Suve hakul käisin sugulasel külas, et veeta üks seltskondlik õhtu ja soetada tema näputöökollektsioonist üks mahukas hele suvekott. Loomulikult ei suutnud ma sealt vaid ühe kotiga koju tulla ja pisike punane kott sai samuti minu omaks. Meeleoluostu "viga" seisnes aga selles, et sinna mahuvad vaid rahakott, telefon ja võtmed. Minu viimase aja peamine reisikaaslane - raamat - sinna ei mahtunud. Seega lähenesin loovalt. Emalt ära aetud vanad teksad said materjaliks. Joonistasin keskmise raamatu (hetkel olen Minu sarja raamatute lainel ja üle 20 riigi juba läbi "reisitud") piirjooned riidele; lõikasin, õmblesin ja valmis ta oligi. Lihtsalt teksa aga oleks olnud kuidagi näotu. Seetõttu sai Telliskivi Loomelinnaku vanakraamipoest leitud pitslinik omale uue elu. Kott pidi valmima kiirelt, sest Tartusse Kuljuse kontserdile minnes ei olnud mul sinise kleidi juurde sobilikku ridiküli, seetõttu ei jõudnud ma lukku külge ajada. Nüüdseks olen juba aru saanud, et kinnitust ei saagi sellel kotil olema, sest titemammal on vaja tihti ühe käega midagi haarata ja kinnitus vaid segaks. Trikiks lisasin koti sisse ühe aasa võtmetele, et need kotipõhjas kaduma ei läheks ja oleks alati võtta kui välja või sisse vaja saada. Tänaseks on kott juba kuu aega mind 24/7 teeninud - juhtus ilmselt õige suurus olema ;)
0 pääses löögile:
Postita kommentaar