Teeme ära 2015 algas nüüd - tegime oma plaani maale elama minna teoks.
Tänast pärva loema oma uue elu esimeseks päevaks :D (on ka põhjust; päev oli pikk, ilus ja töökas)
Sellest päevast peale hakkab ilmuma blogisse peale käsitöö teemade veel olustiku pilte elust maal. Olukorrast riigis. Lambakasvatuse eripärad. Mured ja rõõmud. Detailid. Kõik, mis puudutab mind ja minu pere ning mis on südamel.
Juba paar nädalat olen käinud koos isaga erinevatel lambakasvatuslikel koolitustel. Imen endasse kõike uut ja huvitavat. Naudin jälle õppimist ja ajude liigutamist. Kaks aastat lapsega kodus - korteri nelja seina vahel - on tiibade sirutamist pärssinud (eks see on olnud ka mu enda mugavus ja lapse aktiivne iseloom). Nüüd püüan seda raginal korvata.
Eile käisn Sakus EVIKA sordiaretuskeskuse lahtiste uste päeval ja ammutasin teadmisi puude ja põõsaste lõikamise ning viljapuude pookimise alal. Tõeliselt mõnus päev oli. Ning täna sain ka käe valgeks. Puid olin kirjanduse järgi juba mõned nädalad lõiganud. Nüüd sain juurde tarkust, praktilisi teadmisi ja julgust, et olen õigel teel. Aga pookimisega ei olnud ma enne kokku puutunud. Praktiline vajadus selleks on aga olemas. Vana taluaia martsipan on murdunud ja tahab ära kuivada, kuid sort on imemaitsev ja väärt säilitamist. Täna pookisin mõned jupid olemasolevate noorte puude külge. Eks aeg annab arutust ja tulev aasta näitab, kas algaja õnn mind aitas. Nimelt on pookeoks vaja varuda enne pungade paisumist ja siis külmas hoida, kuni puudel pungad paisuvad, mahlad jooksma hakkavad ja koor lahti lööb. Siis on õige aeg võtta oma arsenal ja lõikuma hakata. Katsetasin koorealust pookimist, mis olevat lollikindlaim viis. Põnev - ääretult põnev - kuna kasutasin vanematelt saadud skalpelli, siis tundsin justkui teeksin operatsiooni ja kaifisin väga. Tuleks juba uus kevad ja saaks kõike õigeaegselt teha.
Veel sai Sakust kaasa toodud kaks viljapuud - murel ja suviõun ning kaks mustasõstrapõõsast. Need said täna mulda. Muu hulgas sai põld kividest koristatud ja isa ajas vaod sisse. Nii, et peenramaa algus on tehtud. Varajane kartul, hernes, porgand, redis ja esimene vagu salatimaterjali maha külvatud. Meie katusealuse pesa arengus toimus samuti hüpe - mehe ja äia abil sai tubade asukoha sõrestik paika. Nüüd saan ka mina, kel on väheldane ruumitaju, aru, milline on tulevaste tubade mõõt. Põnev! Kogu meeskond oli aga oma töödega nii haaratud, et sekundiks (ilmselt nii kolmeks neljaks minutiks) unustasime pisipiigal silma peal hoida ja kadunud ta oligi. Järgmised viis minutit minu elus möödusid üliaeglaselt, paanikas ja kisades. Kuhu jääb kaine mõistus sellistes olukordades - kui ma ise röögin lapse nime, siis ma ju samal ajal ei saa kuulda tema tasast häält. Ja nii läks meil aega arusaamisega, kuhu ta end peitnud on. Minu isa oli siis see rahu ise, kes lambaid söötes kuulis meie hädakisa ja tuli maja ette. Küsis koera käest, kus Liisu on ning Muki läks garaaži. Isa läks järgi. Ei paanitsenud, oli vakka ja kuulis kohe, kuidas pisipiiga seletab. Kuigi mina ja õde olime mõlemad seal juba röökides käinud. Laps oli roninud treppredelit mööda kassile järele lakka!!! Me tõesti ei tulnud selle peale, et ta suudab nii palju ronida. Rääkimata sellest, et tal õnnestub nii kõrgele minna ja et tal jagus tarkust või hirmu sealt üksi meie kutsungi peale mitte alla tulla. No emasüda jättis ikka paar lööki vahele ja tulevikuks saime omajagu õpetust. Kuna sõnakuulmisega teda veel enda külge ei keevita, peame leidma mingi püsivama lahenduse tema hoidmiseks kindlal territooriumil.
Selline kirju päev siis. Oleks ma nii kirjut liblikat näinud ütleks, et tuleb ilus suvi :P
Illustreerimaks minu juttu, sai tehtud aiamaa plaan, et endal meeles püsiks, mida kõike juba külvata sai ja kui miski ei meeldi, saaks järgmisel aastal mängust välja jätta. Pilt on tehtud minu telefoniga ja olgu ette hoiatatud, et piltide kvaliteet ilmselt kannatab tulevikus, aga ehk korvab emotsioonide rohkus selle udususe :)
Pildil maja külg. Tulevane kõrghaljastus - viljapuude aed. Põõsaste front. Ja peenramaa koos sisuga.
0 pääses löögile:
Postita kommentaar