Sügis

Maaelu sügisel.

Sinna juurde kuulub kõiksuguste aiasaaduste maast üles noppimine. Osa nendest vajab lisasorteerimist, mis keldrisse, mis lammastele (kartul, porgand, kaalikas, peet). Osad vajavad kuivatamist päikese käes ja siis lisakuivatust võrkudes soojemas kohas. Vanaisa hirm, et meie savine maa ei kasvata sibulat ei vastanud tõele, või oli sibulale ideaalne aasta. Igatahes panime seda hirmuga rohkem maha kui eales varem ja võtsime üles suuremad ja kaunimad kui eales varem ;). Olen nüüd otsinud erinevaid retsepte sibulast. Viimase aja hitt on sibularõngad. Kuigi retsepti juurde kuulunud tekst - söövad ka lapsed - meie peres ei toiminud, mõlemad alaealised taganesid kui vampiirid küüslaugust. Aga vat seda viimast vilja me ei ole süstemaatiliselt kasvatanud. Isal on olnud oma põllujupike, kus suviküüslauk ise külvab ja siis saab suvel sealt varast küüslauku näpata. Sel aastal ma katkestasin selle ahela, sest lugesin tarkadest raaamatutest, et kui õienupud ära lõigata saab paremad küüned, heh, aga järgmisel aastal, mis siis saab :D? Õnneks kasvatab ülenaaber küüslauke ka müügiks ja hätta ei jää.

Kasvuhoonesaadused tuleb aga purki panna, sest need ju pikalt ei säili. Tomatiisu on ammu rahuldatud selleks ajaks, kui tegelik tomatisaak saabub. Sel aastal olime Türi Lillelaadalt petta saanud, suurte lihatomatite asemel saime kobartomatid. Mina kasvatasin veel linnakorteri aknal ette kirsstomateid ja ühel laadapäeval ostsin ühe lõvisüdame. Peale viimase olid siis kõik tomatid tüütult pisikesed. Aga purki läksid kõik. Isa tegi oma spetsiaalset tomati-paprika-sibula hoidist ja viimastest tegin mina vana hoidiseraamatu järgi ketšupit, mis sai üllatavalt meeldiv. Suurepärane pitsapõhjale lisada. Kummaline on aga see, et paar nädalat pärast seda, kui viimane tomat oma kasvuhoonest on purki pistetud, saabub hetk, kui tuleb tohutu tomatiisu ja hakkad aga jälle poest poolmaitsetuid isendeid koju tarima. (Muide, oma ämma eeskujul tükeldasin osad tomatid ka sügavkülma, et talvel suppidele lisada).

Kõrvitsasaak läks mul sel aastal nihu. Esimesed taimed võttis külm ära ja uus seemnest pandud sügisene kõrvits küll kasvas ilusti, aga saagini ei jõudnud. Küll aga saime rohkem kui küll kahte erinevat suvikõrvitsat. Nüüd ootab üks kingiks saadud kõrvits jõuluks purki minemist.

Natuke sai tehtud avamaakurkidest kurgisalatit ja mõned purgid hapukurki. 

Lisaks erinevad moosid. Ploomidest. Õuntest. Pirnidest. Pohladest. Ja marjad muidugi jäässe ka. Ja õunad mahlaks ja marjad mahlaks.

Nii palju ma ei ole veel kunagi korilusega tegelenud. Lisaks ei ole ma kunagi enne mõelnud, kui palju tööd see endas kätkeb. Kõik see 11 aastat Tallinnas elades sain igal korral, kui kodus käisin purgi ühte või teist ja kotikese muudki kaasa, kuid see töö selle taga jäi kaasa pakkimata. Tänulikkus vanemate vastu kasvas hoobilt. Õnneks olen seda tüüpi, et mulle meeldib see korjamine ja toimetamine ja katsetamine - sooviksin veel rohkemgi teha, aga paraku jäi ka sel suvel aega napiks paljude projektide elluviimiseks. Olen saanud maalelamise poolaastaga selgeks mantra, et rahu, ainult rahu, kõike ei pea jõudma ühekorraga tehtud - ei tohi lasta peale süümekaid, et siit või sealt on ikka midagi ebapiisavalt valmis ja kuidagi ei jõua. Nii ongi, maal ajab lihtsalt üks töö teist taga. See inimene, kes ütles mulle, kui kuulis meie plaani maale elama minna, et rumalad, vahetate oma 8tunnise tööpäeva 24tunnise vastu, teadis ilmselgelt midagi maaelust :D AGA teadsime ka meie, olles 19 aastat oma lapsepõlvest maal elanud. Loomulikult ei rakendatud koolikohustusega noorukit täisealisevääriliselt talutööde rakkesse, meil ei olnud sellise suunitlusega töötalu, kuid kõigis võimalikus sai käed külge löödud. Nüüd aga on endal see ind nii suur kõike ära teha ja siis näed, et käed jäävad lühikeseks, päevad jäävad lühikeseks ja tunnid mööduvad liialt kiiresti. Kuid me oleme siin olnud vaid pool aastat ja palju tegusat aega on veel ees ;).

Kui aed sai korda, hakkas peale sügis. Õhtud muutusid pimedamaks, vihma hakkas sadama ja kõik muutus halliks. Kord ütles kaasa mulle, et vaatame sügiskaamosega, kas põgeneme linna tagasi. Ei põgene, hoopis kamina panime tuppa. Nüüd saab läbi klaasi kaunist lõket imetleda, lisaks panna küünlaid ja ei ole nii pime midagi. Hoopis õdus on. Ootan veel, et varsti saaks ka oma pliidi ja jõuluks vb ka ahju, siis tuleb veel rohkem õdusust ja mõnusust juurde. Siis saab hakata ka vaaritama ja õhtusööke korraldama. Ma olen vahepeal mitu raamatut läbi lugenud Prantsusmaa kommetest ja inimestest ja aina enam meeldib mulle nende komme õhtustada suure laua taga heade sõpradega. Mul on nüüd suurem laud, kui kunagi varem, saaks sellele veel omas köögis tehtud praed ka lisada, ja inimesed, oleks vinge küll.

Kaamose vastu on sel aastal aidanud ka tööleminek, olen ju selle pimedaima aja lasteaias veetnud. Nüüd juba kuu aega. Olen elus :D. Esimesed kolm nädalat möödusid küll meeldiva kiirusega ja sujuva sisseelamisega. Viimane nädal oli veidi raskem, kuid seda mõjutab ka mu enda tervise kadumine - pisikud said mu ikkagi kätte. Ennustati mulle ju, et lasteaeda töötama minnes ei pääse keegi. Liisu ka sama nädala minuga solidaarselt haige olnud. Tema õnn on olnud isaga kodusveedetud aega, mina olin ikka vapralt oma rühma seltsis. Lasteaed on loovuse kants, igasuguseid asju on lubatud välja mõelda ja katsetada, proovida ja õnnestuda. Reedel viimane projekt, mis jäi pooleli, on pappkastidest loss jõulunäidendi dekoratsiooni proov. Anna lapsele kast ja ta on juba õnnelik, sellest ei peakski midagi ehitma, lase neil endil fantaseerida :)

Põnevust eraellu lisavad veel lambadki. Pärast suurt sõnnikuvedu on alanud uute ruumide projekteerimine. Talveks jääb ju meile nüüd rohkem lambaid kui iial varem. Uus jäär sai karja toodud ja hoiame talle pöialt, et märts-aprill oleks võimalikult palju terveid ja tugevaid tallesid. Ja siis veel kool, kus lambatarkust pähe tuupida. Teine sessioon oli juba mõnusalt närvekõditav. Saime näha, kuidas lammast lammastetaevasse saadetakse, õppisime siseorganeid ja väliseid parameetreid, naha soolamist ja käisime Jõgeval vaatamas naha parkimise tööstust. Vaatlesime, kuidas rümpa tükeldatakse ja panime nii mõnegi kuldaväärt õpetussõna kõrvataha. Saaks vaid katsetada. Ja lubati, et järgmine sessioon on juba praktiline. 

Sügise kurvema poole peletamiseks on meil majas nüüd uus kutsikas. Lastel on rõõmu ja pisaraid kui palju. Loomalaps on ideaalselt armas, kuid ettearvamatult teravate hammastega, mis just neid pisemaid käsi ja jalgu naksata tahavad. Eks omasuurusega ikka meeldivam mürada. Kuts on hundikoeraverd. Pärit Kuusalust ja sai ülepeakaela headelt inimestelt  ühe öö pimeduse hakul toodud. Nüüd elab juba oma garaažikorteris vana koera asemel ja õpib territooriumi tundma, koos nende asukatega - kassidega läbisaamist veel ei ole, lambad tunduvad huvitavad, aga jube suured, kanu vist ei ole veel kohanud. Sisseelamist meie juures siis alates 4ndast novembrist. Sünnikuupäevaks 15.09.2015.

Muki-Ponna

Read More

Head Halloweeni!

Eilne varahommikune näputöö ;)

Read More

Oh kooliaeg...

Minuga juhtus nüüd see, mis ilmselt on paljude blogijatega juhtunud. Siiani olen oma südamest soovinud siia pandud postitused hoida ajalises järjestuses. Las olla hiljem kirjutatud, ent uut postitust enne ei tee, kui vanad asjad üleval. No nüüd ei jaksa. Tahaks uut emotsiooni jagada, aga vahepeal on auk. Las ta siis olla, täidan selle siis, kui täidan. Mustandis on juba paras ports teksti, eks saab ühel hetkel valmis.

Aga see, mida ma jagada soovin on koolirõõm ja koolimure. Esimene sessioon Olustveres on seljataga. Kolm koolipäeva. Kolm poolepäevast kuulamismaratoni. Kokkuvõtvalt loodan, et järgmine kord on kasumlikum. Jah, kordamine on tarkuse ema, ent vahest on liiast 4 akadeemilist tundi pühendada korrektse e-kirja koostamisele. Aga eks seltskond kirju ja võib juhtuda, et kellelegi oli see vägagi uus info, minetea. Tegu oli ka sissejuhatava plokiga. Järgmisel korral ootab ees 2,5päevane loomakasvatuse maraton ja lisaks füsioloogia ja anatoomia. Kõlab juba paremini ;)

Ent ka oma highlight oli sel korral. Tundsin end ikka kümme korda tähtsamana, kui olin istunud põllumajandusmasinaid tutvustavas aines Claas firma suure kombaini roolis ja seda ühekäerooli ning joysticki abil juhtinud. Lisaks tundsin end pea sama ägedana kui Tiina Tauraite oma mõneaasta taguse projekti käigus, kui John Deere´t roolisin. Sain maigu suhu ka Valtra ja Newholland traktoritest. Mulle meeldis aasta traktor 2015 valge Valtra - nendest kõige pisem ja särtsaka minekuga. 

Eks hoopis midagi muud on nendega põllutöid teha ja suuri riistu liigutada.

Ja homsest siis veel üks uus lehekülg minu elus avanemas. Lasteaiaõpetaja minu hinges on vaimult valmis, kehaliselt terviselt ehk pisut nõder, aga ilmselt midagi uut ma lastele kaasa viia ei suuda, kui just tuulerõugeid, mille põdemise mu 7ndikust õde kenasti koolivaheajale sättis. Luck or unluck?

Pea on ideid täis, vaatame kas reaalsus tõmbab mu maapeale või saab veel kõrgemale lennata ;)

Väike kunstinurgake ka. Käisin sõbrannal soolaleival ja võtsin endaga kaasa just talle pühendatud teetasside komplekti. Kasutasin poest valmistootena ostetud õunarohelisi kruuse ja portselanimarkerit.

Head teed!

Read More

Juuli 2015

26ndast juulist on saanud märkamatul pea samaväärne september.
Koolijütsidele ja lasteaialastele peab soovima tervist. Meie pisipiigast sai ka auväärne Põnnide rühma liige, ent esimene katsetus jäi kolmepäevaseks ja hetkel ravime kodus, et uuel nädalal uue hooga alustada. Skoor siis 3 päeva lasteaias, nädal kodus, 4 päeva lasteaias nädal kodus, nüüd taas 3 päeva lasteaias. Eks paistab, kaua kodus.

Aga nüüd siis meenutused selle aasta suvest.
Palju on käidud, nähtud, tehtud, kogetud, saadud ja antud.
Algselt oli plaanis panna kirja pikk ja põhjalik ülevaatepostitus, kuid nüüd tulevad killud siit ja killud sealt, sest muidu võiks vist küll romaani välja anda ehk kõik kõige eredamad mälestused.

4. juulil oli üks kolmesid täis sünnipäev, kolmene poisiklutt ja tema kolmedega ehitud eas vanemad. Väga mõnus mõte pidada kogu pere sünnad ühe ropsuga - korralikult rahvast, korralikus kohas, korralikult pidutsemas. Ka fotojaht alevis ega peaga pulgal keerutamise mäng ei puudunud õhtust. Fotojahi eelpäeval jalutasin oma emaga ringi ja murdsime pead, kuhu paelakesi paigutada, et oleks huvitav ja ei oleks liiga kaugel peopaigast. Remontitegeva inimesena oli kõige südamelähedasem ikka kohaliku ehituspoe reklaamplakat - see ka esimeseks punktiks sai :P Kingituseks siis midagi rahvuslikku kõigile.

6. juuli oli päev, mil iga abielunaine ootab lilli - mina sain endale käsitsi puhastatud võsaaluse, mida rõdult kohvi kõrvale kaunis vaadata. Peab palju kauem vastu kui lilleke vaasis ja teeb hingele pikemalt pai. Võin ka tänase vihmase ilmaga rõdul kohvitassiga istudes metsatukka imetleda.

7. juuli käisime Järvekülas soolaleival. Algus oli paljutõotav, trampisime ridaelamus valele keldriuksele ja nõudsime sisselaskmist - väike valearvestus (igale boxile oli antud 2 ust). Kõik parimad olid kohal ja pererahvas pakkus värske kodu silmailule lisaks ka palju head ja paremat. Perenaisele sai eelneva sünnipäeva puhul kaasa võetud kotike ;)

 Ikka ja ikka siis nüüd kahtpidi kantav kott. Nii igaks juhuks. Sisuriide valikut aitasid teha püksid, mida sünnipäevalaps sellel eelpool mainitud kolme peol kandis :)

14. juulil käisime Tallinnas uksi ostmas. Eelnevalt olin saanud FB kaudu ühelt inimeselt 2 valget klaasidega ust tasuta äraviimiseks. Ühildasime siis käigu, et toome enda koju vajaminevad 3 ust ka kuskilt kaasa. (Arvasime siis veel, et ei saa neid aknaruudukestega välisuksi toaustena kasutada) Seiklesime poodides, GPS viis meid ka keset Lasnamäed, kus me küll uksi ei leidnud, kuid saime muud vajalikku ehituskraami odavamalt, kui mujal. Veel enne, kui olime siirdumas K-Rautasse, tegime peatuse ühe realiseerimiskeskuse juures, et minetea, mida sealt võib saada. Konkreetsest poest ei leidnud me midagi, kuid selle ees oleva mööblisalongi ukse ees nägime ust, mis meile meeldis, Astusime sisse, et küsida hinda, Vastuseks saime teada, et salong ei tegele juba mitu aastat uste müügiga ja tegemist on näidistega, mis on ära viimata. Küsija suu pihta ei lööda. Ausalt! Ära tulime Tallinnast juba 5 tasuta saadud uksega :D Üks valge uks ja kaks oma aja näidistena äraelanud ust on nüüd meie pisikeses pesas oma koha ja loo leidnud.

15. juulil oodati meid õhtul 5aastase preili sünnipäevale. Teemapidu Printsess. Mängutoa olid vallutanud sahisevad vahukoorekleidid ja kroonid. Väikestel printsidel ja printsessidel oli mängu- ja müramisruumi küllaga. Kingiks sai piiga nagu varem ta emagi cross-body koti. Üht pidi roosamannavaht ja teistpidi rahvuslik.

Samal hilisõhtul sõitsime Saaremaale järgmisele sünnipäevale. 

Praamile minnes

Lapsed autos magamas (mu õeraas oli ka kaasas) vurisesime mööda saare põhjaranniku käänulist ja öiseid loomi täis teed. Kõik oli seda väärt - öine kalaeine kaminatule ees ja mõnus seltskond korvasid kohalejõudmise tunnid.

16. juulil sõitsime saarel ringi ja näitasime lastele maad. Käisime Kuressaares linnuses ja linnapeal kohvikus. Ärireisi osana vaatlesime lammaste polütunneleid ja hoiustamissüsteeme. Külastasime Kaali kraatrit ja imetlesime selle kordatehtud ümbruse hooneid. Väisasime Angla tuulikuid ja Panga panka, kus ka meie esimest korda olime. Tuulepealne rannik... seda näitas ka sünnipäevalapse ülespandud telgi nihkumine nii mõnegi kümne meetri võrra peapeo hommikuks. Aga usinad näpud aitasid varjualuse taas püsita ja kui meie juba saarelt lahkunud olime, peeti pidu kenasti ära. 

Saaremaa juurde käib alati kala, kala ja kala... igal moel ja viisil. Keele viis alla. Koduõlle kohta mina kommentaari ei anna.

17. juuli kella 12ni olime veel külas, Saime hommikuse äikese ja vihmahoogude tunnistajaks, kuid külaliste saabumise hetkeks oli kõik klaar ja päike siras taevas. Meie auto võttis tuurid üles, et siirduda sadamasse, sealt Pärnusse jahisadamasse, et sõita Kihnu.

17.07-19.07 KIHNU
Praamiromantikat 2,5ks tunniks... õhtuhämaruses olime kaldal. Ette broneeritud rattad ootasid meid posti najal :) Kõik toimis. Viga oli tehtud vaid selles, et pakkisime kaasa rattakoti, et oleks lihtsam... mida aga ei olnud, olid pakiraamid :D Aga kuna saar väike ja enamuse ajast asjad ööbimispaigas, elasime üle. Või siis kannatasime ära, nagu eestlastele kombeks. Vurasime siis paar kolm kilomeetrit piki saart edasi ja leidsime oma helesinise majakese. Võti oli seal, kus lubatud ja maja oli selline nagu lubatud. Kõik toimis. Algas mõnus äraolemine, grill, tsill.
Laupäeval einestasime kergelt ja põrutasime saare teise otsa. Vaatasime tuletorni ja merd selle ümber, kõik mehepojad ja lapsed viskasid lutsu. Hooplemist oli oioi kui palju :D Käisime Kihnu muuseumis, kirikus, kooli ja lasteaia mänguväljakul lõbutsemas ning maandusime söögikohas. Seal pakuti imelist kihnu saia. Lõunalauas selgus, et ilm on meid jätnud ja sadama hakanud. Siirdusime oma pesapaika. Nüüd oli mul küll hea meel, et meil selline tore majakene oli - saime kogu perekonnaga üksteise seltsi nautida ja õhtu poole ilma trotsides ka grilli käima tõmmata. Laualt ei puudunud ka kohalik suitsukala.
Pühapäeval selgus saare väiksus - hommik oli ideaalse ilmaga - sõitsime veel needki kohad läbi, mis eelmisel päeval nägemata jäid. Mu lemmikuks oli Linaküla oma külailus. Eriti üks sealne iluaed.  Tuulisel surfiparadiisi rannalgi sai käidud. Kogemata möödusime ka avatud talude päeval osalenud Kihnu Köegi väravast ja astusime sisse. Selgus, et ämmatapu ehk kiisa supp on kohe valmimas. Jaotasime oma meeskonna laiali ja lapsed käid kohapeale panti ning meie läksime aja kokkuhoiu mõttes oma kotte majutusest ära tooma, et peale sööki sadamasse vurada. Vat see toitlustusasutus oli mõnus ja hubane, eriti, kui kuulsime, et palgid on Vändra metsast Pärnumaalt :D Viimaseks muljeks jäi liivarand Rock City lähistel ja siis juba praam ja koduveed.
Eesti väikesaared on oivalised!

21. juulil käisin oma vanematega Tapal sünnipäeval. Lastel vedas, samal õhtul oli kohapeal vennasrahvaste tsirkus. Ka meie Liisu-preili sai sellest osa. Esimese poolaja, tervelt tunni, jälgis nii kenasti, et lausa uskumatult püsivalt. Siis oli vaheaeg 20min. Laps väsis selle ajaga ära. Teine tunnine telgietendus oli juba täiskasvanulikum ja vähem väikelapsele. Õnneks oli meie eest pingilt väike poiss lahkunud ja sai seda tooli kasutada ronimiseks ja pugemiseks jms, et jonniks ei läinud. Kui võrrelda mu eelmise kodukanti külastanud tsirkuse kogemusega, oli ikka suur samm edasi, ent ei ole see valdkond minu teetass.

25. juulil magasime kolmekesi esimest korda oma katuse all. Küll alles "telkimas" pagendatuna teisest majast, kus oli magamisruumi vaja, kuid siiski. Kõigil kolmel madratsid ja rõõmu kui palju.

Juuli lõpus oli intensiivne ehitusaeg. Enne UK reisi soovisime saada põrandad õlitatud. Kiirustasime natuke. Ei teinud piisavat eeltööd. Seega kokkuvõtteks saime vatti ja valu liigse õli eemaldamisega ning meil on veel kaks kanistrit õli üle. Tavaliselt oleme ikka 9 korda mõõda ja 1 kord lõika inimesed, aga sel korral kappas vasikas küll üle aia. Aga lõpptulemus ikka hea - jala all naturaalne puit!!!

30. juuli hilisõhtul punasele hääled sisse, Vaidast lapsevoodi peale ja Tallinnasse Kessu koduparklasse ja korterimajutusse, et siis lahke pererahva uneaja saatel kell 05.00 majast välja hiilida ja Inglismaale lennata. Aga see on juba teine lugu. Järgmiste vihmaste päevade meenutamise-väljakutse.

Read More

Head kooliaasta algust t(m)eile kõigile!

Kellele seitsmes, kellele esimene, kellele üheksateistkümnes kooliaasta algus :P

Tähistatud on sedasorti päevi meie peres ikka. Sel korral siis suure ühise perena. Tegin üht oma lemmikut - Pavlova torti - eestistasin laimi astelpajuks ja nautisime kohviga. Kui paljudel on september EI ALKOHOLILE kuu, siis minul sedapuhku EI NISULE kuu. Taas on langenud allergia tunnused kokku suure saiasöömisega. Teen puhastuskuu ja vaatan, kas ilmingud taanduvad. Loodan püsida rajal. (juba täna, esimesel septembril ei suutnud ma külapoest nisuta leiba leida, paar päeva ei leivale, pean riisipalukestega leppima)

Tagasi kooli juurde. Seitsmendikuks on siis minu õeraas, kes terve suve vapralt talunud minu kirge tema pikki juukseid punuda. Üks suvine katsetus siis selline. Täna hommikul oli vaja vaid kammi ja lakki, punuvaid sõrmi ei lastud juustesse. Küll sain silmi toonida. Mõned plussid siis veel lähestikku elamisel ;)

Esimest korda kutsekooli astume meie abikaasaga ja minul siis seisab ees 19nes aasta tarkust taga nõudma minna :P Uhke tunne jälle aabits kaenlas uude koolimajja siseneda. Mis sest kõigest saab ja kas meist saavad Lambakasvatusspetsialistid, seda näitab tulevik. Õhin on sees!

Read More

Villavati tekid

Suvine ülevaatepostitus on valmimisel. Vahepeal midagi minu tegevusest. Ma ei ole tukkunud. On saanud palju palju mõttetööd ja arendustegevust teha. Projekte koostada ja laiali saata. Kõik helgema tuleviku nimel. Olen astunud kooli, et saada lammaste hingeelust kõike teada ja olen saanud sõbraks lammaste kasukatega. Suvel, kui vesi on soe ja ihul veel soojem, et vees solberdada meeldib nii emadele kui lastele, olen pesnud hulga villa. Pesen ilma kemikaalideta vaid savitiigi veega ja vihmaveega, kuivatan päikese jõul ja rapsin käsitsi. Sellest tulemist on saanud lasta teha villavatti. Ja villavatist on vahepeal valminud kolm tekki.

Kaks paksu talvetekki lastele, õeksele ja vennaksele Saksamaalt. Üks virsikukarva õitega ja teine üleni valge 120x160cm. 

Ja üks suur 200x200cm suvetekk (kooritud villavatt ühe kihina), roosalilleline.

Siiani olin teinud teppimist vaid pikitriipu. Siin proovisin ruudukujulist õmblust. Selle mustriga toimis kenasti.

Kohe-kohe valmib ka tekk mu oma tibule ja siis juba uute tellimuste kallale ;)

Read More

Rahvuslik kikilips

Et pildil olla peab pingutama.

Ma ei ole kadunud. Lihtsalt pingutan hetkel rohkem teisel tandril ja arvuti taha ei jõua kohe kuidagi. Lisaks oli väga mõnus 5päevane puhkus eelmisel nädalal, millest soovin teha pikema ülestähenduse lähiajal. Ent hetkel on ehitusel selline järk, et lootustandev pöördepunkt paistab ja seetõttu kõik vabad tunnid ka neelab. Ja holidei oli paras restart, mis andis uut energiat veel tõhusamalt rahmeldada. Jõudu annavad ka mõnusad kontaktid sõpradega, kas siis pikem piduõhtu, telefonikõne või vaid viiv autoaknast ennastunustava lehvitamisega, aga teadmine, et me oleme kusagil olemas ja me mõtleme üksteisele teeb meele rõõmsaks. Üldse on praegu üks õndsalt õnnelik hetk... 

...kell on veidi peale südaöö. Laman pimedas toas madratsil. Minu kõrval madratsil magavad kaks kõige kallimat inimest ja me ööbime esimest ööd OMAS KODUS. Hetkel küll olude sunnil ja vaid ühekordselt, ent maigu sai juba suhu ;)

Aga nüüd siis kikilips - Äksi triip. Minu esimene. Ikka kingituseks, kahe väina ja ühe saare taha.

Read More

Lambanahk

Viimasel ajal on saanud palju mõelda lammastest. Lambatalledest. Lambalihast. Lambanahast. Lambavillast. Lõngast. Villavatist. Villaga vallatlemisest.

Kõigile nahaomanikele teadmiseks.

Naha puhastamine:

Lambanahka on kõige parem puhastada tugevalt kloppides, siis pudeneb puru kõige paremini karvakeste vahelt välja. Tolmuimeja tegutseb vaid pealmistes kihtides ja olmetolm jääb alusnaha lähedale alles. 

Tuulutada tahab lambanahk alguses ka kindlasti saada, siis väheneb see nn lambalõhn, mis mõnele vastu- ja teisele pärikarva tundub olevat. 

Märga lambanahk sisuliselt ei karda (elusloom ju samuti mitte), aga tahab pärast vett saamist kindlasti hästi ärakuivatamist, võimalusel välisruumis. Seega, kui lambanahale maandub midagi märga, saab seda omakorda märja lapiga puhastada.

Tõeliselt määrdunud lambanahka saab viimases hädas ka villapesuprogrammiga masinas pesta, kuid tema välimus saab siis mõnevõrra kannatada. Vanub, mis jälle võib defekti asemel efektiks kujuneda ;) Maitseasi. Kasutada villapesu vahendit, mitte leeliselisi vahendeid ega valgendit!

Otsest päikesevalgust nahk ei soovi, samuti ei tohi kuivatada radiaatoril või ahju ääres - kuivab kuivaks känkraks :)

Kui nahka ei kasutata, ei tohi teda hoida plastikkotis ega muul viisil suletult - nahk on "elus" ja vajab õhku, et püsida endises vormis. Kui hoiustad, rulli, kokku lappides tekkinud voltidel võtab aega sirgumiseks.

Proovisin kuskilt nipinurgast loetud trikki - lambanaha kraasimist koerakammiga. Kui nahk on juba vana ja vanunud, kui sulle just ei meeldigi selline madalaks istutud-astutud välimusega isend, siis saab teda ilusamaks mudida. Vaja pole muud kui koera-kassi karvakraasi (selline kamm). Ja et voilaa...

Read More

Jaanid 2015

Lubadus iseendale - blogida iga nädal, sai siinkohal õnnetu lõpu. Viimasest postitusest on möödas kaks nädalat. On olnud tegus aeg. Pühade aeg. Pidude aeg.

Üks vihmane jalutuskäik

15.06 käisime Tallinnas pisikese piiga 7aastasel sõbrannal (!) sünnipäeval. Tegelikult on õigeks sõbrannaks sünnipäevalapse pisike õde ja eks emad isad ka omavahel :P Aga oli tore õhtupoolik. Isegi minu väike õde, kes on 12, oli rahul - uus koht, palju vidinaid ja pudinaid. Kingituseks tegin suuremale õele koti. Ise olen ikka veel etnolainel, kuid hakkasin korraks kahtlema, kui etnokas see piiga on. Siis tulin geniaalsele ideele teha kahtpidi kantav kott. Ja siin ta nüüd on. 

Lilleline pool on vett hülgavast materjalist

Pisike öökulli nööp

Pael on väikese õe näputöö

Etno (Jüri punane)

Ka nooremal õel oli lähiajal sünnipäev. Temale ma sel korral midagi ei meisterdanud, vaid andsime juba linnas kätte pisikese preili köögividinad ja teeserviisi.

18.06 Käisime tütre ja õega uut ilmakodanikku tervitamas. Tema vennale teiseks eluaastaks õnne soovimas ja nende ema sünnipäeva puhul kallistamas. Kõik ühe hoobiga.

Nupsukas

Väike neiu sai endale lillelise riputatava futujänese

Lilleline lill ja pitsiline äär - pitsi kohe pidin lisama ;)

Tubli emme on õmbleja, ent eelmisel aastal, kui ma kõigile teistele sõbrannadele poekotti kinkisin, jäi tema ilma. Ma ei tulnud selle peale, et nõelasepale midagi õmmelda. Kuidagi piinlik oli, et äkki ei ole õmblused sirged ja tehnikad õiged :D Kuid siis selgus, et ta nii nii tahaks ka endale midagi sellist. Nüüd sai täiesti isikupärase koti ja minu arust täpselt tema nägu :P

Tagaküljel vallatu taskuke

Tasku trukiga kinnitatav

Sees ka vooder (õmblejannale ju tehtud, pidin pingutama :D )

Meie ühevanused võsud mänguhoos. Mängumaja 30+ aastatagusest ajast

20-21.06 oli sünnipäev heal sõbral. Teemaks oli Oktooberfest. Sai trilli ja tralli ja vorstigrilli ja muidugi õlut.

Paralleelselt kõik vabad hetked ise ja meie pered ehitusel (20nda hommik, 21se päev, 22, 23nda päev) Põrand on all. Seinte soojustuse lõpp paistab. Aknad on ees.

22.06 õhtul käisime segasummasuvila naistega kohalikul jaanikul. Pisikesel preilil möödus see nii ;)

23.06 tulid õhtul sõbrad külla. Tegime grilli ja jõime veini. Sõime kolme maitsvat küpsetist. Minu uus lemmik on kolmekihiline soolane-magus pähkline-iiriseline-šokolaadine-soolane kook. Retsept jäi näppu ühest vanast Kodu ja aiast. Sirvin neid hetkel ehituslikul ja sisekujunduslikul eesmärgil. Õhtu edenedes ja vihmasaju suurenedes siirdusime Vändrasse jaanikule - suure lõkketule äärde sooja, kus head sõbrad juba ees ootasid. Vaatasime kohaliku kiikingu meistri väljaselgitamist ja rattarummu tõstemeistri heitlust. Kuid taevas hakkas aina rohkem nutma ning naasesime pesapaika ja avasime väga hea Uus-Meremaa veini. Sildi kleepisin ühte roosade kaantega märkmikku, näis, kas sinna saab neid ühel päeval veel :) Veinimaailm on muutunud minugi jaoks huvipakkuvaks. (soovitan lugeda M. Guiliano "Prantslannade neli aastaaega" - mind inspireeris paljuski)

Liisu sai imelise kingituse, mis sobib tema kööki kui rusikas silmaauku - roosa koogialus pisikeste tassikookide ja kihiliste kookidega - söö või ära. Täislemmik!

24.06 käisime kallima vanavanemate juures Peipsi ääres. Järv oli omal kohal. Metsad ja maad ka. Tõdesime, et kui elumajast saab suvemaja, siis loodus võtab päris kiiresti väga lopsaka kuju. Tagasiteel sai teeäärest osta värsket kurki ja soolakurki ja imemaitsvaid tomateid ja värsket kartulit ja loomulikult suitsulatikat ja -rääbist. Ja oh seda piknikku pärast koju jõudes. Mmmm....

25.06 käisid segasummasuvila naised koos Pärnus shoppamas :P 

26.06 käis pisipiigal päälinnast parim sõbranna külas. Tõesti vahva, et nad leidsid tee põliste metsade ja laante vahele. Tüdrukud toimetasid mitu tundi mõnuga. Vaatasid kõiki loomi ja putukaid ja kahepaikseid. Mängisid veemänge ja kaisuloomamänge ja liivakastimänge ja enne lahkumist ka köögimänge. Minu õel on sõbranna, kellega ta kohtus päris pisikesest peale. Neid on alati lahutanud vähemalt paarsada kilomeetrit, ent side on nii tugev, et vähesed kohtumiskorrad on imelised ja tundeküllased - nad lihtsalt sobivad nii hästi. Kas sama võib juhtuda meie piigadega? 

 L ja L

 Rõdu sai valmis! Nii alumine terrass kui ülemine välituba-rõdu.

Ülemine kolmnurk veel värvida ja alumisest terrassist on saanud ehitusjääkide ladu

27 ja 28 olid päevad täis saepurulõhna ja magusat tegemislusti.

Täna hommikul sain vabalt seda postitust ettevalmistada - mees oli tööle saadetud kella 8ks ja lapseke magas elus kõige pikema hommikuune 9.30ni. Ja õues paistab päike!

Read More

Jõulusoov

Kas pole õige aeg jaanipäeva eel rääkida jõulusoovidest. Just 2014 jõuludel soovisime jõuluks koju, oma koju. Ja nüüd näen igapäevaselt oma soovi täitumist. See on nii hea tunne. Päev haaval, tund haaval, samm haaval - mutter mutri või õigemini kruvi kruvi järel lisab ilmet. Eile sai juba värvid ära osta, nii, et siseviimistlus on juba käeulatuses. Ja seda kõike ise tehes... selles on ka mingi maagiline võlu, kui isad ja pojad ja emad ja tütred, kõik on ühise eesmägi nimel väljas. Eelmisel nädalal olime ise ka usinad ja saime õhtutigi veel midagi tehtud - päevad nüüd ju pikad-pikad.Ühel õhtul sai rõdu just pimeduse hakul ja just nii, endale läbikumava katuse. Nüüd on seal nii mõnus, mõnus, mõnus. Varjab piisavalt päikest ja pakub pelgupaika tuulte ja vihmade eest.

Aga eile õhtu oli vaikne. Vihmane ja väsinud õhtu. Istusin üle pika aja teadlikult teleka ees ja vaatasin esmalt tõelist pisarakiskujat "Risttuules" ja kui olin vaevalt sellest toibunud, nina nuusanud, pisarad pühkinud ja teed keetnud, vahetasin kanalit ja algas "Puhastus"... emotsionaalne kuristikuäärel kõndimine jätkus. See film küll selliselt naha alla ei pugenud, eks oma osa oli reklaamidel, mida tõesti näidatakse tihedalt ja mille ajal jõuab nii mõndagi muud ära teha. Aga hea film oli seegi, mulle meeldis. Pinge oli piisav, et kandis reklaamipausid ära. Mina olen muidu teadatuntud esimese reklaami ajal magamajääja, et siis lõppsõnaks silmad avada ja filmi mitte näha. Nii, et peale ehituspoodide väisamise, saab eilset õhtut pidada filmiõhtuks. Ühe mänguasja õmblesin ka selle sekka, aga enne üleandmist ei saa näidata ;)

Laupäeval oli vahva sünnipäevapidu minu vanatädil Sindis jõe ääres peo- ja toidutares Helmond. Hea oli näha vanu ja noori ja suisa uusi sugulasi. Tore on tõdeda, et minuvanused on ka hakanud sellistel koosviibimistel käima - mida see meile räägib - vanus hakkab sinnamaani jõudma, et vanemate sugulaste koosviibimistel ei ole me enam lastena kaasas, vaid ametlikult kutsutud, ehk "juba selles eas" :D Aga mõnus oli, sai hästi süüa ja mõnusalt juttu puhuda. Oma õeraasule tegin sel korral sellise soengu:

Kui käisin gümnaasiumis, oli mul sõbranna (on siiani sõbranna, aga enam mitte nii kättesaadav), kelle pikkadesse juustesse ma soenguid voolisin. Endale tegin ka igapäevaselt klambrisoenguid. Kuid nüüd on mul juba kaks kuud uus ohver - õeraas, kelle pikad ja siidiselt siledad juuksed lausa kutsuvad soenguid tegema. Muidugi see siidisus võrdub jonnaka libedusega, aga seda saab pidusoengute puhul erinevate vahenditega allutada. 

Õuetegemistest siis selline meenutus. Laupäeval sai juba küll kõik riidedki seljast ja D-vitamiinivanni võetud, aga siin veel nädala esimesest poolest vee ja liivaseguga mängimise pilt.

Read More

Esmaspäev

Taas on esmaspäev. Nädal möödas. Tundub, et on olnud vähe vihmaseid ilmi. Tegelikult ei olnud neid üldse. Täna tuli väike sahmakas äikesevihma. Ajas lapse üles ja ehmatas teda - esimene äike jällekord, sest ega ta eelmist aastat mäleta ja võib olla on sama teema ka aasta pärast (?). Eelmisel nädalal oli kaks nii tuulist päeva, et rõdu ehituses arenguid pole. See eest on majal kaks uut akent ees ja ukse koht sisse lõigatud. Saab trepist üles alla patseerida ja ukseaugust sisse piiluda :)

Vahepeal on minu väikesel õel kooliaasta läbi saanud - puruviieline muidugi. Selline üllatus-küpsisetort ootas teda eelmisel kolmapäeval. Avastasin muusikakooli lõpetamiseks torti tehes, kui mõnus on katsetada martsipanimassiga. Siis klasuurisin terve tordi ja tegin viiulivõtme peale, aga unustasin pilti teha. Ma alles harjun selle blogimise viisiga, et isiklikum või nii (ikka tahan seostada kirjatükki vaid mõne näputööga, aga siis peaksin rohimise ja muruniitmise ka sinna hulka arvama ja kardan, et need pildid saaksid ajapikku igavaiks). Niisiis, martsipan on mu uus lemmik!

Tahtsin veel pajatada, kui vaimustatud olen ma õues pesu kuivatamisest.

1. kui kiiresti pesu tuule käes kuivab... imeline

2. milline "tuulelõhnaline" pesu on õues kuivatades... fantastiline

3. pesupulbri puru ei jää põrandale ja niiskus ei jää tuppa nelja seina vahele... uskumatu

Üks tõeline avastus. Kuna hetkel käib intensiivne potitreening, siis pükse kulub paarikaupa ja pesu saab pesta iga päev.

Ja muidugi need esimesed valmivad aiasaadused. Tõelise väega salat rohelisest sibulast ja redisest hapukoore ja väikese soolaga on hetkel mu vaieldamatu lemmik. Muidugi piparmündi ja melissi tee otse aiast... Juba sai köharohuks korjatud kuusevõrsed ja suhkru alla pandud, et tõbi ei saaks talvel kiusama tulla.

Rattaga on saanud läheduses ringi vurada ja vanu mängumaid taasavastatud. Hetkel on veel täielik vasikavaimustus peal. Pluss ülinummi avastus, et hommikuti on meil  aias jänesepoeg - veel ei ole ta pahandusi tegema hakanud, oleme saanud tema julget olekut ja imearmast olemust nautida. Aga kurjad keeled räägivad, et ühel hetkel hakkab ikka ka pahandust tegema. Laupäeval käisid sugulased külas ja tõid meile terve trobikonna taimi, sh kapsataimi, eks haavikuemandale need kindlasti meeldi.

Salapärane pakk UKst jõudis täna pärale. Liisule sünnipäevakingiks komplekt voolimismassi, vormide ja selle juurde kuuluva atribuutikaga - väga põnev. Rõõm oli kahekordne, kui vaatasin, kuidas mu tütar ja õde meisterdasid.

Read More