Kaunist Kevadet!

Kaunist alanud Kevadet kõigile!

Nädalavahetusel käisid Kuuno vanemad meid põgusalt visiteerimas ja tõid külakostiks imehead Vändra meierei kohupiima. Mul tuli vastupandamatu kohupiimakoogi isu. Niisiis otsisin eile sobiva retsepti ja trenni joostes lugesin veel kaasalegi sõnad peale, et ärgu too kraami pintslisse pistku, sest sellest valmib pärast tantsuproovi kook. Ja valmiski, imelihtsalt!  Nisujahu asemel kasutasin odrajahu ja kirsside asemel maasikaid ;) Kui vaid saaks pildiga lõhnu edastada... Eile enne magamaminekuaega valminud küpsetis lõhnas maasikate järele nii tugevalt, et uni ei tahtnud kuidagi tulla. Ootasin juba kohe hommikut, et saaks kohvikõrvast proovida. Aga pea see hommik ei tulnudki ning kaasa tõi ta täna veel ka Kevade alguse, mistõttu oli pidusöök igati õigustatud!

Lambasõprade Klubile teadaanne: Talleke on tänaseks juba 3 ööd vapralt laudas elutsenud. Küll mitte teiste seas suures aias vaid omale korda tehtud väikeses latris, kuid igaljuhul kuuleb teisi ja saab ehk tunnetada, milline see tõelise lamba elu olema peaks. Raporteerija: Ema.

Vardaid klõbistan ka ikka igapäevaselt. Prismas oli lõngadele allahindlus, pidin poe pea tühjaks ostma - igale värvile oleks leidnud kasutust, aga kuna peres on kokkuhoiupoliitika poolaasta, siis hoidsin end vaos ja lahkusin selvehallist vaid 8 tokiga.

Tähistage täna kindlasti Kevade algust - tehke igast päevast pidupäev!

 

Read More

Taaskasutus

Täna sain ma väga pahaseks.

Siiani olin ma ennast lollitanud mõttega, et kui mina püüan omalt poolt kõik hästi teha, siis ma saan maailma päästmisele veidikegi kaasa aidata. Jutt käib siis siinkohal prügisorteerimisest. Olen seda nüüd juba mõned aastad praktiseerinud - alates sellest, kui kolisime korterisse, mille ühistu oli oma jäätmemajanduse selliselt korraldanud, et see võimaldas erinevaid järelejäänud produkte erinevatesse kastidesse lahterdada. Nii on minul toas viis erinevat ladustamise kohta - biolagunev kraam, olme, pakendid, pudelid ja paber/papp. Täna hommikul, kui ma õndsalt oma kolme koti ja pappkarbiga prügimaja poole sammusin, oli selle ees suur auto, mis tegeles nädala jooksul kogunenu ladustamisega oma põhjatusse masinavärki. Siiani olin ikka mõelnud nähes seda autot kõiki konteinereid ühest august sisse kallutamas, et seal on kindlasti mingi oma süsteem, et ühte kasti kallutades lähevad asjad ühte sahtlisse ja teist kallutades teise... naiivne, eks? No aga vähemalt oli minu süda rahul ja sorteerisin rõõmsalt prügi edasi. Ja see ei ole tegelikult üldse raske - sellega harjub väga kiiresti ära ja käsi viskab juba ise õige eseme õigesse kohta. Aga täna hommikul, kui ma siis aralt selle suure masina kõrval seisin ja jälgisin, kuidas mehed ja masin töötasid, haaras üks nendest ametis olijatest kõik minu käes olnud kotid ja pappkarbi ning sumas kõik korraga auto põhjatusse kõhtu - ei mingit sorteerimist, ei mingit lahterdamist ei mingeid erinevaid sahtleid...

See tähendab, et keegi kusagil sorteerib kogu prügi uuesti üle. Võin ehk lohutada end sellega, et kui ma ühesugused asjad ühte kotti surun, siis sealt on neid lihtsam sorteerida, kuid fakt jääb faktiks, et keegi vaatab minu prügi veelkord üle. Tekkis tunne, kas sellel kõigel on üldse mõtete - kas prügimajas peab olema 7 erinevat kasti, kui selle asemel võiks olla üks aga väga suur?

Seetõttu hakkasin tegelema mõttega, kuidas üleüldse prügi vähem toota ja võimalikult palju taaskasutada või ära kasutada. Paberit hakkasime sellest aastast korjama nii, et viia maakoju, kus seda saab tulehakatuseks kasutada. Pudelid-purgid saab viia kokkuostu. Kuid seda rämpsu, mis meie elutegevusest järgi jääb on ikka tohutult - kiled, pakendid, pakid ja mis kõik veel.

Minu väike samm prügi tootmise vähendamisse ja taaskasutusse on juba varasemas postituses mainitud jõulukingiks saadud inspireerivas raamatus leiduv õpetus T-särkidest susside tegemise kohta. Seal kasutas minategelane küll kappi seisma jäänud reklaamsärke, kuid mina kasutasin vanu, juba värvist ära pestud ja kohati augulisi - enne äraviskamist saavad nad veel veidi aega elus ja jalas püsida. Pildil on minu esimesed särk-kootud sussid, isikupära rohkem kui rubla eest, sest ei teadnud veel täpselt, kuidas neid tegema peab, kui laiad ribad, kui palju särke (minul kulus 3 naiste ja 1 meeste särk), millised vardad jne - aga luban, et iga järgmine paar tuleb kaunim. Siitpeale "Ei" poesussidele! Mõned tunnid nokitsemist ja prügi asemel saab tarbeesemed!

Read More

Müts ja kevadetunne

Tali hakkab pisitasa mööda minema, mistõttu on vaja kiirelt veel kapist välja tuua meisterdused, mis valmisid 2011 aasta talveks. Pildile on siis sel korral püütud Kuunole kootud müts (ja mütsikandja ise ka). See on minu esimene peakate. Mustri mõtlesin ise välja :) Loomulikult on see nii üdini lihtne, et patenti ma sellele ei saaks, sest sellist ruudu kasutamist leiab maailmas oi-oi kui palju, kuid olin uhke, et ei pidanud kuskilt miskit maha viksima. Ja just selline see müts sai. Kuna ta on ilma voodrita ja ühekordne, siis kõige pakaselisemateks päevadeks ja otse tuulte tallermaal kandmiseks ta ei sobi, aga minu suvitaja kuulsusega kaasa käis sellega vahelduva eduga läbi talve. Seega tasus tegu end kuhjaga ära!

Ja kui veel kevadest rääkida, siis nädalavahetuse veetsime terves ulatuses Tallinnas. Reedel käisime rahvusooperis Estonia "Silva" operetti vaatamas. Tore on elada kultuurisündmustele nii lähedal, et tund enne etenduse algust otsustada, et jah, me läheme, vaadata internetist, kas pileteid veel on ja lihtsalt minna... Luksus! Koju minnes ei olnud kevadet kusagil - ilm oli küll niiske ja ei külmetanud, kuid lõõtsus tugev talvetuul. Laupäeva pühendasime kevadisele suurpuhastusele - kuigi aknataga ei olnud niivõrd kevadine, oli toas seda juba tunda ja kui õhtu lõpuks kõik asjad omad kohad leidnud olid ja kõik tekid-padjad klopitud - õhk klaar, siis oli selline tunne, et nüüd võib kevad tulla. Ning pühapäev oligi juba märksa kevadisem ning aega sai veedetud meelepäraste tegevustega puhtas ja mõnusas korteris. Täna panin juba veidi kevadisema mantligi selga, et nädalavahetuse tunnet kroonida ja ei kahetse, kuidagi rõõmsam, vabam ja kergem oli liikuda ;) Oh, millal saaks küll juba kingaga käima hakata?

Lambatalle fännidele uudiseid niipalju, et kuna ise ei jõudnud maale seekord, sain läbi muude kanalite teavet, et lambuke on küll palju kasvanud, kuid laudas veel üksi hakkama ei saa. Teiste seltsis viibib nii palju, kui keegi temaga karjas käib. Sotsialiseerumisraskused! Hoiame talle(-le) pöialt!

Read More

Kingitus kellelegi

 

Kingitus oma emale, kingitus maailmale, kingitus lammaskonnale, kingitus minu perekonnale on iga lambatall, kes uue kevade saabumise hakul siia ilma sünnib. Igal aastal on aga ka neid, kes ei ole kingituseks oma lambaemale ja mamma ei võta võsukest omaks - põhjuseid on läbi aastate olnud erinevaid: liiga noor ema, liiga vana ema,  lihtsalt halva iseloomuga ema, liiga nõrk lapsuke, kes ei ole looduse poolt elule määratud või veel midagi sõnuseletamatut ja inimmõistuse jaoks põhjusetut. Ei olnud ka käesolev, 2012, aasta erinev. Pildil magusalt unelev talleke on taaskord ema poolt maha jäetud, jumala ja minu isa hoole alla... Kuna lambalaps oli tugev isend ja näitas võitlusvaimu seistes tundide kaupa keset lauta ja oodates, et ema ta leiab...aga ema ei tulnud. Tuli isa, minu isa, kes võttis lambabeebi ja viis sooja tuppa ning nagu eelnevatelgi aastatel kasvatas naabri lehmade piima ja glükoosilahuse najal tänaseks juba kolmenädalaseks. Mis aga sel korral erinev on, on tõik, et nädal pärast talle sündi oli ta küll kenasti kosunud, aga ei näidanud välja lambalastele iseloomulikku aktiivsust ringiliikumisel ega häälitsemisel - jälgimistulemus andis järelduse, et pisike on pime...

Kas ema taipas selle tõesti sünnimomendil ära ja hülgas poja seetõttu? Või jättis ta ühe oma lastest (!), sest teine on kenasti emaga koos, maha mõnel muul põhjusel, seda me teada ei saagi. Kuid teada saame varsti seda, kuidas on võimalik pimedal loomal laudas teiste keskel ja hiljem karjamaal omade seltsis hakkama saada. See on omamoodi lammas-sotsiaalne projekt. Mõnes mõttes loomkatsetus, kas mittenägeval lambal on võimalik karja sees täisväärtuslikult hakkama saada. Uuest nädalast hakatakse teda samm-sammult, tund-tunnilt teistega harjutama. Karjalaskepäevaks on ta ehk võrdne võrdsete seas. Kuniks ta aga lauta veel läinud ei ole, elab ta rõõmsalt talu köögis suures kastis ja saab lutipudelist iga 4 tunni tagant sooja lehmapiima, heinu väikesest, spetsiaalselt talle ehitatud sõimest ning jalgu sirutada elutoa põrandavaibal.

***

Kingitusi oli aga sel nädalavahetusel veel rohkemgi.

Kingitus Kuuno emale on tema poeg aga selle aasta sünnipäevaks ka minu meisterdatud pajalapid. Kusjuures kõik selles projektis kasutatud materjalist ei ole hällilapse antud varudest, ma otsisin spetsiaalselt välja oma ema neiupõlve sitsikleidi riidest jäänud lillelised tükid, et kõik töös leitav ei tuleks liialt tuttav ette :) See värvide kombineerimine on nii tore ja põnev tegevus. Ja uute lõigete ja mustrite avastamine ja katsetamine.... Nagu ma enne juba kirjutasin, olen lapiliste kuumatõrjujate õmblemise soonel. Aga luban nüüd väikese vahe sisse teha, sest mõtteid on to do nimekirjas veel palju-palju ja materjali sai taaskordki maakodust kaasa veetud. Nende pajalappide kohta võin veel niipalju öelda, et vaadake pilti hoolega ja leidke kümme erinevust ;) Tegijal juhtub nii mõndagi. Aga igal juhul oli neid põnev meisterdada ning taaskord oli abiks eelmises postituses mainitud raamat!

Read More