- Elame endiselt segasummasuvilas vanematega pead-jalad koos. Ruumi on õnneks piisavalt. Aga asju ei leia alati õigel ajal üles, sest aidalakk ja garaaž endiselt kaste täis. Riid ei ole majja tulnud :)
- Logistika on mõnel päeval päris huvitavaks kujunenud, kuid oleme saanud olla vastastikku abiks mõlema vanematepaariga ning kokkuhoidvus ja suhtlus on tihenenud kordades.
- Söögitegemine valmistab suuremat väljakutset. Kogust on endiselt harjumatu välja mõelda. Eriti ehitus-nädalavahetustel, kus inimesi võib laua taga olla kuni 11.
- Peenraid on saanud teha rohkem kui eales varem ja see tähendab, et rohida saab rohkem kui kunagi varem :) Aga kõik on kauni eesmärgi nimel - pakkuda oma perele parimat võimalikku kodumaist toitu. Kõrvitsataimed võttis eilne ootamatu külm öö vist küll ära, aga ehk saab veel seemnest kasvatades sügiseks asja.
- Uni on olnud parem, kui kunagi varem: palju värsket õhku, füüsilist tegemist (eile näiteks püüdsin esimese lamba kinni, et pügamisse viia) ja laps magab kõrvaltoas.
- Laps on saanud õues olla tunde ja tunde. Näeb küll kriima kutt välja, aga on õnnelik. Nähtavalt õnnelikum, rahulolevam ja rõõmsam, kui linnas. Ta on nii elava loomuga ja tahab aina joosta - siin on talle seda võimaldatud. Kuu aega on tal keegi olnud kambajõmmiks ning ta on saanud oma tiire pea kogu valduse ulatuses teha. Eile oli päev, mil sai kolikambrist välja toodud Muki kutsikatele tehtud ja paar lutitalle üle elanud aedik, nn mänguaed. Kus on omad mänguasjad ja kuhu saab Liisu jätta, kui korraks vaja toas ära käia või kus ta saab mängida siis, kui emme-vanaema-issi-vanaisa tahavad natuke tööd teha. Pärast seda kiirelt kadumise õhtut ei julge teda sekundikski õuele üksi jätta, sellepärast vastav lahendus. Püüame aia sisu hoida võimalikult põneva, et mänge jätkuks ja saaks ise samal ajal kasvõi veerandtunni kaupa kasulik olla.
- Laps ja loomad on samuti täiesti eriline teema. Koer, vana koer Muki, 10aastane, on hull lapse järele. Jookseb temaga, laseb ennast krõbinatest lõhki sööta ja hüppab õhku, kui preili talle puuoksa, kivi või liiva viskab. Kassid lasevad vähem ligi, nad lahkuvad ise areenilt, kui asi kriitiliseks kisub. Ent on siiski uskumatult leplikud. Kanad saavad igapäevast hoolt - neile korjatakse peenra äärest vihmausse, tigusid, rohtu ning visatakse teri. Ja muidugi lambad, kelle määgimise saatel Liis uinub, keda aasal taga ajab ja kellele vett valab. Imearmas oli hetk, kui piiga oli päevauneks juba üksi tuppa jäänud, kui kuulen, et hõikab midagi... ei saa aru... lähen vastu ust kuulama. Ikka ei mõika, mis sõna see on. Tavalise "Tahan juua", Tahan pissile" jms moodi too väljend ei kõlanud, Piilun siis tuppa. Preili on võrevoodi varbade vahelt käed läbi ajanud ja tiris rulood üles, et välja piiluda ning hõikab "Matilda, Matilda". Küsin, siis, et millega sa tegeled. Vastuseks: "Lambad tegid "Mää", ma vaatan, kus Matilda on" :D Kas ei ole siis armas - minagi veel ei tea kõiki uttede nimesid.
- Rattasõit... Liisu sai endale aastaseks saades nelja rattaga jooksuratta. Sellele ei ole ta palju tähelepanu osanud pöörata. Kaheaastaseks saades kinkis vanavanaisa talle kollase kolmerattalise. Ratas raske raamiga ja jalad pisut veel lühikesed. Ka sellel rattal veel suurt menu pole. Kuid rattatool, mis issi ratta küljes - vat sellel istuks küll ja veel. Käisimegi siis minu õe ja mehega reedel ilusat õhtut nautimas küla keskel mänguväljakul, Otsetee sinna viis mööda karjateed, seda oli tunda ja on ka näha. Isegi telefoni suutsin valesti kätte võtta. Aga meeleolu saab ilmselt edastada.
Kasvuhoone sai täna endale kile peale, st homme saab istutada ;)
0 pääses löögile:
Postita kommentaar