26ndast juulist on saanud märkamatul pea samaväärne september.
Koolijütsidele ja lasteaialastele peab soovima tervist. Meie pisipiigast sai ka auväärne Põnnide rühma liige, ent esimene katsetus jäi kolmepäevaseks ja hetkel ravime kodus, et uuel nädalal uue hooga alustada. Skoor siis 3 päeva lasteaias, nädal kodus, 4 päeva lasteaias nädal kodus, nüüd taas 3 päeva lasteaias. Eks paistab, kaua kodus.
Aga nüüd siis meenutused selle aasta suvest.
Palju on käidud, nähtud, tehtud, kogetud, saadud ja antud.
Algselt oli plaanis panna kirja pikk ja põhjalik ülevaatepostitus, kuid nüüd tulevad killud siit ja killud sealt, sest muidu võiks vist küll romaani välja anda ehk kõik kõige eredamad mälestused.
Ikka ja ikka siis nüüd kahtpidi kantav kott. Nii igaks juhuks. Sisuriide valikut aitasid teha püksid, mida sünnipäevalaps sellel eelpool mainitud kolme peol kandis :)
Read More
Koolijütsidele ja lasteaialastele peab soovima tervist. Meie pisipiigast sai ka auväärne Põnnide rühma liige, ent esimene katsetus jäi kolmepäevaseks ja hetkel ravime kodus, et uuel nädalal uue hooga alustada. Skoor siis 3 päeva lasteaias, nädal kodus, 4 päeva lasteaias nädal kodus, nüüd taas 3 päeva lasteaias. Eks paistab, kaua kodus.
Aga nüüd siis meenutused selle aasta suvest.
Palju on käidud, nähtud, tehtud, kogetud, saadud ja antud.
Algselt oli plaanis panna kirja pikk ja põhjalik ülevaatepostitus, kuid nüüd tulevad killud siit ja killud sealt, sest muidu võiks vist küll romaani välja anda ehk kõik kõige eredamad mälestused.
4. juulil oli üks kolmesid täis sünnipäev, kolmene poisiklutt ja tema kolmedega ehitud eas vanemad. Väga mõnus mõte pidada kogu pere sünnad ühe ropsuga - korralikult rahvast, korralikus kohas, korralikult pidutsemas. Ka fotojaht alevis ega peaga pulgal keerutamise mäng ei puudunud õhtust. Fotojahi eelpäeval jalutasin oma emaga ringi ja murdsime pead, kuhu paelakesi paigutada, et oleks huvitav ja ei oleks liiga kaugel peopaigast. Remontitegeva inimesena oli kõige südamelähedasem ikka kohaliku ehituspoe reklaamplakat - see ka esimeseks punktiks sai :P Kingituseks siis midagi rahvuslikku kõigile.
6. juuli oli päev, mil iga abielunaine ootab lilli - mina sain endale käsitsi puhastatud võsaaluse, mida rõdult kohvi kõrvale kaunis vaadata. Peab palju kauem vastu kui lilleke vaasis ja teeb hingele pikemalt pai. Võin ka tänase vihmase ilmaga rõdul kohvitassiga istudes metsatukka imetleda.
7. juuli käisime Järvekülas soolaleival. Algus oli paljutõotav, trampisime ridaelamus valele keldriuksele ja nõudsime sisselaskmist - väike valearvestus (igale boxile oli antud 2 ust). Kõik parimad olid kohal ja pererahvas pakkus värske kodu silmailule lisaks ka palju head ja paremat. Perenaisele sai eelneva sünnipäeva puhul kaasa võetud kotike ;)
14. juulil käisime Tallinnas uksi ostmas. Eelnevalt olin saanud FB kaudu ühelt inimeselt 2 valget klaasidega ust tasuta äraviimiseks. Ühildasime siis käigu, et toome enda koju vajaminevad 3 ust ka kuskilt kaasa. (Arvasime siis veel, et ei saa neid aknaruudukestega välisuksi toaustena kasutada) Seiklesime poodides, GPS viis meid ka keset Lasnamäed, kus me küll uksi ei leidnud, kuid saime muud vajalikku ehituskraami odavamalt, kui mujal. Veel enne, kui olime siirdumas K-Rautasse, tegime peatuse ühe realiseerimiskeskuse juures, et minetea, mida sealt võib saada. Konkreetsest poest ei leidnud me midagi, kuid selle ees oleva mööblisalongi ukse ees nägime ust, mis meile meeldis, Astusime sisse, et küsida hinda, Vastuseks saime teada, et salong ei tegele juba mitu aastat uste müügiga ja tegemist on näidistega, mis on ära viimata. Küsija suu pihta ei lööda. Ausalt! Ära tulime Tallinnast juba 5 tasuta saadud uksega :D Üks valge uks ja kaks oma aja näidistena äraelanud ust on nüüd meie pisikeses pesas oma koha ja loo leidnud.
15. juulil oodati meid õhtul 5aastase preili sünnipäevale. Teemapidu Printsess. Mängutoa olid vallutanud sahisevad vahukoorekleidid ja kroonid. Väikestel printsidel ja printsessidel oli mängu- ja müramisruumi küllaga. Kingiks sai piiga nagu varem ta emagi cross-body koti. Üht pidi roosamannavaht ja teistpidi rahvuslik.
Samal hilisõhtul sõitsime Saaremaale järgmisele sünnipäevale.
Praamile minnes
Lapsed autos magamas (mu õeraas oli ka kaasas) vurisesime mööda saare põhjaranniku käänulist ja öiseid loomi täis teed. Kõik oli seda väärt - öine kalaeine kaminatule ees ja mõnus seltskond korvasid kohalejõudmise tunnid.
16. juulil sõitsime saarel ringi ja näitasime lastele maad. Käisime Kuressaares linnuses ja linnapeal kohvikus. Ärireisi osana vaatlesime lammaste polütunneleid ja hoiustamissüsteeme. Külastasime Kaali kraatrit ja imetlesime selle kordatehtud ümbruse hooneid. Väisasime Angla tuulikuid ja Panga panka, kus ka meie esimest korda olime. Tuulepealne rannik... seda näitas ka sünnipäevalapse ülespandud telgi nihkumine nii mõnegi kümne meetri võrra peapeo hommikuks. Aga usinad näpud aitasid varjualuse taas püsita ja kui meie juba saarelt lahkunud olime, peeti pidu kenasti ära.
Saaremaa juurde käib alati kala, kala ja kala... igal moel ja viisil. Keele viis alla. Koduõlle kohta mina kommentaari ei anna.
17. juuli kella 12ni olime veel külas, Saime hommikuse äikese ja vihmahoogude tunnistajaks, kuid külaliste saabumise hetkeks oli kõik klaar ja päike siras taevas. Meie auto võttis tuurid üles, et siirduda sadamasse, sealt Pärnusse jahisadamasse, et sõita Kihnu.
17.07-19.07 KIHNU
Praamiromantikat 2,5ks tunniks... õhtuhämaruses olime kaldal. Ette broneeritud rattad ootasid meid posti najal :) Kõik toimis. Viga oli tehtud vaid selles, et pakkisime kaasa rattakoti, et oleks lihtsam... mida aga ei olnud, olid pakiraamid :D Aga kuna saar väike ja enamuse ajast asjad ööbimispaigas, elasime üle. Või siis kannatasime ära, nagu eestlastele kombeks. Vurasime siis paar kolm kilomeetrit piki saart edasi ja leidsime oma helesinise majakese. Võti oli seal, kus lubatud ja maja oli selline nagu lubatud. Kõik toimis. Algas mõnus äraolemine, grill, tsill.
Laupäeval einestasime kergelt ja põrutasime saare teise otsa. Vaatasime tuletorni ja merd selle ümber, kõik mehepojad ja lapsed viskasid lutsu. Hooplemist oli oioi kui palju :D Käisime Kihnu muuseumis, kirikus, kooli ja lasteaia mänguväljakul lõbutsemas ning maandusime söögikohas. Seal pakuti imelist kihnu saia. Lõunalauas selgus, et ilm on meid jätnud ja sadama hakanud. Siirdusime oma pesapaika. Nüüd oli mul küll hea meel, et meil selline tore majakene oli - saime kogu perekonnaga üksteise seltsi nautida ja õhtu poole ilma trotsides ka grilli käima tõmmata. Laualt ei puudunud ka kohalik suitsukala.
Pühapäeval selgus saare väiksus - hommik oli ideaalse ilmaga - sõitsime veel needki kohad läbi, mis eelmisel päeval nägemata jäid. Mu lemmikuks oli Linaküla oma külailus. Eriti üks sealne iluaed. Tuulisel surfiparadiisi rannalgi sai käidud. Kogemata möödusime ka avatud talude päeval osalenud Kihnu Köegi väravast ja astusime sisse. Selgus, et ämmatapu ehk kiisa supp on kohe valmimas. Jaotasime oma meeskonna laiali ja lapsed käid kohapeale panti ning meie läksime aja kokkuhoiu mõttes oma kotte majutusest ära tooma, et peale sööki sadamasse vurada. Vat see toitlustusasutus oli mõnus ja hubane, eriti, kui kuulsime, et palgid on Vändra metsast Pärnumaalt :D Viimaseks muljeks jäi liivarand Rock City lähistel ja siis juba praam ja koduveed.
Eesti väikesaared on oivalised!
21. juulil käisin oma vanematega Tapal sünnipäeval. Lastel vedas, samal õhtul oli kohapeal vennasrahvaste tsirkus. Ka meie Liisu-preili sai sellest osa. Esimese poolaja, tervelt tunni, jälgis nii kenasti, et lausa uskumatult püsivalt. Siis oli vaheaeg 20min. Laps väsis selle ajaga ära. Teine tunnine telgietendus oli juba täiskasvanulikum ja vähem väikelapsele. Õnneks oli meie eest pingilt väike poiss lahkunud ja sai seda tooli kasutada ronimiseks ja pugemiseks jms, et jonniks ei läinud. Kui võrrelda mu eelmise kodukanti külastanud tsirkuse kogemusega, oli ikka suur samm edasi, ent ei ole see valdkond minu teetass.
25. juulil magasime kolmekesi esimest korda oma katuse all. Küll alles "telkimas" pagendatuna teisest majast, kus oli magamisruumi vaja, kuid siiski. Kõigil kolmel madratsid ja rõõmu kui palju.
Juuli lõpus oli intensiivne ehitusaeg. Enne UK reisi soovisime saada põrandad õlitatud. Kiirustasime natuke. Ei teinud piisavat eeltööd. Seega kokkuvõtteks saime vatti ja valu liigse õli eemaldamisega ning meil on veel kaks kanistrit õli üle. Tavaliselt oleme ikka 9 korda mõõda ja 1 kord lõika inimesed, aga sel korral kappas vasikas küll üle aia. Aga lõpptulemus ikka hea - jala all naturaalne puit!!!
30. juuli hilisõhtul punasele hääled sisse, Vaidast lapsevoodi peale ja Tallinnasse Kessu koduparklasse ja korterimajutusse, et siis lahke pererahva uneaja saatel kell 05.00 majast välja hiilida ja Inglismaale lennata. Aga see on juba teine lugu. Järgmiste vihmaste päevade meenutamise-väljakutse.
17.07-19.07 KIHNU
Praamiromantikat 2,5ks tunniks... õhtuhämaruses olime kaldal. Ette broneeritud rattad ootasid meid posti najal :) Kõik toimis. Viga oli tehtud vaid selles, et pakkisime kaasa rattakoti, et oleks lihtsam... mida aga ei olnud, olid pakiraamid :D Aga kuna saar väike ja enamuse ajast asjad ööbimispaigas, elasime üle. Või siis kannatasime ära, nagu eestlastele kombeks. Vurasime siis paar kolm kilomeetrit piki saart edasi ja leidsime oma helesinise majakese. Võti oli seal, kus lubatud ja maja oli selline nagu lubatud. Kõik toimis. Algas mõnus äraolemine, grill, tsill.
Laupäeval einestasime kergelt ja põrutasime saare teise otsa. Vaatasime tuletorni ja merd selle ümber, kõik mehepojad ja lapsed viskasid lutsu. Hooplemist oli oioi kui palju :D Käisime Kihnu muuseumis, kirikus, kooli ja lasteaia mänguväljakul lõbutsemas ning maandusime söögikohas. Seal pakuti imelist kihnu saia. Lõunalauas selgus, et ilm on meid jätnud ja sadama hakanud. Siirdusime oma pesapaika. Nüüd oli mul küll hea meel, et meil selline tore majakene oli - saime kogu perekonnaga üksteise seltsi nautida ja õhtu poole ilma trotsides ka grilli käima tõmmata. Laualt ei puudunud ka kohalik suitsukala.
Pühapäeval selgus saare väiksus - hommik oli ideaalse ilmaga - sõitsime veel needki kohad läbi, mis eelmisel päeval nägemata jäid. Mu lemmikuks oli Linaküla oma külailus. Eriti üks sealne iluaed. Tuulisel surfiparadiisi rannalgi sai käidud. Kogemata möödusime ka avatud talude päeval osalenud Kihnu Köegi väravast ja astusime sisse. Selgus, et ämmatapu ehk kiisa supp on kohe valmimas. Jaotasime oma meeskonna laiali ja lapsed käid kohapeale panti ning meie läksime aja kokkuhoiu mõttes oma kotte majutusest ära tooma, et peale sööki sadamasse vurada. Vat see toitlustusasutus oli mõnus ja hubane, eriti, kui kuulsime, et palgid on Vändra metsast Pärnumaalt :D Viimaseks muljeks jäi liivarand Rock City lähistel ja siis juba praam ja koduveed.
Eesti väikesaared on oivalised!
21. juulil käisin oma vanematega Tapal sünnipäeval. Lastel vedas, samal õhtul oli kohapeal vennasrahvaste tsirkus. Ka meie Liisu-preili sai sellest osa. Esimese poolaja, tervelt tunni, jälgis nii kenasti, et lausa uskumatult püsivalt. Siis oli vaheaeg 20min. Laps väsis selle ajaga ära. Teine tunnine telgietendus oli juba täiskasvanulikum ja vähem väikelapsele. Õnneks oli meie eest pingilt väike poiss lahkunud ja sai seda tooli kasutada ronimiseks ja pugemiseks jms, et jonniks ei läinud. Kui võrrelda mu eelmise kodukanti külastanud tsirkuse kogemusega, oli ikka suur samm edasi, ent ei ole see valdkond minu teetass.
25. juulil magasime kolmekesi esimest korda oma katuse all. Küll alles "telkimas" pagendatuna teisest majast, kus oli magamisruumi vaja, kuid siiski. Kõigil kolmel madratsid ja rõõmu kui palju.
Juuli lõpus oli intensiivne ehitusaeg. Enne UK reisi soovisime saada põrandad õlitatud. Kiirustasime natuke. Ei teinud piisavat eeltööd. Seega kokkuvõtteks saime vatti ja valu liigse õli eemaldamisega ning meil on veel kaks kanistrit õli üle. Tavaliselt oleme ikka 9 korda mõõda ja 1 kord lõika inimesed, aga sel korral kappas vasikas küll üle aia. Aga lõpptulemus ikka hea - jala all naturaalne puit!!!
30. juuli hilisõhtul punasele hääled sisse, Vaidast lapsevoodi peale ja Tallinnasse Kessu koduparklasse ja korterimajutusse, et siis lahke pererahva uneaja saatel kell 05.00 majast välja hiilida ja Inglismaale lennata. Aga see on juba teine lugu. Järgmiste vihmaste päevade meenutamise-väljakutse.
