Koti uus elu

See on valdkond, mis mind köidab...

Kuidas anda vanale ja väsinud esemele uus ja särav elu. Mõte sai alguse just sellest samast kotist. Mu suur lemmik, valge kunstnahkne kott oli juba pealt praguline, kuid ma ei raatsinud temast loobuda, sest tema kuju ja suurus olid mulle täpselt parajad. Kas te olete tähele pannud, et endale ideaalset kotti on väga raske leida? Aga mina olin leidnud ja nüüd pidi midagi ette võtma, kui tahta sellega veel inimeste sekka minna. Ma tean et kardinariide ostsin ma kaltsukast, kuid kas juba kindla eesmärgiga sellega kotti katta - ei mäleta. Mäletan aga seda, kuidas õhinaga Sohlu suure toa põrandal seda kõike kokku sobitasin. Õnneks oli kunstnahk piisavalt pehme, et sellest oli nõela lihtne läbi suruda, hiljem olen palju sõrmenahka kulutanud kotinaha läbistamiseks. Igatahes kaetud ma sain ja veidi jäi pitsi ülegi, sellest moodustasin lillekese paremale alla äärde ja kaunistused mõlemale küljele. Kaunistuste sisse õmblesin pärlid. Olin tulemusega väga rahul ja kott teenis mind 24/7 veel mitu aastat. Nüüd on ta suvekotiks jäänud ja ootab valgemat aega, et taas käevangu sattuda. (Roosa pross on heegeldatud lillega, siidpaelast ümbrisega ja pärlitest sisuga - võimalik haaknõelaga kuhuiganes kinnitada!)

Järgmine sinine kotike tuli kohe kiiresti eelkäijale järgi. Sattusin lihtsalt nii suurde vaimustusse. Pitskardin taas teise ringi kangas, kuid seda sai nii palju, et kotist üle jäänud kangast sain endale ka pitspluusi (ühes tulevases postituses näeb ka seda).

Kott on sel korral ema teatrikott. Väike, valgest nahast, pika rihmaga. Isa aitas rihma sobivasse pikkusesse ning muud ei olnudki vaja. Kasutasin ära pitsi sakilised ääred, mis katavad kotisuud. Kaunistuseks õmblesin pitsile hajuti sobivaid helesiniseid litreid, samad litrid ääristavad ka ülemist äärt. Sedakorda kinnitatud liimiga. See on imearmas printsessi-kott, mida olen mõnel üksikul korral, kuid suure uhkusega kandnud. (Lilleke pildil ei ole ise tehtud, kuid ostetud pluusi ja kotikesega koos käimiseks)

Pikema pausi järel jäi kord Humanas näppu valge nahast kott. (Kas ei tundu kummaline, et kõik mu pitsiga kaetud kotid on algselt olnud valged :) Olin just moe-lehekülgedelt lugenud, et ümbrikkotid on moes ja saanud teada, et vanaemal olnud kott, millele lootsin oma sõrmed taha saada, on sattunud teiste sugulaste valdusesse ning mul ei olegi vajalikku aksessuaari. Kotihull nagu ma olen. Niisiis valdas poes mind kohe inspiratsioonihoog - kott oli väljast kulunud, kuid tehtud Soome firma poolt (nime ei suutnud tuvastada aga asjatundja võib näha paremas all nurgas ümarat kuldset firmalogo), seest seemisnahkne ja väga puhta ning korraliku sisuga. Hinnaks 5 krooni. :D Minu nägu säras - müüja nägu väljendas aga arusaamatust, et mida ma sellise koleda kotiga teen. Aga tema ülesanne ei ole küsida, vaid müüa - kui ta vaid teaks, mida saab pitsi ja niidi-nõelaga teha. Haarasin kangariiulilt veel valge roosidega pitsi ning leti juurest klaasi alt liblikaga kaunistuse (5+5 krooni) ja sammusin rõõmsalt kodu poole. Veidi nuputamist ja näputööd ning "uus" kott oligi valmis, omahinnaga 15 krooni. Lisaks pildil nähtavale on kotil ka äravõetav pikk pitsiga kaetud sang (sang oli äravõetav juba algselt). Kott valmis ja riiulisse paigutatud, tuli välja, et hoolimata moes-olemisest ei ole ma temaga palju käinud. Ootab veel oma aega.

Siit ka üleskutse lugejatele kui kellelgi on põduraid kotte, mille välimus ei ole enam esteetiline, kuid mille sisu ja/või sangad ja teised koti jaoks tähtsad elemendid on veel töökorras, kutsun teid üles neid mitte prügikasti viskama, vaid mõtte lendu laskma ja märsile uue elu andma,  või võite alati neid ka mulle pakkuda :P