"Sarikapidu"

Täna käisid ehitusmehed - rõdu sarikad on püsti!!! Väline visuaaliprogress. Nüüd sai redeliga üles ukerdades juba aru, kuhu maani saab rõdul püsti kõndida ja kus peab küürutama hakkama. Ehitus tugev ja kapitaalne. Juba tahan meie välituba sisustama hakata. Nädalavahetusega said veel mõned põrandalauad paika ja vahesein on püsti.

Õueski sai rassitud. Rõdu alla tekib terrass. Selle alus sai mullast vabaks ja liiva täis. Tänu sellele kadusid territooriumilt kaks aastaid seal seisnud liivahunnikut. Saab jälle uut muru kasvama panna. Niidetav ala muudkui laieneb. Juba mõlgub mõttes murutraktor, kui ei suuda lammastele täppissöömist ära õpetada. Et puude ümbrused, tiigi kallas ja maja äär oleksid puhtad ent lillepeenrad ja puude noored võrsed alles :P Elame, näeme.

Projekt - "järgmisel aastal maasikad moosiks" edeneb pisitasa. Eelmisel sügisel meie maja taha rajatud kiletatud peenar elutseb ja ilutseb kenasti, taimed elasid talve üle ja õitsevad, saab suu magusaks, Suure maja kõrval puhastasin kaks vana peenart (tinglik väljend selle ebamäärase maasikaid ise täis kasvanud ala kohta) - jätsin iga taime vahele just niipalju ruumi, et saaks kõblata. Eemaldasin noored taimed, lõin uue kiletatud peenra ja jagasin ülejäänud taimed laiali. Eelmise nädalaga kaevasin juurde veel ühe peenra, mis võiks ideaalis homme geokangaga kaetud saada ja maasikataimi täis :) Et järgmisel aastal oleks, millest moosi vaaritada. Geokangas on ka katsetus. Pidavat vihmavett läbi laskma, seetõttu kilest parem. Eks paistab. Peenra enda rajasin murukamarale. Panin pappkasti papi mulla alla, et katsetada, kas siis ei saa meie peenarde suurim vaenlane, vesirott, taimejuurtele ligi. Ootame ja vaatame.

Lammastega kõik hästi - peaaegu kõik on loovutanud oma talvekasuka ja varsti-varsti algab suurprojekt - villad pessu. Siis kindlasti juba lähemalt minu seiklustest villa, tiigivee, survepesuri ja muuga. Kõlab paljutõotav. Youtube aitab oskusi omandada ja praktikajuhendajaks pean endale ise olema :D Tuleks vaid suvisemaid ilmi ja päikselisi tuuletud päevi. Ootan tuult... ei käi villakuivataja kohta.

Kolmapäeval käisin esimesel lasteaia koosolekul. Liisuka esimene lasteaiapäev on 24. august. Kui rääkisin talle lasteaiast, oli ta valmis kohe sammud sinna seadma - elasime linnas ju lasteaia aia taga ja vaatasime igapäevaselt igatsevalt aeda sisse, mängivaid lapsi. Põnev, põnev. Meie võsu saab Tibude rühma liikmeks. Kasvatajad tädi Loore ja Maire. Nii põnev. Kuna minu enda lasteaiakarjäär piirdus mõne nädalaga. Jäin kohe haigeks, kui aeda viidi ja kuna vanaisa jäi koduseks, hakkas tema mind kasvatama (hoidma ka, aga peamiselt ikka õpetama ja kasvatama). Mõtisklesime eile, et minu vanaisa oli siis sama vana, kui nüüd minu isa, aga meie traageldajaga ma küll ei suuda ette kujutada oma isa teda igapäevaselt tunde ja tunde hoidmas. Kummaline oli seda pilti ette manada. Respekt vanaisa suhtes suurenes kordades. Aga jutu järgi olevat mina palju rahulikum olnud. Liisu on väike kraade, otsi kohta, kus sa saad ja tee üks pahandus ära, on tema hetke moto. Muudkui kiusaks kasse ja koera ja surgiks ja sukerdaks seal, kus vaja ei ole. Paigal püsida ei taha sekunditki. 

Seiklustest seoses kolimisega. Reedel oli õeraasul muusikakooli esimese astme lõpuaktus. 10min enne selle algust astusime uksest sisse. Kuna meil samad õpetajad, siis tahtsid paljud rääkida ja kallistada, aga minul oli salapärane telefonikõne. Eemaldusin seltskonnast. Naishääl teatab, et ta on 15min pärast minu juures, kas ma olen kodus - mulle on Inglismaalt pakk. Välkmõte - mingit pakki ma ei oota - aga vanaisa on ju ülehoovi palkmajas olemas, Annan info edasi - mind ei ole, aga vanaisa on. Vastus: kas ta avab ukse, kui annan kella. Mina: ei, kella ei ole, peate koputama ja kõvasti, sest vanaisa ei kuule hästi...oot, oot, kus te olete? Pärnumaal? Vastus: olen kohe Sõle tänaval. Mina: Hm, ma ei ela enam seal... (selgitan olukorda) Hakkan siis sõbrannasid läbi helistama, kes seal läheduses, et ehk keegi kodus. Aga reede õhtu, kell on 17... kes siis ikka kodus vedeleb :P Palju sahmimist ja aadresside edasi tagasi veeretamist. Lõpuks helistab kuller ja teatab, et kuna pakk on väike, siis paneb ta selle õhtul Tartust (?) mulle posti. Ma ei ole veel seda kätte saanud, aga juba tean, kes saatis :) sest ta küsis, kas olen kätte saanud. Põnev. Ja kogu see trall mahtus 10min sisse. Aktus algas... ja kestis ja kestis ja kestis. Muusikat oli vähem, kui ma lootsin ja juttu muusikakooli jaosk liiga palju. Liis suutis kuulata (sest vaadata ei olnud suurt midagi) 1h ja 15min, ülejäänud 45min jalutasime fuajees, sest tahtsin ju õeraasule lillekimbu üle anda. Õnneks ei olnud meie pisilane ainus ja väikestel oli ilmselgelt põnev aktus/jooksumaraton/tutvumisõhtu.

Õmblusmasina leidsin ka kolakastide seast üles ja esimesed pisted on nüüd ka maal tehtud. See kott sai küll veel linnas valmis ja enne äratulekut kingiks viidud, kuid juba on valmis järgmine ja pooleli ülejärgmine ;)

 Cross-body vol 4

 Reigi triibuga kassiga kotike

Sisukski kassiga riie, kinniseks trukk ja paelaks näpunöör

Kott sai kingituseks pisipreili sõbrannale. Vahetult enne kolimise päeva. Muigama ajav situatsioon. Lapsed on ühevanused ja naudime nendega õuealal koos susserdamist. Meie, st, emad ja lapsed. Isad ei olnud veel näinud neid koos tegutsemas. Või on õigem öelda - paralleelselt tegutsemas, samas ruumis, samas ajas, aga kohati justkui teineteisest sõltumatult, ent siiski koos. Aga sellised on kaheaastased, kui nad kokku juhtuvad. Niisiis, kaheteistkümnendal tunnil said pered kokku ja nautisime üht õhtut heas söögi ja laste kilgete saatel. Kaunis meenutus :)