Jõulude järgsel ajal olen meisterdanud küll, kuid kuidagi on läinud nii, et pilte ei ole. Aga kuna kangesti kribeles kirjutada, siis täna sobrasin telefonis ja riputan siia mõned hägusemad, kuid meeleolukamad pildid Liisbethi "koolitüdruku" seelikuproovist.
Parasjagu eputaja on juba. Teab küll, kui emme ütleb, et seisa ja naerata, mis teha tuleb. Kärsitu on ainult, minu aeglane ja vana telefon ei jõua nii kiiresti reageerida ja parimad palad jäävad alati ainult minu mälupiltidesse. Aga eks just nende mälupiltide ja -salvestuste pärast ma ju kodus seda aega naudingi - muidu saaks keegi teine need salvestused endale ja nii suur osa rõõmu, nalja, kentsakust ja trikitamist jääks minul lägemata - hindamatud hetked!!!
Seelikuriidega on sellised lood, et kodusena olen sukeldunud erinevate FB gruppide maailma ja ühes neist jagati tasuta ära kotitäis riiet ja mis oleks õmblevale inimesele parem... Neil järelekäimine, ehk autoga läbi jäise õhtu, oli omaette seiklus mulle, kui kogenud kogenematule autojuhile, aga kes seda nalja teab, see teab või küsib hiljem. Kirja ma seda ei pane. Aga igal juhul oli selles kotis ka just selline väike tükk, millel oli üks äär ära kanditud - see kohe karjus mu käes, et tee minust seelik. Seda enam, et selles kotis oli ka üks meresinine mummuline riie, mis sama karjus, aga mille tükk oli suure inimese jagu. Sealt saan endale suveseeliku, kui suudan lõike välja valida. Niisiis, kahele kummile kanal, mõned õmblused ja kordumatu kunstiteos sündiski :) Selle valge pluusiga võiks ta küll juba koolipeole minna :P Kui kiiresti lapsed kasvavad....
