Taaskord sai käidud ja ülevaadatud üks tita. Või no mis titt see kümnekuune enam ikka on, aga kuna tegu oli piiritaguse sõbrannaga, siis enne ei olnud võimalust pisiperet kaeda. Mida ühele vahvale suuresilmsele poisiklutile kinkida - aktiivse FB kasutajast ema postitustelt võis näha, et mänguasju on palju-palju ning see tegi ostlemise mõttele otsa peale. Mees ja autod kõlas kuidagi kokku ning valmis nimetähtede varjus üks (autopadi) Ränd Kruiser.
Vahepeal sai pikemalt maal olla. Ilm selleks suvitusperioodiks ilmselgelt just parim ei olnud. Oli päevi, mil laps ei saanudki õue, sest taevast muudkui kallas. Rääkimata jaanipäevast, mil sao hool ja hoobil oli vaevu pooltunnikest vahet ja hakkas jälle pihta. Aga ikkagi hoopis mõnusam on astuda uksest otse õue. Raputada rõivad pärast mängutuuri trepi ees liivakasti liivast puhtaks ja astuda taas tuppa. Lihtne! Ei mingit tseremooniat, ei mingit tirimist ja tassimist. Lihtsalt astu välja ja kui midagi jäi tuppa, astu tagasi. Pluss muru, millele lubad lapse käpuli roomama, mille pinnasesse võib augu kaevata ja mille kõrsi võib suhu pista, et saada teada, mis maitse sellel rohelisel värgendusel ikka on. Rääkimata loomadest ja lindudest... No ma vist ikka ei ole sügaval sisemas linnainimene.
Aga linnas on jällegi meri ja mänguväljakud. Sõbrannad ja nende samavanad lapsed. Kõik vajalikud asutused asjaajamiseks ja ajaasjatamiseks. Võimalus vähem planeerida ja rohkem spontaanseid otsuseid teha. Töö... No ma vist ikka ei saa ilma linnata ka.
Mõtlemisainest on.
