Vahepeal olen lasknud kätel käia ja valminud on mitu projekti. Eile sai isegi posu pilte tehtud. Nüüd on lootust aktiivsemaks postitussageduseks. Kuidagi mõnus aeg on olnud. Ei tea kas selle pärast, et kui raske aeg on üle elatud, siis tundub tavaline argipäev nii kummastavalt kaunis - "Elu on lill". Võib olla peaks võtma juutide pärimusest õppust - kui virised, et elu on kole kehva (nt elad pisikeses ühetoalises elamus koos oma naise, laste ja emaga), siis kurdad seda sõbrale, kes annab hüva nõu (nt võta oma pisikesse koju veel nt lehm, kits, lammas ja koer), kui talitad tema sõnade järgi, tunned, et eluraskus aiva suureneb. Nädalapärast kohtudes annab sõber uuesti nõu öeldes, et oled tubli olnud, et selle kõik ära kannatasid, aga nüüd vii kodust kõik üleliigsed pudulojused välja ja tunneta seda ruumi, õnne ja vabadust elada omas kodus vaid oma perega ;) See oli siis mälu järgi konstrueeritud lugu viimasest Minu sarja California raamatust, mida lugesin, sest kolm minu sõpra on hetkel just seal kaugel 7 maa ja mere taga puhkamas. Ise olen nagu jõuluvana ootav laps - lubati mulle sealt ju paar postkaarti teele panna. Mulle nimelt väga meeldib sõpradelt saadud kaardid magnetiga külmikule kinnitada, et köök ei oleks vaid toidu kants vaid peidaks endas inspireerivaid pilte maailma eri paigust.
Tütreke on ka andnud piisavalt aega isetegemiseks. Pärast haiguseaega on unerütm muutunud, magamaminek kuskil 21-22 paiku, magab suures osas ühe jutiga 7-8ni ning lõunauinatab 12-13 paiku 2-3 tundi!!! Mmmmõnus. Seoses sellega on saanud palju nokitseda. Kuna piigale on hakanud huvi pakkuma nukkude lahtiriietamine, siis, et muuta riietamine ka huvitavamaks sai pupe nimega Bambolina endale neoonrohelised dressid :) Puhas käsitöö, sest see kummine materjal keeldus õmblusmasina all alistumast.
Kevadine, kas pole?
1 pääses löögile:
Vägagi :)
Postita kommentaar