Aias on kraami uputus. Esimene aasta mul sedasi näpud mullas olla. Kõik kõige parem, värskem ja ökoloogilisem on valmis, pistame suhu, potti, purki, sügavkülma ja ei jõua ära paigutada. Jääb üle. Loomulikult on meil hävitustöö lõppfaasiks ka lambad olemas, kes põhimõtteliselt kõik aiasaadusi söövad. Aga nad ei oska seda kraami kindlasti samaväärselt hinnata või nautida nagu inimesed. Seega olen võtnud sel aastal nõuks kõike mida söön ka teistele pakkuda.
Olen koostanud kastikesi kõige hetkel valmis oleva kraamiga ja neid siis tahtjatele kohale toimetanud. Nädalavahetusel oli mu isa 60. juubel ja palju rahvast hoovipeal ning palju infot jagatamas-ammutatamas. Sain ühe mõtte. UKs on üks selline ettevõtmine, kus põllumehed koostavadki iganädalaselt korve oma klientidele just sellest, mida hetkel aiaandidest saada on. Hind on fikseeritud. (seal on ostja ostnud endale esmalt välja korvi, mis siis täidetakse ja mille ta tühjana täis korvi saades tagastab uuesti täitmiseks). Huvitav, kas meie maal oleks sellisest teenusest huvitatuid. Või kas midagi sellist võiks kuskil juba ka teostuda? Mõtlen, et minu 11aastase linnainimese karjääri jooksul oleksin küll olnud huvitatud ökoloogiliselt puhtast toidust iganädalaselt. Mulle ei oleks ka olnud probleem leida igal nädalal korvist erinevad viljad, sest selle alusel saaks koostada nädala menüü ja nautida just seda, mida maa hetkel annab. Eriti oleksin sellist teenust kasutanud siis, kui laps sündis. Õnneks meil olid maal vanemad, kelle juures sai ise ca üle nädala korv täidetud ja endaga linna tassitud. Aga kõigil sellist võimalust ei ole. Turult saab ka, aga siis peab sinna minema. Mis oli minu peamine probleem. Ma armastan turgusid, aga jõuan sinna harva. Ikka see diivanist ukseni maraton takistab... Mõtlemise koht, mulle, kui uuele põllumehele.
Lambad elavad niigi hästi. Hetkel uputab ka vihmaga ja seega rohi kasvab ja võib vitsutada palju mahub, ei ole aiasaadusi juurde vaja.
Meenutades nüüd vahepealset, siis tagurpidi minnes oli tippsündmus minu papsi 60. Toimumiskoht meie talu õu ja toimetajad meie ise. Kõik toidukraam oli omas köögis valminud ja võimalikult omast toorainest. Eelroaks loomulikult dipikaste ja porgand, kurk, marineeritud küüslaugud, isa tehtud kuumad lambapirukad õlis. Esimene käik ema tehtud seljanka hapukoore ja leivaga. Teine käik - minu tehtud türgioad võis ja kartuli-riisi-läätse-karri, isalt kartulisalat, emalt nii toorsalat kui lambaribi ja šaslõki marinaad, abikaasalt grillimeistri oskused. Vahepalaks isalt täidetud munad ja singirullid, puuviljavaagen. Magustoiduks kohvikõrvale minult napoleoni kook ja pavlova kodumarjadega. :)
Parasjagu koomiline oli see, et tegin hilisõhtul napoleoni põhju. Sain need valmis, tulin koju pisipoega toitma ja tagasi vanemate juurde, sest meil ei ole endiselt omal ahju (varsti ilmselt on), tegin kreemi ka pliidil valmis ja kuniks see jahtus, viskasin pavlova põhja taigna valmis. Selgus, et ahi oli otsad andnud ja ei soojenenudki enam..... ja siis ei jäänud mul muud üle, kui gaasiahju katsetada. Esimene läks aiataha, hommikul tehtud teine sai juba põhja nimeline ja läks käikugi. Uskumatu, esiteks, et napoleoni põhjad sai tehtud ja teiseks, et gaasiahjus pavlova üldse võimalik on.
Issi sünnipäevahommik oli päikeseline ja terve pere nautis kohvi ja õeraasu tehtud küpsisetorti väliköögis.
Sellel päeval käisime meie oma perega Tallinnas kolimisretkel ja mina ka oma kaltsukakirge rahuldamas, sain piigale sügise ja talve kilekad, Timberlandi saapad, veel ühed papud selle egiidi all, et autos just jäid väikeseks kaasavõetud jalavarjud (aga suvega on tõesti jalg kasvanud, lõpuks), mütsi, mis oli algselt vennale mõeldud, kuid paras hoopis õele :D. Poja sai suvekaabu ja konnavarvastega püksid - 25min, mis mul selleks aega oli ja mille sees mängunurgas mängima pidanud preili jõudis paluda pissile, kiikhobuse selga ja paar korda poes ringi joosta - oli see saak suurepärane. Aga enne suve lõppu tulen ma veel kindlasti tuulama oma vanadesse headesse lemmik kohtadesse.
Samal õhtul ringlesin piigaga Mustikas - mulle meenus, miks mulle suured poed ei meeldi, jah, ma sain kõik, mis olin kirja pannud ja mida maa väikestes poodides ei leidu, aga ma kulutasin palju aega edasi tagasi kärutamisele - lapsele tegi see muidugi nalja kui palju ja oli huvitav, sest ega tihti ei saa ju :P Ka mänguasjariiulite vahel sõitsime mitu tiiru - otsisime mullitajaid ja valmis vedelikku, seda ei leidnud. Tütrel olid silmad suured seda kirjut kogust nähes, ta oli vist nii hämmingus, et millegi endale nõutamiseni me ei jõudnud :P Aga ühed õhupallid sai talle kaasa võetud ja seda vabatahtlikult hea käitumise eest. Keegi ei saa ju olla kurb, kui tal on õhupall.
Jalutamas oleme ka käinud ja sõbranna on meil ka juba ;) Põnnid mõnulevad pargis.
Ja loomulikult oli ühe nädala highlight ZOO. Enne pealinna sisenemist käisime veel põikena sõprade juurest läbi, kes oma katusekambrit vuntsivad ja soolaleivaks viisime neile pajalapid. Et ikka ka köök saaks tehtud, kuhu neid hiljem riputada. Üks kodukülastus jäi tolle pere pisipreili haigestumise tõttu ära, kuid see-eest oli meil suurepärane perepäev loomaaias ja ees ootamas põhjus veel linna poole liikuda.
 | ||||
| Linna poole liikudes oli meil põhjus teha peatus ühe kurepesa all, kuhu sai 4a tagasi roosa ja sinine lint kinnitatud - vot see ON pereplaneerimine. Ja kui Liisu sünniaastal oli selles pesas poeg, siis eelmistel aastatel mitte, sel kevadel saabus sinna taas kurepaar ja olid ka pojad ;) Toimib! |
Tõestusmaterjal
Naudime
Ja aias toimetamise vahepealsetel hetkedel ajab issi meid kaameraga taga:
