Ingellikke jõule!

 Jõulud on kohe-kohe käes. Kingiaeg on käes. Sel aastal püüdsime võimalikult poodlemist vältida - suuresti õnnestuski. Võtsime eeskujuks kampaania - osta jõulukink Eesti väiketootjalt või suisa naabrilt või naabrinnalt. Või tee ise ;)

Oma kallitele KM sõbranjedele meisterdasin inglikesi - iga isend on teisega sarnane, kuid detailide poolest täiesti erinev. Mulle tundus lihtsalt ilmvõimatu 5 ühesugust inglit vormida - sõbrannadki kõik ju erinevad. Kallim arvas hiljem et kõige raskem lugu on valida, kes millise saab. Selle lahendasin viie ühesuguse pakikesega, mille hulgast kingisaaja sai ise loosi teel oma valida.

Blogi lugejatele soovin imelisi perekeskseid jõule ja krutskirikast aastavahetust järgmise Henno Käo lasteluuletusega...

Tasuta 

Lumi vargsi sadas maha,
ega küsind palgaraha,
lumi töötab tasuta,
raha ta ei kasuta.

Lumi kena talveilma
tõi ja andis päris ilma-
ole lahke, võta vastu,
suusata või muidu astu.

Loomulikult oleks paha,
kui ta muudkui tahaks raha,
kui ta aina nõuaks renti,
nii kui satub siiakanti,

korjaks igaühe käest
kümme eurot kelgumäest
või siis seitse suusateest-
ennäe kõva ärimeest!

Lumi vargsi sadas maha, 
ega küsind palgaraha,
lumi töötab tasuta,
raha ta ei kasuta.

Lumi kena talveilma
tõi ja andis päris ilma-
ole lahke, võta vastu,
suusata või muidu astu.

Lumi vargsi sadas maha,
ega küsind palgaraha,
lumi töötab tasuta,
raha ta ei kasuta.

Õnneks seda ta ei tee,
aga pane tähele,
hoia lahti silm ja suu,
nii võib teha keegi muu.

Read More

Pulmapostitus

 Seda postitust on mõttes mõlgutatud juba kaua aega ja tean ka, et seda oodatakse juba palju kuid. Ühesõnaga selle suve keskseks sündmuseks oli pulm. Mille planeerimisele ja korraldamisele kulus eelmise poolaasta vaimuenergia ja loovusejõud. Ühesõnaga ühel ilusal juulikuu õhtul....

Teema leidmiseks ei pidanud pead väga vaevama. Selge oli, et rahvuslik element seob selle päeva ühtseks tervikuks. Kleidile ja lipsule said lastud tikkida rahvuslikud mustrid. Kimbu tõi peigmees pulmapäeva hommikul - loomulikult suur punt sini-siniseid rukkililli rukkupeadega nende keskel (pilt illustreeriv).

 Pidulaud oli lihtne ja seda kattis suupärane Eesti toit. Toidutaldrikute, vaagnate ja liudade all on näha rahvusliku mustriga riidest linikud. Neid tegin kahes värvis - rohelisi ja punaseid, et tavapärane valge laudlina saaks endale särtsu ja mahedat hubasust juurde. Salvrätikud otsisin samuti rahvusmustrilised mustad ja punased - Made in China.... :D Samu lillekesi kasutasin purkide kaunistamisel. Pulmakombestikku uurides jõudis minuni ka teadmine, et kunagi oli eestlaste pulmarõivas pigem punane, kui valge, see inspireeris punast julgemalt kasutama.

 Iga inimese kohakaardiks oli salvrätiku ümber seotud punane pael, millele kirjutasin musta ja kuldse pliiatsiga nime. Paela südamekujulist seongut hoiab kinni lõks, mille üks pool on maalitud peigmeheks ja teine pruudiks - lõksudel on kirjas meie nimed ja käesolev kuupäev. Kes tahtis, sai lõksu mäletsuseks kaasa haarata. Leidlikud pulmalised kasutasid paela nimelise klaasi tähistamiseks.

 Üheks suuremaks tööks oli pudelite siltide mahapesemine - peigmees võttis selle enda õlule. Pruut oli pähe võtnud, et pudelid on puhtad ja kannavad kaelas uusi silte kirjadega - Naturaalne Lauluõli, Meelas Meelitus, Sume Suvesumin. Kuna meie sohver tegi kavala lükke pulmapaika sõites, siis väravaid meile ei tehtud, kuid igaks juhuks oli viin ligi ja sel korral nimetusega Pulmalaua Viin.

Pudelite vahel olid purgid. Tavalised pooleliitrised purgid on kaunistatud salvrätitehnikas. Lilli aitas lõigata väike õde ja kleepis suur õde - oli tore meisterdamist täis aeg. Purgikaela kaunistab punane pael. Lihtne viis lauale värvi, rahvuslikkust ja pidulikkust lisada.

Laual pruutpaari ees on Nende (Meie) küünal. Küünla maalimise inspiratsiooni on internet täis. Tuli vaid leida endale sobiva suurusega küünal ja osta värvid. Ma sukeldusin kirevalt kaunite küünalde maailma ikka tundide viisi ja siis tundideks maalimismaailma. Super! See mulle meeldib väga. Ispiratsiooni jagus mul pärast pulmigi, kui sõbrannale pulmakingi juurde lisasin samuti omamaalitud küünla, sel korral siis Inglismaale sobiliku ristikheina ja lillekestega kaunistatud rohe-valge-lillakas muster, nagu õied selles pulmas olema pidid ;). Aga tõeline rõõm on küünlaid dekoreerida ja sellel eesmärgil võtan kindlasti veel tulevikuski pintsli kätte.

Pruudi ja peigmehe istekoha märgistasime kohaliku pajupuu okstest väänatud südamega. Taldrikuid hoidsid tantsupoiss ja -piiga. Külaliste lilled olid isa poolt õõnestatud pakkude sisse ja vaasidesse paigutatud. Pakud olid peosaalis ja peomaja trepi ees. Lisaks olid kaunistuseks ja värskuseks toanurkades ja uste äärtes peomaja peremehe toodud kased.... nagu vanal heal ajal. Kingitud lilled olid pruutpaari soovil sini-valged.

Õhtul enne tähtsat päeva käisime ise koos vanematega pulmapaika kaunistamas. Pärast seda Tallinnasse sõites köitsin terve tee lauluraamatuid. 1,5h sõitu ja valmis nad olid :) Mulle meeldis kõige enam mõte, et suutsime paljud asjad teiste eest täiesti salajas hoida ja saime organiseerimise ja mis minu jaoks peamine, meisterdamisega, ise hakkama. Tagantjärele hea meenutada, milline "päkapiku töökoda" meie korter eelmisel poolaastal välja nägi - ja siis oli meil ju ainult üks tuba :P

Rahvuslikkust kumas ka kohvitasside alt ja loomulikult kohalike kondiitritest noorpaari ja pruutpaari ühisnägemuses valminud tort, mille muster on sama pruudi kleidil ja peiu lipsul olevate lilledega.

Ka pokaalidel on oma lugu. Nagu sõrmused on sulatatud ja lastud meie soovide järgi teha kullassepp Jaanil isa kingitud kolmest esivanemate abielusõrmusest, nii on ka pokaalid saadud pulmaeelseks kingiks vanaisalt. Tal oli nimelt puhvetikapis klaasitaga just üks paar kristallklaase. Minu sõbranna aga andis mulle just siis kaks klaasimaali pliiatsit, millega sain ma MEIE klaasid meie pulmade nägu tuunida.

Enne pulmi sai veel mõeldud kahele asjale: a) kuidas saata ära minu neiupõlvenimi ja b) mida kinkida vanematele ja vanavanematele. Fotol on näha esimese mõtte lahendus - nime kinkisin koju tagasi. Ei saatnud õhku, ei matnud, ei uputanud ega söötnud isale tordina sisse. Eelmisel suvel kinkis ka mu sõbranna oma pulmas oma vana nime koju. Tema tegi seda lillepoti näol, millesse oli tema vana nimi õhtu jooksul ära tilkunud. Mulle hakkas kinkimise idee nii meeldima, et pidin leidma sellele omanäolise lahenduse - milleks oli siis mulle meelepärane maalimine ühendatud südamelähedase rahvatantsuga. Nii tekkiski idee oma nimi valada seelikumustrisse. Nüüdseks ripub teos kodutalus elutoa seinal.

Plaan b) sai klassikalisema lahenduse, ehk vanemad ja vanavanemad said meie fotod, mis olid mõned päevad enne pulmi ilupiltidena Rocca al Mare Vabaõhumuuseumis tehtud. Raamid ostsime lihtsad puidust. Vanemate raamidele kleepisime südame ja keerumakaronid ning vanavanemate raamide jaoks korjas õde juba paar kuud varem kokku kõik oma üllatusmunast saadud vidinad. Pisidetailid said superatakiga raami külge ja lipu värvimiselgi kasutatud kuldne aerossol kattis raamid kauniks ja salapäraseks. Kuna ka nende valmimine toimus vaid veidi enne pulmi, siis valmis raamidest pilti ei ole, kuid seda rohkem fantaasiat jääb lugejale ja rõõm ise katsetada ja teada saada, kuidas kullatud raam reaalselt välja näeb.

Nobedad näpud meisterdasid ka pulmalipu. Ema aitas veidi õmmelda, sest aeg kippus käest kaduma. Mina lõikasin ajalehest kujutised välja, kinnitasin need nööpnõeltega riidele (vana voodilina) ja piserdasin auto-aerosoolvärviga üle. Meie kohaliku järveäärsele pulmaalale ei ole lihtsalt teistsugune lipp kohe kuidagi sobinud. (Nimelt oli endise Kaisma valla vapiloomaks just luik.) Lihtne, armas ja südamlik! Illustreeriv pilt on tehtud pulma kolmandal päeval hetk enne viimaste vaprate külaliste lahkumist.

Sellised olid need kaunid juulikuu päevad suvel 2012....... ja kuud enne Seda päeva!

Read More

Jõuluootus 2012

Ilusat jõuluootust kõigile!

Minul algas ootus juba novembri viimastel nädalatel, kui sai ostetud esimene piparkoogitaigen. Sellest pool toorelt nahka pistetud ja teine pool ahjus krõbedaks küpsetatud. See esimene vürtsine hõng toas... Jõululaulud kõlasid esmakordselt eelmisel teisipäeval. Kuuma vürtsijooki on juba mitu õhtut saanud limpsida. Kuusk Raekoja ees õhtuhämaruses üle vaadatud. Ootus on olemas.....

 Kaunis, rahulik ning lumine advendiaeg hakkas sel aastal siis sedasi...

 1. detsembrit alustasin siiruviiruliste piparkookide tegemisega. Purki pistetuna maiasmokkadele kättesaadavad siis nii jõuluküpsised, kui kommid. Mmmmm...... 

Küünlad surusin sel aastal purkidesse. Purgid kaunistasin salvrätitehnikas ja kuldse tekstuurpliiatsiga.

Kui saaks linnakorterisse organiseerida veel kaminatule, oleks kõik olemas olnud. Ise istusin pärast lumist mereäärset jalutuskäiku diivanil sooja teki sees ja heegeldasin - milline advendiidüll.

Kingimõtted ja uute retseptide järjekord katsetamishetke ootamas...

Loodan, et pühad liiga kiiresti kohale ei jõua!

Read More

Lumemaasikas

Esimene lumi sulab alati.... Täna võib seda juba hõisata, sest maa on valdavalt must ja räästad sulavad nagu märtsis ning seda kõike isegi ilma päikseta. On tuuline aeg, on tormide aeg on hingede aeg. Tuppa toob helgust ja valgust soe küünlaleek. Vanarahva järgi ei tohi sel päeval villa ja lõngaga seotud töid teha. Seetõttu ongi postitus teemal, mis valminud juba kuid tagasi, ent omanikule kätte anti alles eelmisel nädalavahetusel ja seetõttu siiani vaka all olnud.

Nimelt olin ma andnud endale lubaduse, et meie pulmariiete õmbleja ja tikkija saavad endale mälestuseks pildikollaaži. Idee tuligi tikkijalt, kes on aastaid kogunud oma tehtud töödest pilte. Õmbleja seevastu ei ole siiani endale seda traditsiooni loonud - viisime talle seemne. Ja kuna õmblejanna on mulle väga armas inimene, siis tahtsin kuidagi veel teda tänada ja mõttesähvatus tekkis ühes kleidiproovis, kus ta hoidis nööpnõelu suus hammaste vahel ja samal ajal rääkis ning sättis. Paljud peavad seda tegevust vägagi ohtlikuks. Seetõttu meisterdasin talle kummipaelaga randmele kinnitatava nõelapadja. Ja kuna kleidi teema oli rahvuslik, tegin ka nõelapadjale tikandi (olid ju kleidilgi maasikmarjad teiste seas).

Read More

Päiksetõusuga rabas

Eelõhtu.
Porgandipirukas oma lemmik kokaraamatust "Pereköögi kokraamat" valmis.
Termos ja vanaema majast leitud plekktops, mille linna tarisin, sest kindlasti läheb kuskil vaja, lauale valmis.
Vihmakeebid valmis.
Soojad riided valmis.
Hommik.
Äratus kell 6.00
Hommikusöök paralleelselt riietumise ja tee tegemisega. Lisasin teele veidi suhkrut ja ingverit.
Lahkumine kodust 6.25
Saabumine kokkulepitud kohtumispaika õigeaegselt kell 6.45
Start Viru raba poole 10min hiljem.
Raba.
Jõudsime torni juurde täpselt kell 7.54.
Tippu mõned minutid hiljem.
Päikesetõus 7.55
Õnneks oli pisike pilveviir metsa kohal, mistõttu ei jäänud me puna-kuldse kera kerkimisest grammigi ilma.
10-15min hiljem jõudsid samasse kohta ka teised inimesed, kes küll päikese tõusmist ei näinud, aga ilus oli raba selletagi. Hämmastav oli see, et kõigist miljon ja midagi inimesest oli 4st rännumehest üks tuttav matkasell :) Eestimaa on väike!
Sädelevad puud ja rohi. Veidi jäätanud laugaste servad. Kõik-kõik pärlendas. Ja hakkas siis tasapisi päikese mõjul aurama. Õhk oli kuldne. Ideaalmaastik!

http://kuuno.tumblr.com/

Peatus keset raba ujumiskoha juures, et keha kinnitada ja kuuma teed rüübata. Varbad ja sõrmed said tudma esimest sellesügisest kargust, aga hing heldis sees ja peagi sulasid külamd jäsemed tee ja kiiremal sammul tõtatud matkaraja mõjul. Oh ilus hetk sa viibi veel!

Tänan sõpru selle kauni hetke eest!

Read More

Sander

Sünnipäevade ja kiirelt kasvamise teemadel jätkan.
Nimelt veel kuuaega enne seda, kui eelmise postituse kangelanna sai täis oma esimesed 10 aastat, sai üks uus ilmakodanik täis oma esimese elukuu.
Tema külastamise eelsest ajast on jäänud minu valdusess järgmised jäljed:

Nagu pildilt näha, siis pakkimisega ma palju vaeva ei näinud. Küll aga kingiga. Tahtsin teha tingimata midagi praktilist. Selleks sai siis beebi mängutekk või tekk, mida saab kasutada, seal kus on just parasjagu vaja. Ning kuna poisipõnn saabus siia ilma kuuaega enne seda, kui mina plaanisin üldse tekki tegema hakata, siis oli augustiks kindel, et sinised toonid on ülekaalus, aga panin sekka ka muud, et iial ei tea kellele/kuhu tekk kunagi rändab, kui see peaks Sandri üle elama. Kasutasin siis taas oma lapi-jupi varusid ja tulemuseks oli diagonaaltriibutekk. Tulemuse täisversiooni näeb siis, kui selle suve kangelasele külla minna!

Read More

10

Minu õeraas sai kümne aastaseks.
Kas kümme on palju või vähe?
Tema enda arvates kindlasti vähe, sest kõik väikesed tahavad olla juba suured.
Kõikide suurte jaoks on seda aga juba palju.... 10 aastat meie elust on kadunud nii imekiirelt ja seda tuletab meile meelde üks väike neiu, kes enam ei olegi nii väike, vaid on uskumatult kähku jõudnud oma elu esimese juubelini.

Mina ei hakanud sel korral kingiga pead vaevama, vaid küsisin otse, mis ta saada tahab. Vastuse leiad pildilt!

Kaisupadi, parim sõber, autopadi... milleks iganes võib kinki kasutada. Minu südant soojendas veelgi teadasaamine, et kui käidi ema-isaga kingiks jalgratast ostmas, siis vaadati ka mänguasjapoed üle ja delfiine ei olnud nendes leida (vähemalt vajalikus suuruses isendeid mitte). Seda rõõmsam oli minu meel, et jõudsin kingi valmis ja viskasin peast need kõik muud materiaalsete vidinate ostmise mõtted, mis ka sünnipäeva eel mööda mind mu pähe ronisid.

Silma jätsin loomakesele meelega tegemata, sest

1. ei tahtnud nööpi panna, sest kui seda kasutatakse padjana, siis võib see haiget teha;

2. ei olnud ma kindel, milline ilme meeldiks sünnipäevalapsele kõige enam;

3. on mu õde käsitöövaldkonnas väga kibe tegija ning oskab ise kõige parema silma OMA loomale välja mõelda ja teostada.

Eks näis, milline lõpptulemus formuleerub...

Read More

Tagasi Maa peal !/?

Aasta 2012 suvi on olnud kindlasti minu elu kõige tormilisem.

Nüüd, augustis, hakkab ehk torm vaibuma ja jääb alles helge mälestus ja tohutult positiivseid emotsioone. Mõtete-tunnete virrvarr on olnud keevaline terve selle aasta ja seda mitte ainult mulle, vaid ka paljudele minu sõpradele-tuttavatele. "Nii äge" on olnud minu viimase aja tihedamalt öeldud repliigiks. Aega on olnud kogu aeg liiga vähe, et kõike lõpuni seedida, ikka ja ikka midagi uut... aga vähemalt jätkub ehk terveks pikaks  talvise kaamose ajaks meenutamist ning kauemakski veel....

Täna on aga täpselt parasjagu vihmane päev siin maal, vanematekodus, et saan aega oma enne suve hobiga :P jälle sinasõprust sobitada ja blogissegi paar rida vedada. Kirja panna on aga PALJU, ootan kui aega veidi juurde tekib :D ja siis järgemööda poetan.

Niisiis, käisime kõige kallimaga Kreetal. Oh, seal oli kõike palju - päikest, mägesid, oliivipuid, kuuvalgust ja magusat mett ;)  Minul on senini olnud kombeks tuua reisidelt kaasa ehteid, mis pärast sõitu meenutama jäävad. Sel korral ma ei leidnud, ega leidnud seda õiget... ja siis leidsin hoopis huvipakkuva Kreeka kokaraamatu. Olime selleks ajaks juba 6 päeva ringi seigelnud ja üht-teist maitsta saanud ning kõik oli meelepärane tundunud. Seega oli retseptiraamat igati hea investeering ja mälestusväärne ese meenutamaks seda käiku - liiatigi meeldis kaasale mõte põnevatest toitudest rohkem, kui järjekordsest paarist kõrvarõngastest :P



 Oma vanematele tegime saabumisjärgsel õhtul Kreeta õhtu - pildid, videod, värsked meeleolud ja kohalikke suupisteid (ahjufeta tomatitega, tzadtziki kaste, oliivimoos saiaga, raki ja raki mee ja kaneeliga ning baklava). Päev pärast seda jäin mina veel maale, et marju korjata ja tegin õhtuks oma perele samast raamatust ühe kohaliku magusroa. Raamatus pildil on see koogina, kuigi tekstis soovitab väikeseid vorme, mina tegin minikoogid muffini paberisse ja marjapõõsa alla sobisid need päevase tegevuse kroonimiseks õhtuse piknikupildina imehästi.

 Retsept oli lihtne ja põnev. Maitse mittemidagi muud meenutav ja väga hea. Hoiatan, et tegu on väga rammusate maiuspaladega - kaks koogikest on nõrgemale magusasõbrale liig, mis liig. Kreekal tunduvadki maitsed olema selged, kui hapu, siis hapu, kui magus, siis ikka tulimagus. Kõik on seal kontrastne!

Ja siis veel eilsest õhtust... pildil ei ole Mutionupidu, kui võiks seda ka nii tõlgendada. Lihtsalt tuju oli, et mõeldes heale sõbrannale, kellel just eile sai uus aastaring täis ja keda ma kallistada ei saanud selle ca 100km tõttu, mis meid lahtutas, broneerin ühe virtuaalse koogitüki talle. Kätte saab kas minu blogist või kunagi hiljem korduseksemplarina. Igatahes soovitan kõgil vahelduseks katsetada oma tavapärasest harjumusest väljaspool asuvaid retsepte ja kooslusi - võib sattuda uute lemmikute peale!

Kreetast veel niipalju, et süüa nad mõistavad teha ja pakkuda. Eriliseks lemmikuks osutus mulle aga nende jääkohv Frappé, ilma milleta ei möödunud mul ükski päev. Mmm....

Read More

Leidsin uue väljundi

Paljude erinevate ekspromtsete asjaolude kokkulangemisel saatusid minu kätte eelmisel esmaspäeval kaks klaasile joonistamise pliiatsit. Koheselt olid mul ideed olemas, kuidas neid rakendada ja kuna andja sooviks oli, et ma nendega ka talle midagi meisterdaksin, siis ei olnud ma ka selle plaani juures kitsi. Endale said kaunistatud pokaalid, mille pildid jõuavad siia järgmisl kuul. Sõbrannale tänutäheks tegin taaskasutuses olevast klaasist küünlapesad. Nimelt ei ole ma osanud midagi teha klaasidega, mille sees on juba ka algselt poes küünlad, enamasti värvilised ja mõnusa lõhnaga. Mis aga teha põlemisjärgselt klaasist ümbrisega? Kas keegi ostab neid kokku ja sulatab taas küünlad sisse või visatakse need lihtsalt ära? Viskamine on raiskamine ja seda ma ei talu. Hoidsin klaasid alles ja nüüd said neist sõbrannale tänukingiks kaunistatud küünlaalused. Millal ta need ükskord kätte saab, ei tea, aga kui ta juhtub minu blogi jälgima, siis ta võib neid pildi pealt juba imetleda. 

Kuna see on minu esimene sedasorti töö, siis pärast joonistamist ootasin põnevil poole tunni kuivamise möödumist ja seejärel 40min ahjus olemise aega ning kuna ma tegin seda oma unetundide arvelt, siis ootasin hommikut, et ahjus jahtuma pidanud klaasi kohe ärgates näha. Õnnestus, asi toimis ja võib jätkata ning esimeste naivistlike katsete kõrval ka midagi läbimõeldumat teha. Enam hing ei värise, kas klaas ikka kuumust kannatab :D

Klaaspinnal ja klaaspinnal on suur vahe - seda sain ka kohe tunnetama, sest pokaalid olid kristallist, küünlaalused aga nn jääklaasist. Ühel pinnal pliiats lausa jooksis ja kattis nagu tint paberil, teisel oli tunne nagu üritaks parafinile markeriga jutte tätta. Aga nagu öeldakse, mis kinni ei jää, saab kinni löödud, pilt on ometigi klaasile jäänud.

Maailmas on veel nii palju avastada... :P

Read More

Moosipurgid

Lõpuks sain kätte kauaoodatud pildi fotokast, mis veetis aega maal looduse keskel.

Niisiis tegin 3. juulil selle aasta esimese moositeo - rabarbereid oli juba kaunikesti palju peenrale kerkinud ja nendega pidi midagi ette võtma - sest kooki ja kisselli ei jaksa nii palju süüa. Mõtlesin siis katsetada klassikat ja muud.

Niisiis pildil olevates purkides on Rabarberi-Apelsini moos. SUPER! Kiidan tegijat :) Klassika ei ole niisama klassika, vaid toimib ka. Teisele portsule keetsin sisse pisut piparmünti. Sain vägagi mõnusa nüansi juurde. Ma küll maitsesin seda vaid soojana, kuidas ta pärast mõnda aega purgis seismist mekib, võin hiljem öelda. Võib olla muutub intensiivsemaks, võib olla mitte. Ootame! Kolmanda satsi tegin internetist leitud Rabarberi-Ingveri moosi, milles fariinsuhkur. Omalt poolt lisasin veidi naati, sest lugesin ka naadi kasutamisest rabarberiga koos. Esmamulje sellest kooslusest: värv väga kehva - naat tegi ta pruunikaks. Maitse hapu, sest suhkrukogus retsepti järgi panduna ei suutnud värsket rabarberit piisavalt magustada. Ingverit kindlasti kohe retsepti järgi liiga vähe, kui ta just purgis seistes intensiivsust ei kasvata. Igatahes põnev. Mõne aja pärast saab kindlasti mõnel purgil kaane pealt keerata ja hinnanguid andma hakata. Viimane neist moosidest on ideaalne magusa koogi vahele - siis on magusale taignale tasakaaluks hapu moos ja värvi kehva kvaliteet ei paista välja :P

Vasakult esimeses purgis on kuusevõrsed suhkru all  - pidi hea köharohi olema - katsetan!

Maa jutte veel...

Sel nädalavahetusel ei saanud me kuidagi maalt tulema :D Õigemini kaasa meie sinise unelmaga oleks juba ammu sõidus olnud, kui mina ei oleks hakanud Loodust päästma. Ühesõnaga kohmitsesime veel maja ümber, kui nägin, kuidas koer Muki tormas tiigi ääres millegi poole. See miski oli pisike varblase poeg. Ma olin välkkiirelt temast ees ja katsin linnukese oma peopesaga. Viskasin koerale puupulga, et tema tähelepanu mujale juhtida ja selle õnnestumisel (kusjuures koer rohkem linnust välja ei teinudki) poetasin pisikese oma pihust kiviaiale. Seal pikem rohi ja minu mõistes vähem ohtlik. Jälgisin ise samal ajal ümbrust ja märkasin aiapostil ema- või isalindu, kes olukorral silma peal hoidis. Taandusin ja jälgisin edasi. Poeg säutsus ja vanem lendas puu otsa ja säutsatas vastu - leidsid kontakti! Päästetud!!! Kusjuures jutt, et linnuemad poega pärast inimese lõhna juurdetegemist enam omaks ei võta on paljus osas selleks loodud, et inimesed Looduse rahule jätaks. Mina ei suutnud. Läksin siis isale õhinal teavitama, et linnupoja päästisn. Tal olid suled juba seljas, kuid ei lennanud veel. Poolel teel tuppa nägin aga kass Märdikut. Oh sa tuline jutt - kassi pean küll kuskile kinni panema - mõeldud tehtud. Kutsusin kassi sauna poole, sest teadsin, et isa on juba seal ees ja kassi sinna pannes veedab ta paar tunnikest ilma Looduses kolamata.

Kes meil on käinud, need kujutavad ette, kus maja juures auto pargitud on. Mina olin seljaga ema auto poole. Kükitasin ja kutsusin kassi. Märt tuli väikeste sammudega ja aeg ajalt kuulatavalt istudes. Järsku tormas auto alt pisikene hiirepoeg otse mööda teed kassi poole. Džiisas.... ma olin taas loodusjõududest kiirem ja sain hiirekesele käe peale. Esimesena reageeris koer. Selle sain käega eemale. Haarasin hiire pihku, kassi teisele käele ja jooksin sauna poole. Hõikasin isale, et panin kassi ette ruumi ja andsin kiire ülevaate oma tegevusest väikeloomakaitsjana. Hinnangut oma tegevusele kuulma ei jäänud ning läksin tuppa, et anda juba karvane pisike imearmas kuid hirmust värisev hiirepoeg õele, kes ta kohe rõõmsalt purki pani. (Etteruttavalt: järgmisel päeval sai hiireke endale mugava akvaariumi) Mu oma lapsepõlv tuli meelde... kasvatasin ka põllult leitud hiirepoegi mõne nädala ja lasin siis suurtena tagasi vabadusse. Väga tore oli jälgida loomakese elu. Liiatigi on õel liivahiired ka, nii, et loomad talle meelepärased. Ja alles siis, kui olin ema tungival nõudmisel ent naerupahvakute saatel käed pesnud, sai meie reis kivisesse ümbrusesse tornmajade keskel alata :D. Kallis istus autos ja kuulas muusikat - ei laskunud ennast Loodusest häirida.

Jutu lõpp!

Read More

Mõni hetk on ilusam kui mõni

...mõni hetk on kohe väga väga ilus.
Ilusate hetkede nimel oleme valmis paljukski.

Täna saadame pidulikult beebiootepuhkusele ühe toreda kolleegi.

Et ilusaid ja meeldejäävaid hetki tuleks veel ja veel ja veel....

Read More

Mina ütlen püksid, sina ütle seelik...

Eelmisel nädalal sai kapi otsast alla võetud õmblusmasin.

Kui kõik planeeritu täna pärastlõunal valmis sai, ei suutnud ma lõpetada. Nagu päeval sõbrannadega skype vestlusringis arutlesin, et kodukontori päeval ei suudaks mina kodus tööd teha, sest näpud sügeleksid käsitööd valmistama - nii ka juhtus. Varem töölt tulemine ei tähendanud muud, kui vaba voli sai õmblusmasin.

Üks valminud ese on vaadeldav kui jääkide ärakasutamine. Kahtedest teksastest said ühed lühikesed püksid juba ammu, nüüd sai ülejäänust seelik. Mustast riidest on valminud ka kaks tubakakoti stiilis kotti. Üks siin pildil nähtav, kellel teravam silm, eraldab selle materjalihunnikust. Vaja veel kaunistada. Idee on olemas. Teine kott sai ehitud heegeldatud lilledega ja rahakukruna ära kingitud.

Taaskasutus....

Proovisin erinevaid õmbluseid! Ülejäägid tuleb samuti kavalalt ära kasutada. Mõtted on olemas :P Jäävad oma aega ootama.

Read More

Ma pean seda teiega jagama

Maal on suvi.

Maal on juba nii hea olla, et täna hommikul, kui valvasin veel Sohlus kella, et see ikka õigel ajal heliseks, piilusid esimesed, üle metsa ulatuvad päikesekiired bambuskardina vahelt tuppa ja maailisid õhu puna-kuldseks. Ma ei tahtnud tõusta, tahstin nautida. Ma tahtsin tõusta ja kohe õue joosta. Ma tahtsin seda kõike jäädavalt endale.

Kaks viimast päeva olid imelised. Kõik viljapuud on õisi täis. Lilled peenardel õitsevad (nartsissid, tulbid, meelespead, priimulad) ja mis veel ei õitse, valmistuvad hoogsalt pungi kasvatades. Muru kasvab ja haljendab. Värskelt niidetud muru lõhn..... Ma sain oma kahvatud kontoriroti sõrmed mulda pista. Rohisin peenraid, külvasin kesksuviseid lilleseemneid ja aina ahhetasin. Tükike tiigiäärest sai puudest puhtaks. Vaade avardus - mõtted tõusid lendu. Mida kõike...

Kadestan kallist, kes juba täna õhtul tagasi kihutab ja järgmised kaks nädalat selle ilu keskel veedab. Ootan nädalavahetust, et ummisjalu taas tagasi lapsepõlveradadele sõita. Veel viimast õiteilu nautima, sest viljapuude alt läbi käies tabas mind juba õitesadu - kauaks seda ilu enam ei ole.

Aeg kadus nii kiirelt, et pilte ei jõudnud sel korral teha. tuleb leppida mälupiltidega. Ja tuleb unistada, sest kui ei mõtle suurelt, siis ei juhtu ka väikeseid asju.

Foto: Tartu puukool

Read More

Sõnad on üleliigsed

Katariina kail 22.05.2012

Read More

Kaua tehtud kaunikesed...

 Viimased kuu ja veidi enam ei ole ma suutnud ühtki postitust teha. Ent seda mitte seetõttu, et oleksin käed rüpes kevade saabumist nautinud, vaid hoopis vastupidi. On saanud nuputada, pabistada, planeerida, kombineerida, kleepida, voltida, lõigata ja kõige lõpuks tänasega kõik käest ära jagada. Jagajale jäid vaid pildid :P

Ühesõnaga linnukesed on saadetud teele ja suvel jõuavad kõik loodetavasti oma pesapaika - koos meiega meie tähtsat päeva tunnistama ja tunnustama. Mul on seda väga eriline täna siin kirja panna, sest just sellel kirjutamise tunnil saab Kuu & Mar´il täis 8 aastat külg-külje kõrval olemist. Ja mis trooniks seda õnnelikku aega vee paremini, kui seesinane postitus rõõmsast meisterdusajast.

Peale kaartide on saanud muudki sepistada/sepitseda, aga kõik nähtugu omal ajal ;) P.S.- meisterdamine on taevalik!!!

Vahepeal on saanud paaril korral ka maal kodukandis viibida, kuid ühtki pilti ei ole õnnestunud sealt jäädvustada. Kangelane - pimeloom aka lammas Köki ei ole karjaga harjunud ja on seetõttu 100% inimesest sõltuv. Üdini lemmikloom. Igal hommikul lastakse kõik teised avarale karjamaale, Köki aga leiab koha kodumurul mõnusat ristikut näksides, piiramas mõned aastad tagasi Muki kutsikate jaoks meisterdatud aed, millele isa nüüd rattad alla pannud on, et aedik mugavamalt liigutatav oleks. Tallest on saanud elus muruniiduk ja turismiobjekt meie õuel. Suhtleja on ta ka - kuuleb möödujaid ja annab kohe oma olemasolust märku. Tulge kõik teda vaatama!!!

Read More

Randmesoojendajad

Nädalad kaovad ja kevad muudkui tugevndab oma mõju. Aknale ritta sätitud potimajandus on hakanud end ilmutama, vaid kibepipar ei ole nina välja pistnud, aga loodan, kastan ja ootan.

9.-15. aprill läksid rahvusvahelise muusikaalase konverentsi korraldamise, teostamise ja lõpetamise ning tantsimise tähe all. Päevad läksid ilma ise ilutegijaks olemiseta. Ei jõudnud eelmise nädala saavutusestki kirjutada. Pildil siis seda korda sõbranna sünnipäevakink. Mõnusad randmesoojendajad - tänaste kevadilmadega asendamatud... kinnas on justkui juba liiga palju, seetõttu käisin mina paljakäsi ja sain kurekindad... oleks pidanud ka endale sarnased poolkäpikud meisterdama. Aga ehk veel jõuan. Sünnipäeval paki avamise järel ütlesid kohalolijad, et tegu on nutitelefoni jaoks sobilike kinnastega - selle peale ma kodus ise ei tulnudki :D 

Tehnilised andmed: Lõngaks sama, millest eelmises postituses minu õlasoojendaja. Koeks pärlkude nn kananahk. Kaunistuseks heegelpits ääres ja heegeldatud lilled pärlisisuga keskel. Ka pöidlaauk on heegeldatud äärisega.

Loodan, et kandja käed on soojas ja kevadtuuled ei saa temale liiga teha. 

NB! Ilmastik on veel kaval ja petlik!

Read More

Krae

Vahepeal on möödunud postitusteta nädal...

Kes mind teavad-tunnevad, ei imesta, sest mõistavad, mis oli teoksil. Nimelt oli nädal täis tantsu: esmaspäeval ja kolmapäeval tavapärane treening, reedel ja laupäeva esimesel päevapoolel tantsukool ning pärast seda ja terve pühapäeva tantsulaager - käsitööks jäi napilt aega.

Kuid siiski, päris käed rüpes ka ei istunud ;)

Vahepeal käisime maal ning võin kinnitada, et tallel läheb hästi - ehk pareminigi kui mõnel paljude seas suures laudas. Sest tal puudub konkurentsikartus. Tal on oma latter. Tal on oma lutipudel. Tal on oma jootja. Tal on oma jalutaja. Tall on heades kätes!

NB! Suureks saavutuseks on hüppamine. Kuhu sa hüppad, kui sa ei näe.... aga tema hüppab heinapalli otsast alla!

 Pildil on näha loomake innukalt lõunatamas ja loomake jalutamas. Kogu aeg armas-hoolitseva pilgu all.

Kui aga pöörduda talle saavutustelt minu omadele, siis juba üle-eelmisel nädalal valmis minu lemmik käsitööraamatust (vt eelmisi postitusi) inspireeritud krae. Küll minu oma interpretatsiooniga, aga käsitöö ongi ju loominguline tegevus. Rõivaeset oli vaja teatrisse minekuks. Käisime Estonias operetti "Silva" vaatamas ja mul oli saalis külm - kaks nädalat peale seda läksime ema ja õega Estoniasse balletti "Metshaldjas" vaatama ning selleks ajaks oli vaja midagi välja mõelda. Pildil ongi mõttejõu saavutus - 1,5 tokki Red Heart - Lisa lõnga, kolm õhtut kudumist, üks õhtu heegeldamist ja nööpide õmblemist ning siin ta nüüd ripub. Raamatus on krae mõeldud kraena, hea salli alternatiiv - ei pea mantli alla kortsutama, kuid minul on ta mõeldud õlasoojendajana. Mustriks ripskude ja kaelal ühekordne soonik. Pärlinööbid taaskasutuses - oma eelmise elu veetsid need ema pitsist lõpupluusi ees. Kuna ma veel ei adu kui palju millekski lõnga kuluda võib, on sama kogus veel alles ja juba ka töös - hea, kui midagi jääb üle, saab praktiliselt ära kasutada :D (Lisamärkus: kleit pärineb Pelgulinna teise ringi riidepoest, soetatud 3 aastat tagasi)

Read More

Kaunist Kevadet!

Kaunist alanud Kevadet kõigile!

Nädalavahetusel käisid Kuuno vanemad meid põgusalt visiteerimas ja tõid külakostiks imehead Vändra meierei kohupiima. Mul tuli vastupandamatu kohupiimakoogi isu. Niisiis otsisin eile sobiva retsepti ja trenni joostes lugesin veel kaasalegi sõnad peale, et ärgu too kraami pintslisse pistku, sest sellest valmib pärast tantsuproovi kook. Ja valmiski, imelihtsalt!  Nisujahu asemel kasutasin odrajahu ja kirsside asemel maasikaid ;) Kui vaid saaks pildiga lõhnu edastada... Eile enne magamaminekuaega valminud küpsetis lõhnas maasikate järele nii tugevalt, et uni ei tahtnud kuidagi tulla. Ootasin juba kohe hommikut, et saaks kohvikõrvast proovida. Aga pea see hommik ei tulnudki ning kaasa tõi ta täna veel ka Kevade alguse, mistõttu oli pidusöök igati õigustatud!

Lambasõprade Klubile teadaanne: Talleke on tänaseks juba 3 ööd vapralt laudas elutsenud. Küll mitte teiste seas suures aias vaid omale korda tehtud väikeses latris, kuid igaljuhul kuuleb teisi ja saab ehk tunnetada, milline see tõelise lamba elu olema peaks. Raporteerija: Ema.

Vardaid klõbistan ka ikka igapäevaselt. Prismas oli lõngadele allahindlus, pidin poe pea tühjaks ostma - igale värvile oleks leidnud kasutust, aga kuna peres on kokkuhoiupoliitika poolaasta, siis hoidsin end vaos ja lahkusin selvehallist vaid 8 tokiga.

Tähistage täna kindlasti Kevade algust - tehke igast päevast pidupäev!

 

Read More

Taaskasutus

Täna sain ma väga pahaseks.

Siiani olin ma ennast lollitanud mõttega, et kui mina püüan omalt poolt kõik hästi teha, siis ma saan maailma päästmisele veidikegi kaasa aidata. Jutt käib siis siinkohal prügisorteerimisest. Olen seda nüüd juba mõned aastad praktiseerinud - alates sellest, kui kolisime korterisse, mille ühistu oli oma jäätmemajanduse selliselt korraldanud, et see võimaldas erinevaid järelejäänud produkte erinevatesse kastidesse lahterdada. Nii on minul toas viis erinevat ladustamise kohta - biolagunev kraam, olme, pakendid, pudelid ja paber/papp. Täna hommikul, kui ma õndsalt oma kolme koti ja pappkarbiga prügimaja poole sammusin, oli selle ees suur auto, mis tegeles nädala jooksul kogunenu ladustamisega oma põhjatusse masinavärki. Siiani olin ikka mõelnud nähes seda autot kõiki konteinereid ühest august sisse kallutamas, et seal on kindlasti mingi oma süsteem, et ühte kasti kallutades lähevad asjad ühte sahtlisse ja teist kallutades teise... naiivne, eks? No aga vähemalt oli minu süda rahul ja sorteerisin rõõmsalt prügi edasi. Ja see ei ole tegelikult üldse raske - sellega harjub väga kiiresti ära ja käsi viskab juba ise õige eseme õigesse kohta. Aga täna hommikul, kui ma siis aralt selle suure masina kõrval seisin ja jälgisin, kuidas mehed ja masin töötasid, haaras üks nendest ametis olijatest kõik minu käes olnud kotid ja pappkarbi ning sumas kõik korraga auto põhjatusse kõhtu - ei mingit sorteerimist, ei mingit lahterdamist ei mingeid erinevaid sahtleid...

See tähendab, et keegi kusagil sorteerib kogu prügi uuesti üle. Võin ehk lohutada end sellega, et kui ma ühesugused asjad ühte kotti surun, siis sealt on neid lihtsam sorteerida, kuid fakt jääb faktiks, et keegi vaatab minu prügi veelkord üle. Tekkis tunne, kas sellel kõigel on üldse mõtete - kas prügimajas peab olema 7 erinevat kasti, kui selle asemel võiks olla üks aga väga suur?

Seetõttu hakkasin tegelema mõttega, kuidas üleüldse prügi vähem toota ja võimalikult palju taaskasutada või ära kasutada. Paberit hakkasime sellest aastast korjama nii, et viia maakoju, kus seda saab tulehakatuseks kasutada. Pudelid-purgid saab viia kokkuostu. Kuid seda rämpsu, mis meie elutegevusest järgi jääb on ikka tohutult - kiled, pakendid, pakid ja mis kõik veel.

Minu väike samm prügi tootmise vähendamisse ja taaskasutusse on juba varasemas postituses mainitud jõulukingiks saadud inspireerivas raamatus leiduv õpetus T-särkidest susside tegemise kohta. Seal kasutas minategelane küll kappi seisma jäänud reklaamsärke, kuid mina kasutasin vanu, juba värvist ära pestud ja kohati augulisi - enne äraviskamist saavad nad veel veidi aega elus ja jalas püsida. Pildil on minu esimesed särk-kootud sussid, isikupära rohkem kui rubla eest, sest ei teadnud veel täpselt, kuidas neid tegema peab, kui laiad ribad, kui palju särke (minul kulus 3 naiste ja 1 meeste särk), millised vardad jne - aga luban, et iga järgmine paar tuleb kaunim. Siitpeale "Ei" poesussidele! Mõned tunnid nokitsemist ja prügi asemel saab tarbeesemed!

Read More

Müts ja kevadetunne

Tali hakkab pisitasa mööda minema, mistõttu on vaja kiirelt veel kapist välja tuua meisterdused, mis valmisid 2011 aasta talveks. Pildile on siis sel korral püütud Kuunole kootud müts (ja mütsikandja ise ka). See on minu esimene peakate. Mustri mõtlesin ise välja :) Loomulikult on see nii üdini lihtne, et patenti ma sellele ei saaks, sest sellist ruudu kasutamist leiab maailmas oi-oi kui palju, kuid olin uhke, et ei pidanud kuskilt miskit maha viksima. Ja just selline see müts sai. Kuna ta on ilma voodrita ja ühekordne, siis kõige pakaselisemateks päevadeks ja otse tuulte tallermaal kandmiseks ta ei sobi, aga minu suvitaja kuulsusega kaasa käis sellega vahelduva eduga läbi talve. Seega tasus tegu end kuhjaga ära!

Ja kui veel kevadest rääkida, siis nädalavahetuse veetsime terves ulatuses Tallinnas. Reedel käisime rahvusooperis Estonia "Silva" operetti vaatamas. Tore on elada kultuurisündmustele nii lähedal, et tund enne etenduse algust otsustada, et jah, me läheme, vaadata internetist, kas pileteid veel on ja lihtsalt minna... Luksus! Koju minnes ei olnud kevadet kusagil - ilm oli küll niiske ja ei külmetanud, kuid lõõtsus tugev talvetuul. Laupäeva pühendasime kevadisele suurpuhastusele - kuigi aknataga ei olnud niivõrd kevadine, oli toas seda juba tunda ja kui õhtu lõpuks kõik asjad omad kohad leidnud olid ja kõik tekid-padjad klopitud - õhk klaar, siis oli selline tunne, et nüüd võib kevad tulla. Ning pühapäev oligi juba märksa kevadisem ning aega sai veedetud meelepäraste tegevustega puhtas ja mõnusas korteris. Täna panin juba veidi kevadisema mantligi selga, et nädalavahetuse tunnet kroonida ja ei kahetse, kuidagi rõõmsam, vabam ja kergem oli liikuda ;) Oh, millal saaks küll juba kingaga käima hakata?

Lambatalle fännidele uudiseid niipalju, et kuna ise ei jõudnud maale seekord, sain läbi muude kanalite teavet, et lambuke on küll palju kasvanud, kuid laudas veel üksi hakkama ei saa. Teiste seltsis viibib nii palju, kui keegi temaga karjas käib. Sotsialiseerumisraskused! Hoiame talle(-le) pöialt!

Read More