Võlg on võõra oma. Mulle ei ole meeldinud kunagi elus kellelgi võlgu olla. Ja samuti ei kipu ma laenama. Mis on oma, on oma. Võib olla tuleb see üksiku lapse sündroomist - kõik mulle. Sain ju õe alles siis, kui olin ise 17+. Liiga hilja, et õppida jagama. Aga eks elu õpetab. Ja muudab meid. Nüüd on mul küll tihti tunne, et me ei pea kõike ise omama, saab laenata selleks ajaks kui vaja ja jagada, kui ise mõnd asja vahepeal ei kasuta. Maaelu arengukavagi soosib ühistegevusi, sel viisaastakul eriti masinaparkide loomist. Koolitustel on rõhutatud, et väikesed peaksid kokku hoidma. Aga eestlasele räägi ühistegevusest nagu sipelgale iluuisutamisest - ei mõika. Ikka pean olema ise naabrist parem ja saama ISE hakkama. :D Aga võlast hakkasin rääkima seetõttu, et olen mõned pildid võlgu. Sai ju juba Vabariigi aastapäevaks valmis nikerdatud see punane rahvuslike sugemetega kotike, ikka kingiks heale sõbrannale.
Klaveril pildistamine ka kuidagi sümboolne - see on minule ostetud klaver, mida nüüd mängitab kohe muusikakooli algastet lõpetav õde ja sünnipäevalapski surub oma sõrmed meelsasti klaveriklahvidele.
Punane purjeriie, juba tuttav, aga nüüd otsakorral. Pits on vanaema varudest. Pluss litrid särtsuks.
Sisu lilleline. Kinniseks kaks trukikest.
Maaelu kulgeb lapsehoiu rütmis tulevikku vaatavalt. Oleme Liisuga septembriks lasteaiakirjas ja 27ndal ootab mind ees esimene lapsevanemate koosolek. Seega maa võttis meid kiirelt omaks. Tallinn laskis samakiirelt lahti - süsteemid töötavad hästi - automaatteade tuli kõigist 3st lastesõimest ja -aiast kohe uude kohta sisse kirjutades.
"Tallinn Lase Must Lahti" tuletas meelde reklaamida homme õhtust muuseumi ööd Kurgjal, kus 20.00 esineb mu suur lemmik Silver Sepp. Linnas elades jälgisin tema FBd ja lugesin muudkui, kus kolkas ta koos oma kaasaga uitab ja inimestele rõõmu pakub. Linna sattus harvem. Näed siis, nüüd olen parajalt kaugele põgenenud linnast, et ka naelapill tuleb koju kätte :D
Toimetamised talus jätkuvad. Eile oli mul lapsevaba päev, ehk rassisin terve päeva aias nagu noor vasikas, kes esimest korda murul, täna ona aga maratoonlase tunne lihastes. Suur tükk ajab suu lõhki! Mõõdukus ennekõike, aga mis sa teed, kui piiga ei seisa sekunditki ühel kohal. Nagu minu vanaisa ütles: "See tüdruk ei tee ühtki sammu", pidades silmas, et ta jookseb kogu aeg. Ja ruumi siin on. Olen endalegi juba varunud tegevusi, mida saab käigupealt teha. Karjamaale minnes, kas siis lambaid tagaajades või sipelgapesa vaatama, peab olema midagi teravat kaasas, et ohakaid eemaldada. Puukuuri juures kilekotid, et saepuru kokku koguda. Maja juures lõikan paari minuti kaupa hekki või nokerdan uue kodu ootuses tulevase nagiprojektiga. Leidlik peab olema, kui ei taha käed rüpes ringi uidata.
Eile sain aga valmis uue murulapiga meie tulevase elutoa akende all. Kividest puhtaks, siledaks ja külvatud. Raiusin ja saagisin välja ebasobivad endised ilupuud, mis takistasid muruniitmist. Samuti sai lahmakas maasikapeenar uue välimuse. Titataimi oli nii palju, et rajan homme kohe ka uue peenra - maasikaid ei ole kunagi liiga palju! Ja kaks päeva on ehitatud meie rõdu - hakkab juba looma, või siis aimu saama, kus ja mis ja kui suur. Igatahes mõnus. Ja homme ehitatakse ka katuse alla jälle edasi - maja rahvast ja elu täis. Ning pühapäeval loomulikult traditsiooniline Türi Lillelaada külastus. Paar puud ja kasvuhoone sisu vajavad hankimist. Tulemustest juba hiljem.
0 pääses löögile:
Postita kommentaar