Praktiline või mitte, aga ühe päeva tuju ajendil tegin võrevoodile taskud. Lihtsalt, et oleks lõbusam. Esialgu oli mõttes kaks suurt taskut, kus leiavad koha mänguasjad, mis hetkel ei ole veel päevakorral. Ja kui on juba kaks taskut, siis võiks ju mõne veel teha. Nii sai ühele taskule õmmeldud Karu ja Kuu pilt, mille sisse õmblesin salatasku, mida on näha vasakul ülal oleval pildil (tähelepanelik vaatleja leiab mu 10aastase õe heegeldatud jänese alt pisikese kreemituubi, mis on otsapidi salataskusse pistetud). Mitte nii salajane tasku on teise suure tasku ees. Ja, et ilma asjadeta seisev taskute komplekt voodil rippudes oleks veidi lõbusam, sai paremale ülaserva aplikeeritud täheke, mille poole Kuul kõndiv Karu justkui püüdleb ("Läbi raskuste tähtede poole" nagu elus ikka). Selle õmblustöö juures tegin ma esimest korda elus õmblusmasinaga nööpauku ja aplikeerisin. Hetkel on heegeldatud jänes leidnud koha voodi sisemuses ning taskus on tema koha hõivanud kaltsu-karu.
Praktiline või mitte... vahest ei olegi sellel tähtsust, peaasi, et on huvitav, et on loov ja et millestki sünnib midagi käegakatsutavat. Nii tihti leiavad inimesed minu ümber end mõttelt, et tahaks midagi ära teha, tahaks näha oma töö/teo reaalset, käegakatsutavat tulemust. Kõneldes eile oma emaga, kes rõõmsal häälel seletas kui ilus on ilm ja kuidas nad aias toimetasid - ootan samuti maale minekut, et saaks töökindad kätte ja reha pihku, et juba paaritunnise tegutsemise tulemusel saaks ümbrus pisut kaunimaks ja mis peamine, tulemus oleks koheselt nähtav. Kuigi tean, et töö maal ei lõpe eal. Ühest aianurgast alustad ja kui teisele poole jõuad, pead otsast algama. Aga siit kaugelt vaadates tundub see imeline - linnainimese unistus - saaks näpud mulda.
