Eelmise pühapäeva meenutus. Pidagem siis oma isasid ja vanaisasid meeles terve aasta jooksul. Eriline tähelepanu ja õnnesoovid kõigile värsketele isadele, kel sel aastal elu esimene isadepäev oli. Mõelgem neile ikka midagi toredat välja - nad väärivad seda!
Minu isa sai oma lastelt kingiks särgi, kus on tema 28aastase ja 11aastase tütre käejäljed ning 6kuuse lapselapse käpajäljed samuti.
Minu abikaasa sai särgi meie pisitütre jala- ja käejälgedega. Üksi ei oleks ma seda projekti läbiviia saanud, abilisteks olid ema ja õde. Sest pisike on piisavalt suur, et värvised käed-jalad kohe suhu või mujale ebasobivasse kohta asetada. Käe jäljendeid võttes juhtus niigi äpardus, sest ma ei osanud ette näha, et pisike käsi kohe särgist kinni haarab ja selle oma pihku kortsutab, kuid eks ta sai aru, et teha tuleb puhast kunsti ;) Seega oli meie pere naistel üks tore päev, kui muuhulgas said värvitud ka särgid.
Värvisin tekstiilivärviga, mida saab riidele kinnitada triikraua abil. Nüüdseks tean juba, et esimese pesuga kulus pilt pisut heledamaks, aga on täiesti olemas. Kuna ma enne ei ole seda värvi kasutanud, siis ma ei tea, kas järgmises pesus veel midagi maha kulub või kui oleksin paksema värvikihi peale kandnud, kas siis oleks vähem, või hoopis rohkem kulunud (sest mulle tundus, et kulusid need kohad, kus oli paksem värvikiht). Eks aeg näitab. Lisaks kasutasin ma odava rõivafirma T-särki, kuid oleksin võinud sellesse rohkem investeerida, sest emotsionaalse trükiga särke hakkavad mehed kindlasti kandma ning kahjuks juba esimese pesuga hakkas särgi krae lokkima, mis edasi saab, eks me näe. Tuleb jõuluks kordustrükk teha :D Värvi jagub - ühest pisikesest potsikust saab ikka palju-palju särke jm valmistada.
Oleksin tahtnud ka oma vanaisale sarnase särgi maalida, kuid siis ka oma ema käejälgede lisamisega, aga arupidamise järel selgus, et vanahärra ei ole oma 83aasta jooksul T-särke kandnud ja vaevalt, et hakkabki. Talle kinkisid lapsed traditsiooniliselt kohvi kõrvale konjakit.
Aga mõlemad nooremad papsid võtsid uhkuse ja siira rõõmuga oma särgid vastu. Minu isa ainus mure oli, et aastaarvu ei saanud peale joonistada. Minu lohutus oli talle, et pisipiiga käejäljed ei ole enam kunagi nii väikesed kui praegu, ei usu, et selle särgi saamisaasta meelest läheb ;)
