Juuli

Õun õhetab 

ja kahkjaks tõmbub rukis.

Suur küpsemine kõigest üle käis.

Öö kõnnib juba pehmeis mustis sukis

ja pihlakad on äkki marju täis. /.../

Ellen Niit

Augustikuumus on käes! 2/3 suvest on möödas, kõige saagirikkam aeg veel ees. Suvitamine on sel aastal olnud töökas ja tegus, aktiivne pigem igapäevaste toimetuste, kui ihule ja hingele pakutava poolest. Nädalapäevad kaovad kiirelt ja täis planeeritud nädalavahetused veelgi tormilisemalt. 

Seniajani kõrghetk oli möödunud nädalavahetus, mis koondas ühte kolm perekonda, kes siis tiirutasid Lõuna-Eestis. Olen seal nii palju kordi käinud, kuid ALATI on midagi uut avastada - võrratu paik! Minu süda kuulub sel suvel kuplitevahelistele järvedele. Kuigi ma ei ole veelemb, siis Liivajärv Paganamaal oli selle suve KÕIGE parem leid. Ületasin ennast vees käimise kordade osas ja ka läbides kõik tavarajad Otepää Seikluspargis ning nautisin pikki laskumisi oru kohal. Annan au oma isale ja õele, kes minu silmis ületasid end mitmekordselt.

Nädalavahetus varem olime oma väikese perega Hiiumaal Hiiu Folgil. Müts maha selle ürituse ees - festival, kus alkoholi ei müüda eksisteerib :D ja toimib laias laastus. Eks kes tahtis kangemat keelekastet sai seda ise omal käel omas kohas ja ajal manustada, aga mitte keegi ei lällanud ja laaberdanud festivali alal. Mina ei teadnud, et tegu perepeoga ning seetõttu sain topelt toreda elamuse. Muusika oli folgile vastav ja mulle südamelähedane. Oleks ehk tahtnud rohkemat veel nautida ent piiga on siiski veel pisike. Aga tubli reisikaaslane. Magas oma esimese telgiöögi 00:00st 08.00ni. Ja rand Kassari kiigeplatsi lähedal oli ka tavatult mõnus - tuuletu, soe ja klaar. Vaid millimallikaid oli liiga palju, kuigi nendega esmakordselt kohtuda oli omamoodi põnev.

Nädalavahetus varem väisasime Peipsi äärt ning käisime nautimas Kauksi liivaranda. Suur suvine kuumus ei olnud sinna veel jõudnud ja mina peale varvaste midagi vette ei saanud, kuid ranna nautimine koos heade inimestega ei tähenda alati sulistamist. Kuid Peipsi äär tähendab alati head suitsukala!!!

Nädalavahetus varem nautisime oma pulma-aastapäeva perekondlikult rahvustundeliselt Tantsu- ja Laulupidu külastades. Reedel vaatasin tantsupidu telekas ja lahistasin oma nutud ära nutta, et siis vapralt laupäeval rongkäigus omadele karjuda kuni politseinik mul tagasi joone taha astuda palus ning pühapäeval hommikul kogu platsile Kalevis ihu ja hingega kaasa elada. Mul oli ka binokkel, et emotsioone tabada ;) Tänu eeltööle teadsin, kuhu suunas kiigata. Meie pere lipulaev - ema - oli kahjuks oma rühmaga täpselt teises nurgas, aga ta oli olemas! Sealt edasi juba kambaga laulupeole. Pisipiiga näitas taas oma seltskonna-lembust ja tegi kogu päeva meiega kenasti kaasa - öötundidel andis mõista, KUI emotsiooniderikas päev oli olnud - ma sain tast aru!

Tagasivaade: juuli oli SUVINE.

Nädalavahetuste vahel on saanud paljude sõpradega kokku saada ning mitmed laste sünnipäevad maha pidada. (Kõigile kahjuks ei jõudnudki). Väga nauditavaks osutus Noblesneri sadam restoran Noblega. Just enne Tallinna Merepäevi sai seal kahel järjestikusel õhtul piduehtes jahte ja päikeseloojangut nautimas käia. Naabritega (kes elavad küll paar maja edasi, aga tore on neid nii nimetada, siis on ka linnas sõbraõlatunne olemas) oleme lapsi koos saanud mängitada ja kohalikke mänguväljakuid testida. Oma õeraasu võõrustasin terve nädala, mil sai käia Oleviste tipus ja pikkadel jalutuskäikudel, mil sattusime ka Kullo keskuse mänguväljakule, mis on minu silmis hetke vahvaim koht väga erinevas vanuses tegelintskitele.

Kõik enam ei meenugi hoobilt, kuid emotsioonid on hinge kogutud, et nende pinnalt edasi tegutseda!

Käsitöö osas on puhkuste aeg :P Tehtud sai kingitused kahele toredale õele. Abikäe ja peolisana kaasatud minu õde. Toppimine ja osaline nägude modelleerimine tema teostus. 

 Roosi ja Libliina

Kaunistamisel lähtusime sellest, et vasakpoolne kaltsunukk läks kingiks üheaastasele, parempoolne kuuesele. Väga südantsoojendav oli just täna teada saada, et õekesed mängivad nendega ning pisemal on nuku lausa kaisukallimiseks voodis. Uskuge - neil on hing sees ;)

Teine sünnipäev oli mõni aeg hiljem Vändras. Nädalavahetuste tiheda graafiku tõttu saabusime kaheaastase poisi peole tavatult hilja ent saime osa mõnusast olemisest ning ka lapsed nautisid hiliseid tunde üksteise seltsis. Kahesele on juba raskem kinki välja mõelda. Lähtusin teadmisest, et sügisel ootab lasteaeda minek ning igal juba lasteaiaealisel korralikul noorel peab olema oma kott, millega minna, tulla ja olla ning mis oleks äratuntav. Välja kukkus selline.

Näpunööri autoriks väike õde. Tasku tunnustähega ja kinnitusteks helkurpael. Kuna ma ei ole viimast enne kasutanud, siis ma ei oska arvata, kui kulumiskindel ta on, kuid tundus sinna kohta ideaalselt sobivat. Poisi ema sõnul oli kotti juba hädasti vaja pisiautode punkist A punkti B toimetamiseks.

Kolmanda sünnipäeva kinki näeb siis, kui me lõpuks selle perega oma needuse lahti murrame ja suudame lapsed ja iseendeid ühel ajal ja ühes kohas koos eksisteerima panna :P

Seniks nautige SUVE!