Lapi-tuba

Ja nüüd sellest toast, mis eelmise pildi taustal paistab.

Minu elukaasa ema on olnud suure osa oma elust käsitööhuviline (sh õmbleja). Nende kodus on palju värvilisi voodikatteid, diivanikatteid, padjakatteid jms. Keskkond oli inspireeriv ning kui ühel päeval kingiti mulle aja jooksul kokku kogutud kangajääkide kogum (paar kolm-neli kilekotitäit), olin sõna otseses mõttes üliõnnelik. (Nüüd olen mõtteid teistest imelistest blogidest ammutanud ja järgmine samm oleks jääkidest rõivaesemete meisterdamine.)

Inspiratsiooni jätkus ja kulus aega, et sorteerida kõik värvid ja mustrid ning kombineerida neist esmalt mõned padjapüürid väiksele õele ja vanematekoju ning siis juba lapitekk, kardinad ning uus riie tugitoolile. Mäletan, kuidas istusin elutoa põrandal riidekuhilad ümber ja nautisin erinevaid värve, mustreid ja pilte. Unistasin, mida ühest või teisest võiks tulevikus meisterdada. (Hea, et on olemas rehetoa suurune elutuba - luksus, mida mul linnakorteris ei ole.)

Kui voodikate sai tehtud vanematele mingiks tähtpäevaks, siis pärast magamistoa remonti, kui seinad said puidust katte, tundus nii sobilik sinna ka samas stiilis kardinad teha. Praegu mõtlen sellele ajale tagasi ja vangutan imestusest pead, kust ma võtsin selle energia ja AJA??? Selle voodikatte puhul kasutasin suurt ruutu, mille ümber paigutasin väiksemas mõõdus ruute. Suuremad ruudud olid kangajäägikotis juba olemas Miskipärast olid ühes suuruses ruudud millestki alles jäänud (?) ja sain neid mugavalt oma töös rakendada. Väikesed lõikasin šablooniga.

Uuenduseks toa sisustuses sai tugitool, mille eelmiseks asukohaks oli olnud minu tuba, kuid selle oli okupeerinud nüüd väike õde. Seetõttu sobis tool hoopis uue toa sisustusega, ning seal oli olemas ka sobiv koht. Tool oli väljanägemiselt vana ja väsinud. Midagi tuli ette võtta. Mis välja tuli, seda on näha pildilt. Tugitool on lahtikäiv, mistõttu sain kasutada erinevaid värvigammasid ja lasta fantaasial lennata. Neljas külg, seljatoe tagus ei paista pildilt, kuid on samas tehnikas ja mustriga (rohekas-kollastes toonides). Isa aitas riide toolile sikutada ja mööblinaeltega kinni lüüa. Olin tulemusega väga rahul. Eriti nüüd, kui leidsin kuulsa disainiajakirja veebiväljaandest artikli koos selle PILDIGA! :D Tuli tuttav ette ja inspireeris maal käies vanemate magamistoas fotohuvilist elukaasat suunama - pildista seda ja seda ja seda nii, et ka see jääks peale, et saaksin oma kätetööd teiega jagada.

Selles toas ootab samalaadset lapi-katet veel tumba. Lisasin selle just enda plaanides "Tuleviku õmblustööd" rubriiki! Värvilised kangajäägud on lihtsalt nii tegutsema-tõmbavad. Ostisn paar nädalat tagasi kangapoest kaalukangast kirju sitsi - vanemad küll naersid, et kodukitli riie (vanasti kandis iga endast lugupidav koduperenaine sitsist kittelkleiti), kuid see paraja suurusega tükk tundus korvis lihtsalt kisavat - "Tee minust kleit!" - kohe kui õige lõige pihku satub, teengi.