Aeg lugemiseks.
Read More
Millal? Igal hetkel, kui võimalik ning et võimalikke hetki oleks rohkem, sai sügise hakul kodustatud üks e-luger. Kui tol hetkel oleks mulle antud aega mõelda, kas ma tahan sellist vidinat või mitte, oleksin ilmselt keeldunud, arvates, et arvutist lugemine teeb silmad kibedaks, kuidas üks ekraan saab teisest nii erineda. Aga kuna luger meile ikkagi tuli, siis olin ka mina kohe proovimas, kuidas siis on. No on ikka parem kui arvutist küll. Raamatust parem? Oleneb. Käekotis kaasas kanda on muidugi lihtsam, kergem, mugavam, kuid mulle ikkagi meeldib raamatu lõhn ja lehe keeramise sahin. Ent üks ei välista teist ega ka dubleeri, vaid annab hoopis uusi võimalusi. Nt saab nüüd jälle magamamineku eel voodis lugeda, sest lugeril on taustavalgus. (meie piigale ei meeldi valgus uneajal) Või autos sõidu ajal - samuti nüüd ette tulev aja praktiline kasutus. Teine skeptiline joon minus lõi välja lapsevanemana. Kuidas ma loen mingit tahvlit ja õpetan lapsele, et näe, see on raamat. Sellele murele tõi tütar kiire leevenduse, kui juba kuu aja pärast oli tal selge, kui teatas: "Issi loeb raamatut!" kuigi käes oli e-luger, mitte paberköide... tema võttis juba enesestmõistetavalt, et raamatul on kaks erinevat vormi.
Kott lugerile tuli pool aastat pärast ostu sooritamist. Nimelt ei suutnud me esmalt leida sobivaid kaani ning siis kui midagi meeldis, tundus see sobimatult kallis. Niisiis võtsin ma end kokku ja lähenesin loovalt. Vanaisa kolimisel jäid abikaasale näppu vanad ülikooli pildiga nahkkaaned. Nende seisukord oli räbal ent neist sai lõigata sisutugevnduse meie lugeri kotile. Jätsin pildi alles ja kirjutasin vanaisa nimegi sisse, et kui kunagi peaks juhtuma, et keegi meie lugeri tasku lahti lammutab :) Mulle meeldib ajalugu säilitada, kasvõi salaja. Nii, et igati rahvuslik kotike - peal Jüri punane, sees hall linane ja vahel ülikooli nahk :P Krõpsuga kinni ja oligi olemas.
Lugemisest veel. Tassisin paar nädalat tagasi raamatukogust hunniku raamatuid koju ent lugemisaega jäi väheseks. Selle aasta sünnipäev ja mis seal salata väike juubelgi, jääb eluks ajaks meelde, sest kogu meie peret tabas RS viirus ja seda sellisel määral, et lapsuke sai 4 päeva haiglaski veeta. Sinnagi võtsin paar raamatut kaasa end esiteks jäin seal ise väga haigeks ja püüdsin igal vabal hetkel puhata ning teiseks ütles palatikaaslane, et ega haiglasolemine SPA ole, et muudkui loed... ja viimane nädal ongi kodus taastumisele kulunud. Mõned eriti tõbised päevad veetsin vanematekodus, sest lapsel oli juba nii hea, et soovis päevläbi mängida, ema aga ei suutnud voodistki tõusta. Seal ma siis teki alla vaheldumisi lugemise ja magamisega tegelesin, aga need mind terveks ei teinud, ikka trobikond medikamente pidi ka appi võtma.
Ent täna tunnistati meid terveks ja saime ka esimese jalutuskäigu päikselisel puiesteel ette võtta :) Kevad hiilib lähemale, seda on tunda!
