Põhikooli ajal oli käsitöö tund tunniks, kus sai 2x45 minutit mõnusalt ära olla. Vestelda ja lõugu laksutada. Samal ajal pidid küll ka käed käima, kuid see ei olnud teps mitte primaarne. Mäletan, et kindapaar sai kahe tunni jooksul vaid mõne rea kasvada ja sedagi nii kohmakalt, et vanaema-süda ei lasknud sellist tööd läbi ja arutas mu vaevaga loodud silmad üles ning kudus omakäeliselt kaunid labakud valmis. Ja mina lõikasin vilju, sain vanaemale teenitud 5 koju viia :P Õmblustöödes oli jälle ema kibe käsi ja nii ma end mugavalt läbi põhikooli käsitöötundide surusingi.
Gümnaasiumis tänasin õnne, et enam käsitööga tegelema ei pea.
Ja siis ühtäkki tuli tahtmine ja soov oma näpukestega midagi valmis teha. Esimeseks iseseisvaks tööks sai just see liblikatega käekott. Sisemine sund oli loomulikult ajendatud ka praktilisest vajadusest, sest pidulikku kotti oli vaja, kuid raha väga kulutada ei soovinud. Nõnda algas minu armastus kottide vastu, mis kestab tänapäevani. Nüüd on lihtsalt teised suunad vahele tulnud, et elu mitmekesisem oleks :)
Täpselt nii see kõik algaski, kui mu mälu mind ei peta...
3 pääses löögile:
On tõeliselt tore, et kõik vanad tuttavad blogimaailmas end jälle ärkvele raputavad. Nii on võimalik vähemalt siin jälgida, millega keegi tegeleb:)
Ja toredat näputööd sulle edaspidiseks! Ehk varsti on ikka aega ka koos diivanil istuda, teed lürpida ja sõrmekestel käia lasta.
Kallistan.
oi kui lahe! hakkab kohe häbi et ma enda käsitöö(blogi) nii unarusse olen jätnud. ootan huviga järge :)
Ootan samuti põnevusega, mida siin blogis tulevikus näha saab :)
Postita kommentaar