidi koos. Kaunistatud litritega.

Hea materjalivaru selle tugeva triibulise riide näol sai ammendatud sentimeetripealt. Õnneks oli ema omal ajal taibukas ja kogus omagi kappi igasugust kraami, mis saada oli ning sealt sain tuleviku tarbeks täiendust. Mõttelind saab jälle lendu lastud.

Read More

Kollane kass

Juba enne selle aasta talve sai üks kunagi teise ringi poest värvi ja villase koostise tõttu ostetud kampsik uue tuuningu. Puht praktiline tegutsemine - mul oli vaja eest lahtiseid riideid. Avastasin, et minu garderoobi kuulus vaid mõni üksik nööbitav pluus. Seega tuli olla loov. Lõikasin kampsuni eest keskelt pooleks ja ääristasin masinal. Hiljem tikkisin ühele äärele pärlirea ning teisele hõlmale vastukaaluks kassi. Lihtsalt, et oleks lõbusam. Kampsun käib kinni kaela juurest kahe haagiga. Mulle tundus, et rohkem ei olegi vaja.

 

Kassidest veel rääkides, siis mõni aeg tagasi külastas mu sugulane meid oma kassipojaga. See oli vaieldamatult kõige armsam kass-olevus, keda ma oma elus kohanud olen (ja kassid on mu lemmikud)! Ma ei olnud veel oma ihusilmaga murtud kõrvadega kassi näinud. Tal oli nii kurblik-nunnu nägu peas, et ma lausa sulasin. Kui vaid oleks paik, kus kassi pidada, siis ma võtaks kohe endale sellise isendi nagu näete SIIT. Muidugi on ilu vaataja silmades ja nende kiisude kohta käib ilmselt ütlus, nad kas meeldivad sulle või sa vihkad neid. Mina jumaldan. Ja kuniks unistan endale kassi saamisest tikin neid kampsunile ;)

Read More

Võidujooks ajaga

Märkamatult saavad minutitest tunnid, tundidest päevad ja päevadest kuud. Uut aastat on juba poolteist kuud, kuid järjest enam liikuvaks muutuva mudilase kõrvalt enda oma eesmärgi nimel liigutamiseks jääb aiva vähem aega. Ent kui suudan eesmärgi püstitada ja vajalikkust põhjendada, siis teen ära!

Just selline võidujooks ajaga oli viimane projekt, mis sai tuule tiibadesse kingituse ideest. Esialgne plaan oli kahe õhtuga valmiv kink - sest just nii palju andis sünnipäevalaps meile aega kutsele reageerimiseks. Siis selgus ootamatult, et aega on rohkem kui küll. Ent maailm on pidevas liikumises ja saaga lõppes ikkagi kiirustades, kui eelmisel päeval anti teada toimumise uus aeg ja sünnipäeva hommikul vuras minu pisike pere linna ning ema-loom istus masina taha ning tulemus jõudsi õigeaegselt (õnneliku) omanikuni.

"Uinuv kaunitar"

Kuidas ideed sünnivad? Kui on vaja kingitust, siis ikka inimesest/inimestest lähtuvalt. Sel korral sai kingi mulle veel mitte nii tuttav naisterahvas. Mõtlesin, mida tal vaja minna võiks. Mida meil kõigil vaja minna võiks, sest minu jaoks on väga tähtis asjade praktiline väärtus. Siinkohal tõukas mind poekoti ideele ilmselgelt kingisaaja elukoha asukoht ja eelkõige marketi lähedus (kuigi külas olles kuulsime nii mõnegi terava noodi antud poe pihta ja võib olla ei käi ta selles poes üldse, kuid üks kott kulub ju majapidamises ikka marjaks ära). 

Aplikatsiooni mõte on mul peas keerelnud juba ammu, kui pisilasele ilapüüdjaid kombineerisin. Sel korral tahtsin tavalise riidest välja lõigatud pildi asemel proovida midagi loovamat. Mõtlesin sünnipäevalapsele - kaunitar - otsisin internetist joonistatud naiste pilte ammutamaks inspiratsiooni ja varsti oli uinuv daam paberile skitseeritud. Ja sealt edasisit võite juba kotilt imetleda. Pitsiline lille-lisand sinna juurde on n.ö. minu firmakas - olid ajad, kui ükski kott ei saanud valmida ilma pitsi lisamata ;) 

Sedasi sündis siis see idee. Ja kui ma millestki vaimustun, siis hakkavad ideed lendama... nüüdseks on mul juba veel mõnigi uus, täiustatud mõttekild ;) Pluss segamini töölaud, kus järgmise kolme projekti teostusmaterjal laiali!

Ning kuna minu postitussagedus on vajunud korrale kuus, siis etteruttavalt homsetele lugejatele - Head Valentinipäeva!!!

Read More

Nõelapadi vol 6

Kõigile kaunist 2014. aastat!

Aasta on alanud ja päevad mööduvad märkamatult täis tegutsemist, mängulusti ja armastust - käsitööl on hetkel küll tagurpidikäik, aga eks mõne ajapärast kindlasti jälle. Janu muidugi on, plaane ka - suuremaid ja väiksemaid - seniks aga peab leppima eelnevalt tehtu kajastamisega. Endiselt vaevab mind paine - kui ei ole eesmärki, siis asjad venivad või väljamõeldud kavandid ei saagi reaalsuseks. Tähtaeg peab olema, siis leian aega ka siis, kui aega ei ole ;)

Mõneks ajaks viimane pisi-ristpistes nõelapadi valmis 17. detsembril. Pildile sai see aga alles eile ning siin ta nüüd ongi - kingitus kallile sõbrannale!

Kannike

Read More