Maal on suvi.
Maal on juba nii hea olla, et täna hommikul, kui valvasin veel Sohlus kella, et see ikka õigel ajal heliseks, piilusid esimesed, üle metsa ulatuvad päikesekiired bambuskardina vahelt tuppa ja maailisid õhu puna-kuldseks. Ma ei tahtnud tõusta, tahstin nautida. Ma tahtsin tõusta ja kohe õue joosta. Ma tahtsin seda kõike jäädavalt endale.
Kaks viimast päeva olid imelised. Kõik viljapuud on õisi täis. Lilled peenardel õitsevad (nartsissid, tulbid, meelespead, priimulad) ja mis veel ei õitse, valmistuvad hoogsalt pungi kasvatades. Muru kasvab ja haljendab. Värskelt niidetud muru lõhn..... Ma sain oma kahvatud kontoriroti sõrmed mulda pista. Rohisin peenraid, külvasin kesksuviseid lilleseemneid ja aina ahhetasin. Tükike tiigiäärest sai puudest puhtaks. Vaade avardus - mõtted tõusid lendu. Mida kõike...
Kadestan kallist, kes juba täna õhtul tagasi kihutab ja järgmised kaks nädalat selle ilu keskel veedab. Ootan nädalavahetust, et ummisjalu taas tagasi lapsepõlveradadele sõita. Veel viimast õiteilu nautima, sest viljapuude alt läbi käies tabas mind juba õitesadu - kauaks seda ilu enam ei ole.
Aeg kadus nii kiirelt, et pilte ei jõudnud sel korral teha. tuleb leppida mälupiltidega. Ja tuleb unistada, sest kui ei mõtle suurelt, siis ei juhtu ka väikeseid asju.
 |
| Foto: Tartu puukool |
0 pääses löögile:
Postita kommentaar