Kas pole õige aeg jaanipäeva eel rääkida jõulusoovidest. Just 2014 jõuludel soovisime jõuluks koju, oma koju. Ja nüüd näen igapäevaselt oma soovi täitumist. See on nii hea tunne. Päev haaval, tund haaval, samm haaval - mutter mutri või õigemini kruvi kruvi järel lisab ilmet. Eile sai juba värvid ära osta, nii, et siseviimistlus on juba käeulatuses. Ja seda kõike ise tehes... selles on ka mingi maagiline võlu, kui isad ja pojad ja emad ja tütred, kõik on ühise eesmägi nimel väljas. Eelmisel nädalal olime ise ka usinad ja saime õhtutigi veel midagi tehtud - päevad nüüd ju pikad-pikad.Ühel õhtul sai rõdu just pimeduse hakul ja just nii, endale läbikumava katuse. Nüüd on seal nii mõnus, mõnus, mõnus. Varjab piisavalt päikest ja pakub pelgupaika tuulte ja vihmade eest.
Aga eile õhtu oli vaikne. Vihmane ja väsinud õhtu. Istusin üle pika aja teadlikult teleka ees ja vaatasin esmalt tõelist pisarakiskujat "Risttuules" ja kui olin vaevalt sellest toibunud, nina nuusanud, pisarad pühkinud ja teed keetnud, vahetasin kanalit ja algas "Puhastus"... emotsionaalne kuristikuäärel kõndimine jätkus. See film küll selliselt naha alla ei pugenud, eks oma osa oli reklaamidel, mida tõesti näidatakse tihedalt ja mille ajal jõuab nii mõndagi muud ära teha. Aga hea film oli seegi, mulle meeldis. Pinge oli piisav, et kandis reklaamipausid ära. Mina olen muidu teadatuntud esimese reklaami ajal magamajääja, et siis lõppsõnaks silmad avada ja filmi mitte näha. Nii, et peale ehituspoodide väisamise, saab eilset õhtut pidada filmiõhtuks. Ühe mänguasja õmblesin ka selle sekka, aga enne üleandmist ei saa näidata ;)
Laupäeval oli vahva sünnipäevapidu minu vanatädil Sindis jõe ääres peo- ja toidutares Helmond. Hea oli näha vanu ja noori ja suisa uusi sugulasi. Tore on tõdeda, et minuvanused on ka hakanud sellistel koosviibimistel käima - mida see meile räägib - vanus hakkab sinnamaani jõudma, et vanemate sugulaste koosviibimistel ei ole me enam lastena kaasas, vaid ametlikult kutsutud, ehk "juba selles eas" :D Aga mõnus oli, sai hästi süüa ja mõnusalt juttu puhuda. Oma õeraasule tegin sel korral sellise soengu:
Kui käisin gümnaasiumis, oli mul sõbranna (on siiani sõbranna, aga enam mitte nii kättesaadav), kelle pikkadesse juustesse ma soenguid voolisin. Endale tegin ka igapäevaselt klambrisoenguid. Kuid nüüd on mul juba kaks kuud uus ohver - õeraas, kelle pikad ja siidiselt siledad juuksed lausa kutsuvad soenguid tegema. Muidugi see siidisus võrdub jonnaka libedusega, aga seda saab pidusoengute puhul erinevate vahenditega allutada.
Õuetegemistest siis selline meenutus. Laupäeval sai juba küll kõik riidedki seljast ja D-vitamiinivanni võetud, aga siin veel nädala esimesest poolest vee ja liivaseguga mängimise pilt.
0 pääses löögile:
Postita kommentaar