Kingitus kellelegi

 

Kingitus oma emale, kingitus maailmale, kingitus lammaskonnale, kingitus minu perekonnale on iga lambatall, kes uue kevade saabumise hakul siia ilma sünnib. Igal aastal on aga ka neid, kes ei ole kingituseks oma lambaemale ja mamma ei võta võsukest omaks - põhjuseid on läbi aastate olnud erinevaid: liiga noor ema, liiga vana ema,  lihtsalt halva iseloomuga ema, liiga nõrk lapsuke, kes ei ole looduse poolt elule määratud või veel midagi sõnuseletamatut ja inimmõistuse jaoks põhjusetut. Ei olnud ka käesolev, 2012, aasta erinev. Pildil magusalt unelev talleke on taaskord ema poolt maha jäetud, jumala ja minu isa hoole alla... Kuna lambalaps oli tugev isend ja näitas võitlusvaimu seistes tundide kaupa keset lauta ja oodates, et ema ta leiab...aga ema ei tulnud. Tuli isa, minu isa, kes võttis lambabeebi ja viis sooja tuppa ning nagu eelnevatelgi aastatel kasvatas naabri lehmade piima ja glükoosilahuse najal tänaseks juba kolmenädalaseks. Mis aga sel korral erinev on, on tõik, et nädal pärast talle sündi oli ta küll kenasti kosunud, aga ei näidanud välja lambalastele iseloomulikku aktiivsust ringiliikumisel ega häälitsemisel - jälgimistulemus andis järelduse, et pisike on pime...

Kas ema taipas selle tõesti sünnimomendil ära ja hülgas poja seetõttu? Või jättis ta ühe oma lastest (!), sest teine on kenasti emaga koos, maha mõnel muul põhjusel, seda me teada ei saagi. Kuid teada saame varsti seda, kuidas on võimalik pimedal loomal laudas teiste keskel ja hiljem karjamaal omade seltsis hakkama saada. See on omamoodi lammas-sotsiaalne projekt. Mõnes mõttes loomkatsetus, kas mittenägeval lambal on võimalik karja sees täisväärtuslikult hakkama saada. Uuest nädalast hakatakse teda samm-sammult, tund-tunnilt teistega harjutama. Karjalaskepäevaks on ta ehk võrdne võrdsete seas. Kuniks ta aga lauta veel läinud ei ole, elab ta rõõmsalt talu köögis suures kastis ja saab lutipudelist iga 4 tunni tagant sooja lehmapiima, heinu väikesest, spetsiaalselt talle ehitatud sõimest ning jalgu sirutada elutoa põrandavaibal.

***

Kingitusi oli aga sel nädalavahetusel veel rohkemgi.

Kingitus Kuuno emale on tema poeg aga selle aasta sünnipäevaks ka minu meisterdatud pajalapid. Kusjuures kõik selles projektis kasutatud materjalist ei ole hällilapse antud varudest, ma otsisin spetsiaalselt välja oma ema neiupõlve sitsikleidi riidest jäänud lillelised tükid, et kõik töös leitav ei tuleks liialt tuttav ette :) See värvide kombineerimine on nii tore ja põnev tegevus. Ja uute lõigete ja mustrite avastamine ja katsetamine.... Nagu ma enne juba kirjutasin, olen lapiliste kuumatõrjujate õmblemise soonel. Aga luban nüüd väikese vahe sisse teha, sest mõtteid on to do nimekirjas veel palju-palju ja materjali sai taaskordki maakodust kaasa veetud. Nende pajalappide kohta võin veel niipalju öelda, et vaadake pilti hoolega ja leidke kümme erinevust ;) Tegijal juhtub nii mõndagi. Aga igal juhul oli neid põnev meisterdada ning taaskord oli abiks eelmises postituses mainitud raamat!