Lipp lipile toetumas, lapp lapi kõrval ja palju-palju nõelapisteid - nii sünnibki üks korralik lapitekk.
Eelmise teema lõpetuseks minu tegelikult esimene lapitöö.
Päevateki vajadus tuli koos sellega, kui kolisime esimest korda täitsa kahekesi üürikorterisse elama ning kellegi teise toa täis mööblit tuli kuidagi enda omaks muuta. (Mälusoppide vahel sorades oli see ca 6 aastat tagasi!) Sobivat meeleolu aitas luua toa üldruumist umbes viiendikku katnud madrats, mis sai endale pildil oleva katte. Sinna juurde käisid ka kolm tumesinise püüriga ilupatja ja üks helesinine padjatoru, et lõbusam oleks. Nüüd e(i)lutseb lapitekk kadunud vanaema palkmajas, kuhu ta sobib veelgi paremini, kui kivilinna paneelkorterisse.
Selline on minu suhe lapitekkidega.
0 pääses löögile:
Postita kommentaar