Tähelepanelik lugeja on kindlasti silmanud selle-aastast tegelusmustrit. Kotid, kotid ja veelkord kotid. Minu koduse kirjutuslauapealne saab ööhakul kotivabrikuks. Pisikesed usinad näpud vuristavad ja ääristavad, palistavad ja aplikeerivad ning hallid ajurakud mõtlevad välja. Mulle meeldib eelkõige kavandada, sest siis ei ole fantaasial piire ja kõik on justkui võimalik. Ning siis saabub muinasjutumaale reaalsus. Kõike tuleb teostada olemasoleva tarkuse, oskuse, materjali ja ressursi najal. Õpin iga korraga. See mulle tegelikult kõige enam meeldibki - õppeprotsess. Muidu kodusel inimesel on pea pulki, pere menüüd ja igapäevatoimetusi täis, siis võimalus minna teise maailma annab nii palju juurde - olgu selleks paralleeluniversumiks siis sõpradega kohvikusse, raamatukaante vahele või õmbluslaua taha minek, rääkimata teatri või kontserdi väisamisest. Kordki saan väita, et teisitimõtlemine on suurepärane :)
Sellele sõbrannale siis kevadest inspireeritud õitsev kott. Kuna valmimine jäi, nagu ikka, viimasele minutile, siis foto on sünnipäevalapse enda tehtud (suured tänud talletamise eest talle). Ise sain vaid telefoniga klõpsata ja see ei kõlvanud kuskile! Kasutasin vana head purjeriiet, ehk on tugev ning peab ilmastiku ja muudele vintsutustele vastu. Lilled siis kirjudest siiludest sobitatud. Südametes ka punane pärlike. Kõige keskel naiselikkuse lisamiseks roosiõis samuti pärlist südamega. Romantika lõi hinge ja südamesse ning sai väljenduse kotil ;)
Muus osas on terve hulk lasteriideid, mis vajavad väiksemaid või suuremaid parandusi ja ümbertegemisi, seega kuhi laual on juba üle nina ja tegevust jätkub. Kui saaks vaid kogu aeg fantaseerida - ah, oleks elu.....
