Laps maal

Täna siis täitub kuu aega maale kolimise päevast.

 - Elame endiselt segasummasuvilas vanematega pead-jalad koos. Ruumi on õnneks piisavalt. Aga asju ei leia alati õigel ajal üles, sest aidalakk ja garaaž endiselt kaste täis. Riid ei ole majja tulnud :)

 - Logistika on mõnel päeval päris huvitavaks kujunenud, kuid oleme saanud olla vastastikku abiks mõlema vanematepaariga ning kokkuhoidvus ja suhtlus on tihenenud kordades.

 - Söögitegemine valmistab suuremat väljakutset. Kogust on endiselt harjumatu välja mõelda. Eriti ehitus-nädalavahetustel, kus inimesi võib laua taga olla kuni 11.

 - Peenraid on saanud teha rohkem kui eales varem ja see tähendab, et rohida saab rohkem kui kunagi varem :) Aga kõik on kauni eesmärgi nimel - pakkuda oma perele parimat võimalikku kodumaist toitu. Kõrvitsataimed võttis eilne ootamatu külm öö vist küll ära, aga ehk saab veel seemnest kasvatades sügiseks asja. 

 - Uni on olnud parem, kui kunagi varem: palju värsket õhku, füüsilist tegemist (eile näiteks püüdsin esimese lamba kinni, et pügamisse viia) ja laps magab kõrvaltoas.

 - Laps on saanud õues olla tunde ja tunde. Näeb küll kriima kutt välja, aga on õnnelik. Nähtavalt õnnelikum, rahulolevam ja rõõmsam, kui linnas. Ta on nii elava loomuga ja tahab aina joosta - siin on talle seda võimaldatud. Kuu aega on tal keegi olnud kambajõmmiks ning ta on saanud oma tiire pea kogu valduse ulatuses teha. Eile oli päev, mil sai kolikambrist välja toodud Muki kutsikatele tehtud ja paar lutitalle üle elanud aedik, nn mänguaed. Kus on omad mänguasjad ja kuhu saab Liisu jätta, kui korraks vaja toas ära käia või kus ta saab mängida siis, kui emme-vanaema-issi-vanaisa tahavad natuke tööd teha. Pärast seda kiirelt kadumise õhtut ei julge teda sekundikski õuele üksi jätta, sellepärast vastav lahendus. Püüame aia sisu hoida võimalikult põneva, et mänge jätkuks ja saaks ise samal ajal kasvõi veerandtunni kaupa kasulik olla.

 - Laps ja loomad on samuti täiesti eriline teema. Koer, vana koer Muki, 10aastane, on hull lapse järele. Jookseb temaga, laseb ennast krõbinatest lõhki sööta ja hüppab õhku, kui preili talle puuoksa, kivi või liiva viskab. Kassid lasevad vähem ligi, nad lahkuvad ise areenilt, kui asi kriitiliseks kisub. Ent on siiski uskumatult leplikud. Kanad saavad igapäevast hoolt - neile korjatakse peenra äärest vihmausse, tigusid, rohtu ning visatakse teri. Ja muidugi lambad, kelle määgimise saatel Liis uinub, keda aasal taga ajab ja kellele vett valab. Imearmas oli hetk, kui piiga oli päevauneks juba üksi tuppa jäänud, kui kuulen, et hõikab midagi... ei saa aru... lähen vastu ust kuulama. Ikka ei mõika, mis sõna see on. Tavalise "Tahan juua", Tahan pissile" jms moodi too väljend ei kõlanud, Piilun siis tuppa. Preili on võrevoodi varbade vahelt käed läbi ajanud ja tiris rulood üles, et välja piiluda ning hõikab "Matilda, Matilda". Küsin, siis, et millega sa tegeled. Vastuseks: "Lambad tegid "Mää", ma vaatan, kus Matilda on" :D Kas ei ole siis armas - minagi veel ei tea kõiki uttede nimesid.

 - Rattasõit... Liisu sai endale aastaseks saades nelja rattaga jooksuratta. Sellele ei ole ta palju tähelepanu osanud pöörata. Kaheaastaseks saades kinkis vanavanaisa talle kollase kolmerattalise. Ratas raske raamiga ja jalad pisut veel lühikesed. Ka sellel rattal veel suurt menu pole. Kuid rattatool, mis issi ratta küljes - vat sellel istuks küll ja veel. Käisimegi siis minu õe ja mehega reedel ilusat õhtut nautimas küla keskel mänguväljakul, Otsetee sinna viis mööda karjateed, seda oli tunda ja on ka näha. Isegi telefoni suutsin valesti kätte võtta. Aga meeleolu saab ilmselt edastada.

Kasvuhoone sai täna endale kile peale, st homme saab istutada ;)

Read More

Öös on muusikat

Muuseumiöö alapealkirjaga Öös on muusikat kõlas Pärnumaal hästi! Käisime kuulamas trubaduur Silver Seppa ja geoloogilist kosmovisiooni.

Kes veel ei tea, kes on Silver Sepp, siis vaadake SIIA ja SIIA.

Eriti tema laulud "Vaata, vaata vahel" ja "Metsik mees", mis hetkel kuidagi väga hästi ilmestab meie elumuutust. Suhestun kuidagi hästi tema muusikaga, tunnen mugavalt end seda kuulates ja kaasalauldes. Viimast tegin ka laupäeval Kurgjal, kus sain ka hea sõnaga ära märgitud :) Rahvast oli vähe, eks muuseum kaugel metsade sees, aga meeleolu köeti kõrgele ja intiimsus oli joovastav. Mina olin muidugi esireas, nagu ka eelmisel kahel korral. Kõlas paar uut lugu ja palju vanu häid.

 Mälestuseks

Sealt edasi käisime SIIN kuulamas maapõue sümfooniaid. Kuidas kõlavad maavärinad, vulkaanipursked jm maapõue liikumised. Kõmin oli aukartustäratav ja ettekandja Heidi Soosalu särav ja särtsaks, puges nahast välja, et nii kivikõva teema rahvale lõbusaks ja meeleolukaks muuta - õnnestus!

 Mäletame seda kohta 3-4 aastat tagasi - tavaline lagunenud talumaja, sauna, jõekääru ja kõikehõlmava võsaga. Suur töö on siin ära tehtud.

Uus teadmine - tähistaevas Veenuse järel teine täht, mis tol ööl paistma hakkas, oli Jupiter

Pühapäev oli traditsiooniline Türi Lillelaada päev. Sel aastal siis taas terve perega. Liisu sai lastealal hüpata ja ohjeldamatult värskeid eestimaiseid kasvuhoonemaasikaid sisse vohmida vaheldumisi suitsujuustupatsiga. Meie saime oma kaks puud - vanaisa soovil paradiisiõuna Dolgo ja katsetuseks sammasõunapuu Uldis. (SUVESORT. Puu hakkab väga varakult vilja kandma, saagikas. Sort on külma- ja haiguskindel. Üle poole õuna pinnast on kaetud punaste triipudega. Viljaliha hapukasmagus, maitsev, mahlane.)

Olen aru saanud, et puukoolid on kahte leeri - sammasõunapuudele jah ja ei - kas tegu on piinatud geeniusega? Või hetke hitiga? Proovime ära. Ehk juba aasta pärast saab midagi öelda, paari aasta pärast kindlasti. (Ostma ajendaski kiire saagi saamise võimalus, teiste puudega läheb ju veel aastaid enne õiget õunaaega.) Sel aastal jääb ühe suure õunapuu koht veel tühjaks. Mõtiskleme, mida tahta, kas sügisest söögiõuna või talvist säilitusõuna. Vaatame, millega vana talu õunaaed meid kostitab ja siis ehk juba järgmisel aastal täiustame oma puuparki.

Teisipäeval käisime Vändras tsirkuses. Kui seda ikka selle nimega nimetada võib. Au need kaks vähese eestikeeleoskusega klouni sellele terminile küll ei tee. Trikid olid nii kodukootult karvased, et minu seljataga istuvad ca 5aastased lahkasid, kuidas need trikid tehtud on ja tabasid naelapea pihta. Mina vaatasin seda kui tsirkuse komöödiat - sellist täiskasvanute sketsishowd tsirkuse pihta :D Liisu suutis vaadata 15min. Ülejäänud pool tundi ma üritasin talle asja sõnadega edasi anda, et naljakam tunduks - hetkeks, kui kassid ja koerad lavale tulid, tundus mulle, et ehk veame lõpuni ikka välja, aga koera haukumas ja kassi puuotsa ronimas on meie piiga ilmselt piisavalt näinud. Põlevaid rõngaid ja tiigreid ei olenud, Nii, et kui jõudsime kolmveerandtunnini ja lavale toodi (lasteaialaste etendusele) šampusepudel, millele plaat, millele pokaalid, mille otsa ronis assistendi suure abiga onu kloun, kes siis ühe serva klaasi purunemisega ka ise alla vupsas, oli meie mõõt täis. Laps oli juba korduvalt nurunud kojuminemist - lahkusimegi finaale grandet nägemata (usun, et ei jäänud ka millestki olulisest ilma). Rõõmsad tundusid olevat ca 4-5aastased esimestes ridades olevad plikad ja poisid, keda ikka ja jälle laval kaasati, kelle kulul tehti nalja ja kes said endale õhupallid kingituseks. Kuid all in all jäi see klounaad keskmisest palju lahjemaks.

Samal päeval oli meil paras logistiline sasipundar harutada. Minul ja Liisul oli autot vaja, seega pidi hommikul kaasa rongile viidama, paarkümmend minutit hiljem pidi keegi mu õe bussipeatusesse viima, siis juba teise autoga. Mina valvasin Liisu und. Kui meie Vändrasse läksime, hoidis minu juuksuri juures käimise ajal last mu ämm, mu ema käis samal ajal koosolekul. Kui meie naasime lapsega pärast tsirkust koju, jäi mu ema last valvama ja isaga suundusime Pärnu PRIAsse konsultatsioonile, kust naastes võtsime õe Vändrast, siis juba ema tööjuurest ootamast, peale. Ja õhtul siis käisime rongil vastas :D Maal elades peab peres olema mitu autot!!! Põllumees põline rikas...

Aga asjad sai aetud ja põlvkondade vahetus talus on hakanud oma esimesi jälgi jätma ;)

Read More

Cross-body kott vol 3

Võlg on võõra oma. Mulle ei ole meeldinud kunagi elus kellelgi võlgu olla. Ja samuti ei kipu ma laenama. Mis on oma, on oma. Võib olla tuleb see üksiku lapse sündroomist - kõik mulle. Sain ju õe alles siis, kui olin ise 17+. Liiga hilja, et õppida jagama. Aga eks elu õpetab. Ja muudab meid. Nüüd on mul küll tihti tunne, et me ei pea kõike ise omama, saab laenata selleks ajaks kui vaja ja jagada, kui ise mõnd asja vahepeal ei kasuta. Maaelu arengukavagi soosib ühistegevusi, sel viisaastakul eriti masinaparkide loomist. Koolitustel on rõhutatud, et väikesed peaksid kokku hoidma. Aga eestlasele räägi ühistegevusest nagu sipelgale iluuisutamisest - ei mõika. Ikka pean olema ise naabrist parem ja saama ISE hakkama. :D Aga võlast hakkasin rääkima seetõttu, et olen mõned pildid võlgu. Sai ju juba Vabariigi aastapäevaks valmis nikerdatud see punane rahvuslike sugemetega kotike, ikka kingiks heale sõbrannale.

Klaveril pildistamine ka kuidagi sümboolne - see on minule ostetud klaver, mida nüüd mängitab kohe muusikakooli algastet lõpetav õde ja sünnipäevalapski surub oma sõrmed meelsasti klaveriklahvidele.

 Punane purjeriie, juba tuttav, aga nüüd otsakorral. Pits on vanaema varudest. Pluss litrid särtsuks.

Sisu lilleline. Kinniseks kaks trukikest.

Maaelu kulgeb lapsehoiu rütmis tulevikku vaatavalt. Oleme Liisuga septembriks lasteaiakirjas ja 27ndal ootab mind ees esimene lapsevanemate koosolek. Seega maa võttis meid kiirelt omaks. Tallinn laskis samakiirelt lahti - süsteemid töötavad hästi - automaatteade tuli kõigist 3st lastesõimest ja -aiast kohe uude kohta sisse kirjutades.

"Tallinn Lase Must Lahti" tuletas meelde reklaamida homme õhtust muuseumi ööd Kurgjal, kus 20.00 esineb mu suur lemmik Silver Sepp. Linnas elades jälgisin tema FBd ja lugesin muudkui, kus kolkas ta koos oma kaasaga uitab ja inimestele rõõmu pakub. Linna sattus harvem. Näed siis, nüüd olen parajalt kaugele põgenenud linnast, et ka naelapill tuleb koju kätte :D

Toimetamised talus jätkuvad. Eile oli mul lapsevaba päev, ehk rassisin terve päeva aias nagu noor vasikas, kes esimest korda murul, täna ona aga maratoonlase tunne lihastes. Suur tükk ajab suu lõhki! Mõõdukus ennekõike, aga mis sa teed, kui piiga ei seisa sekunditki ühel kohal. Nagu minu vanaisa ütles: "See tüdruk ei tee ühtki sammu", pidades silmas, et ta jookseb kogu aeg. Ja ruumi siin on. Olen endalegi juba varunud tegevusi, mida saab käigupealt teha. Karjamaale minnes, kas siis lambaid tagaajades või sipelgapesa vaatama, peab olema midagi teravat kaasas, et ohakaid eemaldada. Puukuuri juures kilekotid, et saepuru kokku koguda. Maja juures lõikan paari minuti kaupa hekki või nokerdan uue kodu ootuses tulevase nagiprojektiga. Leidlik peab olema, kui ei taha käed rüpes ringi uidata.

Eile sain aga valmis uue murulapiga meie tulevase elutoa akende all. Kividest puhtaks, siledaks ja külvatud. Raiusin ja saagisin välja ebasobivad endised ilupuud, mis takistasid muruniitmist. Samuti sai lahmakas maasikapeenar uue välimuse. Titataimi oli nii palju, et rajan homme kohe ka uue peenra - maasikaid ei ole kunagi liiga palju! Ja kaks päeva on ehitatud meie rõdu - hakkab juba looma, või siis aimu saama, kus ja mis ja kui suur. Igatahes mõnus. Ja homme ehitatakse ka katuse alla jälle edasi - maja rahvast ja elu täis. Ning pühapäeval loomulikult traditsiooniline Türi Lillelaada külastus. Paar puud ja kasvuhoone sisu vajavad hankimist. Tulemustest juba hiljem.

Read More

Mänguköök ja päris köök

Meie preili sai endale 2aastaseks saamise puhul oma mänguköögi. Mõte oli olemas juba aasta tagasi. Vanaisa kolimisega tekkis sobiva kapi kandidaat. Alustasime tegemisega juba jaanuaris, Ja hea, et nii vara, sest meie elukorralduse muutuse ja muu saginaga ei oleks me seda tähtajaks valmis saanud. Nüüd üle noatera õnnestus. Kaheteistkümnendal tunnil värvisime veel detaile ja kruvisime viimaseid vidinaid külge lootuses, et hommikuks kõik kuiv ja klaar. Kardinad said ka viimasel hetkel. Olin juba loobumas, et küll saab pärast juurde lisada, kui ema kapist vana laudlinaga mu ette saabus - bingo. Ja teame ju kõik, et ajutised lahendused on need kõige püsivamad.

Kraanikausi alune kapp ja pliit seest

Kaks lampi - kraanikausi kohal ja pliidi sees

Väga mõnus nokitsemine oli. Teeks kohe veel, kui tekiks eesmärk. Mulle meeldis kõige enam detailide väljamõtlemine ja otsimine. Loomulikult on nüüd võimalik osta mida iganes ja seda siis külge kruvida, aga meil oli juba alguses eesmärgiks võimalikult low budget. Kõike, mida maal garaažis või toas vedelemas nägime, tuli kaaluda, kas äkki sobib millekski. Esialgse plaani kohaselt pidi kõrvale tulema ka külmik, aga seda ei hakanud ponnistama - kapp on olemas ja mõtted teostuseks ka. Olenevalt vajadusest saab selle pärast oma päris köögi ja külmiku paika panekut ka lapsele organiseerida.

 Kraanikausiks plekkauss, kraan eelmise remondi jäänuk

Naljakas lugu oli pliidiga. Netist leidsin, et CDplaadid saab ära värvida. Olingi juba seda teinud, aga mu akrüül oli veidi kuivanud, üks plaat oli ok, teisega ma rahul ei olnud. Ja siis... sorteerisin ema vinüülikogu, mis samuti vanaisa kolides tema lapsepõlve toast välja ilmus ja leidsin imepisikese üheloolise vinüüli :) Ning pliidi nupud. No ei olnud kodus midagi sobivat. Ja poeski ei inspireerinud mind miski, aga päev enne oli ju vaja midagi ära osta. Olin oma isaga K-rautas, kui ta mu nõutust märkas ja valis need briljandid välja. Olin juba käega löönud ja ostsingi need, kuigi ei olnud nende sobivuses küll teps mitte kindel. Aga kui kõik roosad detailid olid köögile külge riputatud, muutusid ka kalliskivist keermed vägagi tüdrukulikuks bling blingiks.

Ja kui nüüd pärsi kööki suunduda, siis eile tegin pere nõudmisel porgandikooki ja vajasin glasuuriks tuhksuhkrut. Poe suhkru pakk oli otsa saanud. Pood on piisavalt kaugel, et iga meeletuse peale automootorit ei käivita. Appi tõttas nutikas isa. Liikuv pilt räägib siinkohal rohkem kui tuhat sõna. /minu isa esimene etteaste internetis/

Read More

Emadepäeva eel ja järel

Veetsin kolmapäevase päeva linnas. Tallinnas siis. Ei tundunud veel võõras - täitsa oma oli, samad majad, samad bussid (aga uued trammid), samad keskused, samad inimesed. Linnulaulu oli vähem ja rohelust. Aga veel ei võõrastanud linn mind ega mina linna. Päkad olid küll kontsakingadest valusad, mida maal ilmselt mõnda aega ei tunne, kuid endale olen ma lubanud, et peenarde vahele ma ära ei kao ja hellehalliks varjundiks ei muutu - keegi on kunagi öelnud, et inimeses peab kõik ilus olema - nägu, riided, hing ja kingad. Püüan meeles pidada.

Linnasolemise eesmärgiks oli Õhtusöök pilkases pimeduses Tai restos Krua, mille sõbrad sünnipäevaks kinkisid. See õhtu pidi mõniaeg varem toimuma, logistiliselt mugavamal ajal, kuid sel päeval põles Aia 4 maja ja söök jäi ära. Nüüd siis saime käidud. Meid oli vähe; kümmekond. Tavaline pidi olema 20. Rivistati üles, juhatati pimedusse, suunati istuma, anti asju äratundmiseks ja sisseelamiseks proovida ning siis sai loomulikult süüa. Mulle maitses kätega söödav eelroog - mitte seetõttu, et seda oli kõige lihtsam manustada, vaid see oli minu maitsemeeltele parim. Kaasale meeldis pearoog, mis minu maitsenäsadele liialt vürtsine oli. Sõin arvatavasti poole roast (ei näinud ju), kõik liha, mis kahvli otsa jäi ja muu kraam siis lusikaga. Lihtsalt teadmiseks, kui kunagi olete olukorras, kus tuba pime ja peate valima, kas toitute lusika või kahvliga - meil oli võimalik proovida mõlemat ja mina valiks kahvli - üleliigne kukub ise taldrikusse või maha ja suhu saab paras amps, sellega saab torgates liha kätte ka pimesi ning suud ei pea nii suureks avama :D. Magustoit oli nagu oli. Ega Tai vist olegi selles osas tuntud. Kokkuvõttes meeldis üritus ja seda juhtinud pime naine ja ööprillidega kelner said meie hõustimisega kenasti toime. Tajuhäiretest: olin veendunud, et meie pikk laud asetseb diagonaalis, aga ei, täitsa sirgelt ruumi suhtes :P Ning pärast kahetunnist pimeduses veedetud aega hakkavad suhkrutükid üksteise vastu hõõrumisel helendama ja ka nõrk küünlaleek tundub piinavalt ereda valgusena. 

Poolöine sõit maale kulges unega võideldes, olen viimasel ajal õhtuks värskest õhust ja toimetamisest nii küpse, et 22.00 on tavaline taks voodisse langeda. Aga ehitusmeistri juurde sissepõikamise tõttu läbisime viimase otsa teest kõveral kruusal, metsade vahel - see oli nagu jäneste võidujooks. Pikkkõrvad silkasid siin ja seal. Tegid autotuledes haake ja naerutasid oma rumaluses meid.

Esimesed juhuslikud läbiastujad on juba ka maale külla sattunud. Veendusin selles, et ei ole me nii kaugel ühti.

Reede õhtul käisin VG emadepäevakontserdil. Emasid oli kasinalt (ma olin valmis ka püsti seisma ja mitte saali trügima). Heldisin kui nublud esinesid - mis veel siis saab, kui oma võsu laval. Uhke tunne oli, kui õeraas rahvatantsuga esines. Neil tuli nii ilusti välja ja muhukollased kuuendikud pikad punupatsid lehvimas... imekaunis. Minu pisilane suutis tädi esinemiseni vapralt paigal püsida, kuid siis oli ka kõik. Teise kontserdi poole jooksis ta laial aknaorval edasi tagai. Kui pausid esinejate vahel liiga pikaks kippusid minema, võttis piiga need oma kilgetega enda kanda. Lahkusime pisut enne lõppu, et ülemeelik preili rahulikumalt riidesse saada. Aga pausid olid tõesti pikad - tunda oli kava toorust, peale tulekuid ja mahaminekuid ei olnud lapsed harjutanud. Täiskasvanu, eriti heldiv ema, annab andeks, aga väike aus laps ei suutnud järge pidada.

Mina ja minu alaealine laps, me oleme nüüd omalt poolt teinud kõik, et maakateks saada. Sissekirjutuse avalduses selgus, et peale minu isa, kui elukoha omaniku allkirja, on vaja veel ka abikaasa kirjalikku nõusoleku-dokumenti, et tema noorepoolne järeltulija emaga koos kuhugi kolib. Isa tuleb meile järele pärast Tallinnaga lõpparve tegemist. Loodame, et maa meid ka siis varsti vastu võtab :P

Täna, emadepäeval, viis mu pere mind Kaisma suurjärve äärde piknikule. Matkasime ja meenutasime ja seletasime uuele inimesele olukorda, koha eripära ja tähtsust meile. Katsusime sõrmega vett, et veenduda, et repliik "kohe võtan riidest lahti" on ennatlik ja ujumistahe peab veel ootama. Mänguväljak ja suur liivakast (volle plats) kiideti heaks.

Ja peendaid on juurde tekkinud. Ja laagid on põrandal paigas. Ja võrkkiik on õuel. Kõik kulgeb õiges suunas.

Veel viimased minutid - head emadepäeva, emad!

Read More

Nädal maal

Täna sai siis nädal ametlikku maaelu täis. Ikka elus :P Kõige ja kõigi kiuste. Juba paljude elamuste ja emotsioonide võrra rikkam - aga eks see ole alguse asi, et avastad, näed ja koged korraga paljut. Ja osalt on süüdi kevad. Linnulaul on kõrvulukustav. Rohi on kasvanud niitmisküpseks. Peenrad on juba umbrohused. Esimesed viljapuud hakkavad õitsema - loomulikult tuleb siis ka öökülm hurjutama. Tänasel ööl oli -3 kraadi ja pirnipuud said kotid pähe. Eks näis, kas sellest ka abi on. Ühesõnaga rõõmude kõrval on palju uusi muresid/kohustusi/tegutsemisvõimalusi (kuidas keegi sõnastada tahab) tekkimas.

Täna käisime Liisuga esimesel kohalikul kultuurisündmusel: Viljandi noorte ja laste teatri etendusel "Vembu ja Tembu", mis meile "koju kätte" tuli. "Koju kätte" maa mõistes on 17km kaugusele või siis 15min kaugusele autoga minnes :D Laps oli rahul. Mina lapsega ka. Vin-vin. Kohutusin saalis oma küla lasteaiakasvatajatega, kes olid ametis ka minu nooruses. Lapsi on nii palju, et isegi järjekord on kohalikus lasteaias. Nii tore kuulda!!!

Vahepeal sai peetud üks lambaralli ehk karjalaskepäev. See on igal aastal atraktsioon - kuidas reageerivad välisõhule ja rohelisele rohule uued talled. Kepsutamist, kisamist, tralli ja jooksmist jagus omajagu. Loomulikult vaatasime kõik seda ammuli sui nagu igal aastal ja kellelgi ei tulnud pähe filmida. Võtsin õhtul telefoni kaamera kätte ja kollitasin karvarulle enne põhku pugemist. Tulemus on siin. Pilt videvikust sinine ja telefon vana ja väsinud. Lambad ka väsinud juba, aga vide lõpu poole märkab tähelepanelik vaatleja paari hüplevat karvapalli - see on murdosa sellest, mis oli esimesel välja laskmise tunnil. Järgmisel aastal püüan paremini. P.S. - mul on tekkinud juba lemmik tall. Püüan teda ka ühel päeval pildile saada. 

Vihmasel päeval edendasin meie pere noorimate kunstitunnetust. Andsin 2 ja 12 aastasele näpuvärvid kätte. Tulemuseks oli midagi sellist.

Katsuekamber sai samuti sammu võrra valmimisele lähemale - on nüüd tuule- ja valgusekindel sealt, kust vaja. Tänase kargema õhu juures olevat juba tunda olnud välis- ja sisetemperatuuri erinevust - juhuu. Eile käisin seal unistamas ja mõttes mööblit nihutamas. Oleks neid ehituse nädalavahetusi rohkem ja tihedamalt.

Read More

Tagasi maale

Kaunist esimest maid!

Teeme ära 2015 algas nüüd - tegime oma plaani maale elama minna teoks.

Tänast pärva loema oma uue elu esimeseks päevaks :D (on ka põhjust; päev oli pikk, ilus ja töökas)

Sellest päevast peale hakkab ilmuma blogisse peale käsitöö teemade veel olustiku pilte elust maal. Olukorrast riigis. Lambakasvatuse eripärad. Mured ja rõõmud. Detailid. Kõik, mis puudutab mind ja minu pere ning mis on südamel. 

Juba paar nädalat olen käinud koos isaga erinevatel lambakasvatuslikel koolitustel. Imen endasse kõike uut ja huvitavat. Naudin jälle õppimist ja ajude liigutamist. Kaks aastat lapsega kodus - korteri nelja seina vahel - on tiibade sirutamist pärssinud (eks see on olnud ka mu enda mugavus ja lapse aktiivne iseloom). Nüüd püüan seda raginal korvata.

Eile käisn Sakus EVIKA sordiaretuskeskuse lahtiste uste päeval ja ammutasin teadmisi puude ja põõsaste lõikamise ning viljapuude pookimise alal. Tõeliselt mõnus päev oli. Ning täna sain ka käe valgeks. Puid olin kirjanduse järgi juba mõned nädalad lõiganud. Nüüd sain juurde tarkust, praktilisi teadmisi ja julgust, et olen õigel teel. Aga pookimisega ei olnud ma enne kokku puutunud. Praktiline vajadus selleks on aga olemas. Vana taluaia martsipan on murdunud ja tahab ära kuivada, kuid sort on imemaitsev ja väärt säilitamist. Täna pookisin mõned jupid olemasolevate noorte puude külge. Eks aeg annab arutust ja tulev aasta näitab, kas algaja õnn mind aitas. Nimelt on pookeoks vaja varuda enne pungade paisumist ja siis külmas hoida, kuni puudel pungad paisuvad, mahlad jooksma hakkavad ja koor lahti lööb. Siis on õige aeg võtta oma arsenal ja lõikuma hakata. Katsetasin koorealust pookimist, mis olevat lollikindlaim viis. Põnev - ääretult põnev - kuna kasutasin vanematelt saadud skalpelli, siis tundsin justkui teeksin operatsiooni ja kaifisin väga. Tuleks juba uus kevad ja saaks kõike õigeaegselt teha.

Veel sai Sakust kaasa toodud kaks viljapuud - murel ja suviõun ning kaks mustasõstrapõõsast. Need said täna mulda. Muu hulgas sai põld kividest koristatud ja isa ajas vaod sisse. Nii, et peenramaa algus on tehtud. Varajane kartul, hernes, porgand, redis ja esimene vagu salatimaterjali maha külvatud. Meie katusealuse pesa arengus toimus samuti hüpe - mehe ja äia abil sai tubade asukoha sõrestik paika. Nüüd saan ka mina, kel on väheldane ruumitaju, aru, milline on tulevaste tubade mõõt. Põnev! Kogu meeskond oli aga oma töödega nii haaratud, et sekundiks (ilmselt nii kolmeks neljaks minutiks) unustasime pisipiigal silma peal hoida ja kadunud ta oligi. Järgmised viis minutit minu elus möödusid üliaeglaselt, paanikas ja kisades. Kuhu jääb kaine mõistus sellistes olukordades - kui ma ise röögin lapse nime, siis ma ju samal ajal ei saa kuulda tema tasast häält. Ja nii läks meil aega arusaamisega, kuhu ta end peitnud on. Minu isa oli siis see rahu ise, kes lambaid söötes kuulis meie hädakisa ja tuli maja ette. Küsis koera käest, kus Liisu on ning Muki läks garaaži. Isa läks järgi. Ei paanitsenud, oli vakka ja kuulis kohe, kuidas pisipiiga seletab. Kuigi mina ja õde olime mõlemad seal juba röökides käinud. Laps oli roninud treppredelit mööda kassile järele lakka!!! Me tõesti ei tulnud selle peale, et ta suudab nii palju ronida. Rääkimata sellest, et tal õnnestub nii kõrgele minna ja et tal jagus tarkust või hirmu sealt üksi meie kutsungi peale mitte alla tulla. No emasüda jättis ikka paar lööki vahele ja tulevikuks saime omajagu õpetust. Kuna sõnakuulmisega teda veel enda külge ei keevita, peame leidma mingi püsivama lahenduse tema hoidmiseks kindlal territooriumil.

Selline kirju päev siis. Oleks ma nii kirjut liblikat näinud ütleks, et tuleb ilus suvi :P 

Illustreerimaks minu juttu, sai tehtud aiamaa plaan, et endal meeles püsiks, mida kõike juba külvata sai ja kui miski ei meeldi, saaks järgmisel aastal mängust välja jätta. Pilt on tehtud minu telefoniga ja olgu ette hoiatatud, et piltide kvaliteet ilmselt kannatab tulevikus, aga ehk korvab emotsioonide rohkus selle udususe :)

Pildil maja külg. Tulevane kõrghaljastus - viljapuude aed. Põõsaste front. Ja peenramaa koos sisuga.

Read More