Paljude erinevate ekspromtsete asjaolude kokkulangemisel saatusid minu kätte eelmisel esmaspäeval kaks klaasile joonistamise pliiatsit. Koheselt olid mul ideed olemas, kuidas neid rakendada ja kuna andja sooviks oli, et ma nendega ka talle midagi meisterdaksin, siis ei olnud ma ka selle plaani juures kitsi. Endale said kaunistatud pokaalid, mille pildid jõuavad siia järgmisl kuul. Sõbrannale tänutäheks tegin taaskasutuses olevast klaasist küünlapesad. Nimelt ei ole ma osanud midagi teha klaasidega, mille sees on juba ka algselt poes küünlad, enamasti värvilised ja mõnusa lõhnaga. Mis aga teha põlemisjärgselt klaasist ümbrisega? Kas keegi ostab neid kokku ja sulatab taas küünlad sisse või visatakse need lihtsalt ära? Viskamine on raiskamine ja seda ma ei talu. Hoidsin klaasid alles ja nüüd said neist sõbrannale tänukingiks kaunistatud küünlaalused. Millal ta need ükskord kätte saab, ei tea, aga kui ta juhtub minu blogi jälgima, siis ta võib neid pildi pealt juba imetleda.
Kuna see on minu esimene sedasorti töö, siis pärast joonistamist ootasin põnevil poole tunni kuivamise möödumist ja seejärel 40min ahjus olemise aega ning kuna ma tegin seda oma unetundide arvelt, siis ootasin hommikut, et ahjus jahtuma pidanud klaasi kohe ärgates näha. Õnnestus, asi toimis ja võib jätkata ning esimeste naivistlike katsete kõrval ka midagi läbimõeldumat teha. Enam hing ei värise, kas klaas ikka kuumust kannatab :D
Klaaspinnal ja klaaspinnal on suur vahe - seda sain ka kohe tunnetama, sest pokaalid olid kristallist, küünlaalused aga nn jääklaasist. Ühel pinnal pliiats lausa jooksis ja kattis nagu tint paberil, teisel oli tunne nagu üritaks parafinile markeriga jutte tätta. Aga nagu öeldakse, mis kinni ei jää, saab kinni löödud, pilt on ometigi klaasile jäänud.
Maailmas on veel nii palju avastada... :P
0 pääses löögile:
Postita kommentaar