Lõpuks sain kätte kauaoodatud pildi fotokast, mis veetis aega maal looduse keskel.
Niisiis tegin 3. juulil selle aasta esimese moositeo - rabarbereid oli juba kaunikesti palju peenrale kerkinud ja nendega pidi midagi ette võtma - sest kooki ja kisselli ei jaksa nii palju süüa. Mõtlesin siis katsetada klassikat ja muud.
Niisiis pildil olevates purkides on Rabarberi-Apelsini moos. SUPER! Kiidan tegijat :) Klassika ei ole niisama klassika, vaid toimib ka. Teisele portsule keetsin sisse pisut piparmünti. Sain vägagi mõnusa nüansi juurde. Ma küll maitsesin seda vaid soojana, kuidas ta pärast mõnda aega purgis seismist mekib, võin hiljem öelda. Võib olla muutub intensiivsemaks, võib olla mitte. Ootame! Kolmanda satsi tegin internetist leitud Rabarberi-Ingveri moosi, milles fariinsuhkur. Omalt poolt lisasin veidi naati, sest lugesin ka naadi kasutamisest rabarberiga koos. Esmamulje sellest kooslusest: värv väga kehva - naat tegi ta pruunikaks. Maitse hapu, sest suhkrukogus retsepti järgi panduna ei suutnud värsket rabarberit piisavalt magustada. Ingverit kindlasti kohe retsepti järgi liiga vähe, kui ta just purgis seistes intensiivsust ei kasvata. Igatahes põnev. Mõne aja pärast saab kindlasti mõnel purgil kaane pealt keerata ja hinnanguid andma hakata. Viimane neist moosidest on ideaalne magusa koogi vahele - siis on magusale taignale tasakaaluks hapu moos ja värvi kehva kvaliteet ei paista välja :P
Vasakult esimeses purgis on kuusevõrsed suhkru all - pidi hea köharohi olema - katsetan!
Maa jutte veel...
Sel nädalavahetusel ei saanud me kuidagi maalt tulema :D Õigemini kaasa meie sinise unelmaga oleks juba ammu sõidus olnud, kui mina ei oleks hakanud Loodust päästma. Ühesõnaga kohmitsesime veel maja ümber, kui nägin, kuidas koer Muki tormas tiigi ääres millegi poole. See miski oli pisike varblase poeg. Ma olin välkkiirelt temast ees ja katsin linnukese oma peopesaga. Viskasin koerale puupulga, et tema tähelepanu mujale juhtida ja selle õnnestumisel (kusjuures koer rohkem linnust välja ei teinudki) poetasin pisikese oma pihust kiviaiale. Seal pikem rohi ja minu mõistes vähem ohtlik. Jälgisin ise samal ajal ümbrust ja märkasin aiapostil ema- või isalindu, kes olukorral silma peal hoidis. Taandusin ja jälgisin edasi. Poeg säutsus ja vanem lendas puu otsa ja säutsatas vastu - leidsid kontakti! Päästetud!!! Kusjuures jutt, et linnuemad poega pärast inimese lõhna juurdetegemist enam omaks ei võta on paljus osas selleks loodud, et inimesed Looduse rahule jätaks. Mina ei suutnud. Läksin siis isale õhinal teavitama, et linnupoja päästisn. Tal olid suled juba seljas, kuid ei lennanud veel. Poolel teel tuppa nägin aga kass Märdikut. Oh sa tuline jutt - kassi pean küll kuskile kinni panema - mõeldud tehtud. Kutsusin kassi sauna poole, sest teadsin, et isa on juba seal ees ja kassi sinna pannes veedab ta paar tunnikest ilma Looduses kolamata.
Kes meil on käinud, need kujutavad ette, kus maja juures auto pargitud on. Mina olin seljaga ema auto poole. Kükitasin ja kutsusin kassi. Märt tuli väikeste sammudega ja aeg ajalt kuulatavalt istudes. Järsku tormas auto alt pisikene hiirepoeg otse mööda teed kassi poole. Džiisas.... ma olin taas loodusjõududest kiirem ja sain hiirekesele käe peale. Esimesena reageeris koer. Selle sain käega eemale. Haarasin hiire pihku, kassi teisele käele ja jooksin sauna poole. Hõikasin isale, et panin kassi ette ruumi ja andsin kiire ülevaate oma tegevusest väikeloomakaitsjana. Hinnangut oma tegevusele kuulma ei jäänud ning läksin tuppa, et anda juba karvane pisike imearmas kuid hirmust värisev hiirepoeg õele, kes ta kohe rõõmsalt purki pani. (Etteruttavalt: järgmisel päeval sai hiireke endale mugava akvaariumi) Mu oma lapsepõlv tuli meelde... kasvatasin ka põllult leitud hiirepoegi mõne nädala ja lasin siis suurtena tagasi vabadusse. Väga tore oli jälgida loomakese elu. Liiatigi on õel liivahiired ka, nii, et loomad talle meelepärased. Ja alles siis, kui olin ema tungival nõudmisel ent naerupahvakute saatel käed pesnud, sai meie reis kivisesse ümbrusesse tornmajade keskel alata :D. Kallis istus autos ja kuulas muusikat - ei laskunud ennast Loodusest häirida.
Jutu lõpp!
Read More
