Veetsin kolmapäevase päeva linnas. Tallinnas siis. Ei tundunud veel võõras - täitsa oma oli, samad majad, samad bussid (aga uued trammid), samad keskused, samad inimesed. Linnulaulu oli vähem ja rohelust. Aga veel ei võõrastanud linn mind ega mina linna. Päkad olid küll kontsakingadest valusad, mida maal ilmselt mõnda aega ei tunne, kuid endale olen ma lubanud, et peenarde vahele ma ära ei kao ja hellehalliks varjundiks ei muutu - keegi on kunagi öelnud, et inimeses peab kõik ilus olema - nägu, riided, hing ja kingad. Püüan meeles pidada.
Linnasolemise eesmärgiks oli Õhtusöök pilkases pimeduses Tai restos Krua, mille sõbrad sünnipäevaks kinkisid. See õhtu pidi mõniaeg varem toimuma, logistiliselt mugavamal ajal, kuid sel päeval põles Aia 4 maja ja söök jäi ära. Nüüd siis saime käidud. Meid oli vähe; kümmekond. Tavaline pidi olema 20. Rivistati üles, juhatati pimedusse, suunati istuma, anti asju äratundmiseks ja sisseelamiseks proovida ning siis sai loomulikult süüa. Mulle maitses kätega söödav eelroog - mitte seetõttu, et seda oli kõige lihtsam manustada, vaid see oli minu maitsemeeltele parim. Kaasale meeldis pearoog, mis minu maitsenäsadele liialt vürtsine oli. Sõin arvatavasti poole roast (ei näinud ju), kõik liha, mis kahvli otsa jäi ja muu kraam siis lusikaga. Lihtsalt teadmiseks, kui kunagi olete olukorras, kus tuba pime ja peate valima, kas toitute lusika või kahvliga - meil oli võimalik proovida mõlemat ja mina valiks kahvli - üleliigne kukub ise taldrikusse või maha ja suhu saab paras amps, sellega saab torgates liha kätte ka pimesi ning suud ei pea nii suureks avama :D. Magustoit oli nagu oli. Ega Tai vist olegi selles osas tuntud. Kokkuvõttes meeldis üritus ja seda juhtinud pime naine ja ööprillidega kelner said meie hõustimisega kenasti toime. Tajuhäiretest: olin veendunud, et meie pikk laud asetseb diagonaalis, aga ei, täitsa sirgelt ruumi suhtes :P Ning pärast kahetunnist pimeduses veedetud aega hakkavad suhkrutükid üksteise vastu hõõrumisel helendama ja ka nõrk küünlaleek tundub piinavalt ereda valgusena.
Poolöine sõit maale kulges unega võideldes, olen viimasel ajal õhtuks värskest õhust ja toimetamisest nii küpse, et 22.00 on tavaline taks voodisse langeda. Aga ehitusmeistri juurde sissepõikamise tõttu läbisime viimase otsa teest kõveral kruusal, metsade vahel - see oli nagu jäneste võidujooks. Pikkkõrvad silkasid siin ja seal. Tegid autotuledes haake ja naerutasid oma rumaluses meid.
Esimesed juhuslikud läbiastujad on juba ka maale külla sattunud. Veendusin selles, et ei ole me nii kaugel ühti.
Reede õhtul käisin VG emadepäevakontserdil. Emasid oli kasinalt (ma olin valmis ka püsti seisma ja mitte saali trügima). Heldisin kui nublud esinesid - mis veel siis saab, kui oma võsu laval. Uhke tunne oli, kui õeraas rahvatantsuga esines. Neil tuli nii ilusti välja ja muhukollased kuuendikud pikad punupatsid lehvimas... imekaunis. Minu pisilane suutis tädi esinemiseni vapralt paigal püsida, kuid siis oli ka kõik. Teise kontserdi poole jooksis ta laial aknaorval edasi tagai. Kui pausid esinejate vahel liiga pikaks kippusid minema, võttis piiga need oma kilgetega enda kanda. Lahkusime pisut enne lõppu, et ülemeelik preili rahulikumalt riidesse saada. Aga pausid olid tõesti pikad - tunda oli kava toorust, peale tulekuid ja mahaminekuid ei olnud lapsed harjutanud. Täiskasvanu, eriti heldiv ema, annab andeks, aga väike aus laps ei suutnud järge pidada.
Mina ja minu alaealine laps, me oleme nüüd omalt poolt teinud kõik, et maakateks saada. Sissekirjutuse avalduses selgus, et peale minu isa, kui elukoha omaniku allkirja, on vaja veel ka abikaasa kirjalikku nõusoleku-dokumenti, et tema noorepoolne järeltulija emaga koos kuhugi kolib. Isa tuleb meile järele pärast Tallinnaga lõpparve tegemist. Loodame, et maa meid ka siis varsti vastu võtab :P
Täna, emadepäeval, viis mu pere mind Kaisma suurjärve äärde piknikule. Matkasime ja meenutasime ja seletasime uuele inimesele olukorda, koha eripära ja tähtsust meile. Katsusime sõrmega vett, et veenduda, et repliik "kohe võtan riidest lahti" on ennatlik ja ujumistahe peab veel ootama. Mänguväljak ja suur liivakast (volle plats) kiideti heaks.
Ja peendaid on juurde tekkinud. Ja laagid on põrandal paigas. Ja võrkkiik on õuel. Kõik kulgeb õiges suunas.
Veel viimased minutid - head emadepäeva, emad!
Reede õhtul käisin VG emadepäevakontserdil. Emasid oli kasinalt (ma olin valmis ka püsti seisma ja mitte saali trügima). Heldisin kui nublud esinesid - mis veel siis saab, kui oma võsu laval. Uhke tunne oli, kui õeraas rahvatantsuga esines. Neil tuli nii ilusti välja ja muhukollased kuuendikud pikad punupatsid lehvimas... imekaunis. Minu pisilane suutis tädi esinemiseni vapralt paigal püsida, kuid siis oli ka kõik. Teise kontserdi poole jooksis ta laial aknaorval edasi tagai. Kui pausid esinejate vahel liiga pikaks kippusid minema, võttis piiga need oma kilgetega enda kanda. Lahkusime pisut enne lõppu, et ülemeelik preili rahulikumalt riidesse saada. Aga pausid olid tõesti pikad - tunda oli kava toorust, peale tulekuid ja mahaminekuid ei olnud lapsed harjutanud. Täiskasvanu, eriti heldiv ema, annab andeks, aga väike aus laps ei suutnud järge pidada.
Mina ja minu alaealine laps, me oleme nüüd omalt poolt teinud kõik, et maakateks saada. Sissekirjutuse avalduses selgus, et peale minu isa, kui elukoha omaniku allkirja, on vaja veel ka abikaasa kirjalikku nõusoleku-dokumenti, et tema noorepoolne järeltulija emaga koos kuhugi kolib. Isa tuleb meile järele pärast Tallinnaga lõpparve tegemist. Loodame, et maa meid ka siis varsti vastu võtab :P
Täna, emadepäeval, viis mu pere mind Kaisma suurjärve äärde piknikule. Matkasime ja meenutasime ja seletasime uuele inimesele olukorda, koha eripära ja tähtsust meile. Katsusime sõrmega vett, et veenduda, et repliik "kohe võtan riidest lahti" on ennatlik ja ujumistahe peab veel ootama. Mänguväljak ja suur liivakast (volle plats) kiideti heaks.
Ja peendaid on juurde tekkinud. Ja laagid on põrandal paigas. Ja võrkkiik on õuel. Kõik kulgeb õiges suunas.
Veel viimased minutid - head emadepäeva, emad!
0 pääses löögile:
Postita kommentaar