Pajalapid on vististi need praktilised vidinad, mida on oma elu jooksul saanud kõige enam õmmelda. Küll on endal praktiline vajadus (pildil paremal) või vanematel ripuvad jälle kapi küljes konksu otsas sada korda pestud ja endiselt plekilised kindad või siis ka kingituseks (pildil vasakul). Nende puhul on siiani kõige tähtsam olnud kanga muster, sest minu fantaasia (loe: viitsimine) ei ole küündinud veel selleni, et kombineerida pajakinda mustrit sarnaselt lapitekitehnikale, mis ometi on mulle südamelähedane. Tähtsuselt teisel kohal on sisuks pandav materjal. Vanasti kasutasin mitmekordset vatiini, nüüd olen vahele paigutanud villa-vatti, mida ema lambavillast teha laseb ja millest ta ise tekke ja patju meisterdab (ühe teki tegemisel olen talle otsast lõpuni abiks olnud, koduste tavakasutajate vahenditega tehes on päris palju tegu, et 240x240 cm tekk valmiks, aga tulemus on seda väärt - pehme, kerge ja "hingav". Mmmmmm....../Zzzzzzzz............). Kolmandal kohal on praktilisus - ma ei oska asja teha lihtsalt niisama, ka nii praktilist eset nagu pajalapp, ma ikka ja ikka teen käsitööd siis, kui mul on selleks väljund, eesmärk, keegi kellele midagi teha. Aga hetkel mõtteid ja vajadusi ning projekte jätkub rohkem, kui teha suudan!
0 pääses löögile:
Postita kommentaar