Sõbrad, kui te teaks, kui palju te mulle energiat annate! Olen ikka mõelnud, et kas mina võtan energiat, kuna ma olen alati laetud ja pungil emotsioone, kui inimestega kohtun. Olen inimeste inimene. 100%. Seetõttu on mul keeruline käia üritustel, kus on kõik kõige paremad korraga koos, siis on laeng väga suur. Ma võin naasta peavaluga, aga eufooriaga samal ajal. Kaifin seltskondi ja külaskäike. Hea on doseerida mõned käigud nädalasse ja vähesel määral inimesi. Jaotada parajalt ja mul on sisemist põlemist pikemaks ajaks. Üks kord ja korraga, siis särisen kiiremini läbi. Ei ole nii, et jätkub siis ka pikemaks, ei, siis on nagu säraküünal, mitte pika põlemisega lauaküünal. Aga see on uskumatu. Ja viimane nädalavahetus ja nädala algus on mulle pakkunud seda, mida vaja. Mul on olnud väga mõnusaid hetki sõprade seas ja koheselt ka loominguline taganttõuge.
Sinna sekka veel ka ülihead uudised õnnelikest inimestest minu ümber ja energiat muudkui voolab minu soontesse. Meenutan oma kihlumisjärgset perioodi - pool aastat võidujooksu ajaga. Maruline, tuline, väsimatu, energiline. Ka eesmärk pühitseb abinõu - teadmine tulevastest pulmadest ja tahe ise teha vallandasid tookord loomepalaviku. Väga mõnusa valangu. See periood jääb eluks ajaks meelde! Kulminatsioon 6ndal juulil muidugi ka. Mäletan, et peale seda rallit mõtlesin, kui huvitav võiks olla pulmakorraldaja amet. Tulevasele pruutpaarile soovin südamest kõike kõige mõnusamat sellel teekonnal. Ja tänan meie meelespidamise eest, Pavlova kodumarjadega maitses suurepäraselt ja sain seda jagada ka mõnusate inimestega enda ümber.
Kes, kus, mis, siis...
Laupäeval sai käidud parima seltskonnaga koos ühe lüli sünnipäeva pidamas. Asukoht Viimsi. Merelähedust oli tunda. Päike paistis, grill tagaaias tossas, mõnusad söögid-joogid, meelas seltskond, mõned pisilased meie ümber sibamas.
Elu on teinud oma lisanditega meid toredamaks ja ehedamaks. Kooskäimised ei ole vaid pelgad peopidamised, see on väärtuste jagamine ja mõtete vahetamine inimestega, kelle seltsis on olla hea. Laste magama paneku ringil sai mõtiskletud sõprussuhete üle - palju sõpru on need, kes on viimase 10a jooksul tekkinud, ei ole uusi ja väga vanu tutvusi, mis oleks jäänud sellel tasemel püsima nagu meie punt. Võib olla on teistel teisiti, kuid kaaskõnelejaga jõudsime selleni, et tuleb hoida seda, mis on tänaseks kujunenud. Uus võib alati olla hullem :D Pidi ju olema hea olemine, kui ma esimest korda vaatasin kella (ja sedagi kellegi teise palvel) alles 20.30 õhtul (pidu algas 15.00). Ja meie olime peol imikuga :P
Merelähedusest inspireeritud...
Pühapäeval sai võõrustatud sugulastepaari, kes kohe-kohe saamas oma esiklapse vanemateks. Näidatud neile oma pisipoja ja meie elu-olu maal. On neilgi väikseid mõtte algeid suurlinnatulede särast eemale tulekuks. Eks tulevik näitab, kas said inspiratsiooni või heitusid sootuks. Maiustasime kingiks saadud Pavlovaga ja heietasime lapsepõlvemälestusi.
Uskumatult rahulik esmaspäev..... viis teisipäevani, mil mulle ja Liisule tuli külla minu kursuseõde oma tirtsuga.
Preilid samavanad ja said kohe jutupeale. Kilkeid ja naeru oli tuba täis - perepoeg ei saanud silma kinni, sest maja kajas. Aga seda oli mõnus vaadata. Lapsed olid lusti täis. Ja emadel jagus muljetamist teetassi taha ja jalutuskäigule.
See külaskäik inspireeris mind täna varahommikul valmistama seda seelikut:
Uute inspireerivate kohtumisteni ;)
0 pääses löögile:
Postita kommentaar